Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Inimlik näitus, mis avab graafilise disaini võimalusi

Tallinna Kunstihoones on avatud suur, rahvusvahelise haardega graafilise disaini näitus, millesarnast varem siinmail toimunud ei ole

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Timur Akhmetov "Pinocchichkos" 2012-... | FOTO: Karel Koplimets/Tallinna Kunstihoone

Näitusel teeb kaasa üle saja disaineri nii Eestist kui ka välismaalt. Näha saab Hollandi disaini vanameistri Karel Martensi töid, oluliste disainikollektiivide, nagu näiteks Experimental Jetset või Dexter Sinister, erinevaid projekte ning võrdlemisi kirjut väljapanekut teiste, vähem või rohkem tuntud disainerite töödest.

Kogu selle kirevuse ühisjooneks, nagu viitab ka näituse pealkiri – signaalid perifeeriast –  on disainerite omaalgatuslikud projektid graafilise disaini äärealadelt. Sealt, kus disain kohtub kõrvaldistsipliinidega. See on paik, kus disainerid lähtuvad oma isiklikust huvist ning asuvad graafilise disaini vahenditega seda huvi rahuldama.

Nii on tekkinud võrdlemisi eripalgelisi disainipraktikaid, millest mõned kalduvad ilukirjandusse, teised sotsiaalprobleemidesse, kolmandad lahkavad spetsiifilisi erialaküsimusi ning neljandad, siirast armastusest disaini vastu, lähenevad sellele absurdimaigulise mängulisusega. Seda silmas pidades on «Signaalid perifeeriast» suurepärane võimalus tutvuda nüüdisaegse disaini mitmekülgsete arengusuundadega.

Sisulises plaanis on näitus jagatud sektsioonidesse, milleks on trükised, tüpograafia (tähedisain), tööriistad, objektid ja muusika. Nende kategooriate alla mahuvad nii seinamaalid, installatsioonid, erinevad konstruktsioonid, mööbli- ja riideesemed, videod ja palju muud. Muidugi ei puudu näituselt ka traditsioonilisemad graafilise disaini meediumid, nagu raamatud, plakatid ja veebilehed, kuid näituse fookust silmas pidades üllatavad ka need oma isemoodi lähenemise poolest.

Ott Metusala kujundatud tüpograafia väljapanek. | FOTO: Karel Koplimets

Näitus kui disaini mõtestaja

Nähes üheskoos suurel hulgal nii eriilmelist disaini, tekivad paratamatult mõtted disaini olemuse ja rolli üle tänapäeva maailmas. Kui ainuüksi Euroopas leidub sadu disainereid, kes tegutsevad disaini äärealadel, kombineerivad seda julgelt erinevate distsipliinidega ning leiutavad võrdlemisi ootamatuid disainipraktikaid, siis mida see tegelikult disaini kohta ütleb? Disainifilosoofilisi küsimusi tekib näitusekülastajal rohkesti, neid kõiki ei jõua siinkohal põhjalikult lahata, kuid ühele küsimusele peab siiski tähelepanu pöörama.

Kuna näitusel leidub hulgaliselt töid, kus piir disaini ja kunsti vahel sogaseks läheb, võib väga konkreetsete ootustega näitusekülastaja segadusse sattuda. Kus on siin disain, võime üllatudes küsida, kui ei suuda nähtut levinud disainimõistete, nagu funktsionaalsus, kasu, eesmärgipärasus ja praktilisus, vaatepunktist tõlgendada.

Objektide ja toodete väljapanek Kaisa Söödi valmistatud esitlusmööblil.Taustal Will Holderi ja Luca Frei šabloonikiri. | FOTO: Karel Koplimets

Et sellele küsimusele vastata, toon ühe konkreetse näite. Tüpograaf Will Holder ja kunstnik Luca Frei esitlevad veidrat agregaati – šabloonilaadset vormi, mille abil matkitakse Frei käekirja ning kirjutatakse seinale märksõnu kirjanik Raymond Williamsi raamatust «Keywords». Šablooniga töötamise protsess on palju aega ja täpsust nõudev. Tarvis läheb vähemalt kahte inimest ning isegi siis on tulemus kaugel ideaalilähedasest, eksponeerides konarlikkust ja vigu. Traditsioonilise disainimõtlemisega harjunud inimesel võiks kohe tekkida küsimus, mis mõte sellisel «masinal» üldse on? See ei tee meie elu lihtsamaks? Ei aita tüpograafidel kiiremini ja täiuslikumalt tööd teha? Võib ka küsida, kas tegu on üldse masinaga, kui sel on nii palju inimlikku eksimisruumi jäetud?

Et neile küsimustele vastata, peab läbi mõtlema, mida üldse tähendab funktsionaalsus ja kasu antud töö kontekstis. Tegu ei ole tööriistaga, mis säästab aega, vaid vahendiga, mis palub teil enda jaoks aega varuda. Tähtis ei olegi niivõrd tulemus, vaid protsess, mille disainer selle agregaadiga tööd tehes läbi teeb. See on justkui zen-harjutus tüpograafidele, mille käigus ei reflekteerita ainult kirja, vaid ka muude filosoofiliste küsimuste üle. Seinal olevad, veidi konarlikud märksõnad nagu unemployment, progressive, idealism – ei moodusta iseseisvat, amorfset tööd, vaid jälje ühest protsessist, mille algatamine ongi antud projekti eesmärk.

Teatud mõttes on selline disain lähemal muusikateosele, sest selle tõeline võlu ilmneb protsessis ja ajalisuses, mitte staatilises pildis, mis sellest protsessist alles jääb. Kui see seos ilmsiks tuleb, rullub meie ees lahti müriaad küsimusi muusika ja disaini omavahelistest seostest. Siit edasi muutub erinevate töödega kaasa mõtlemine paeluvaks avastusretkeks, kus näitusekülastaja leiab end märkamatult avaralt disainimänguväljakult.

Inimkeskne disain

Kui tõmmata veel paralleele nüüdisaegsete disainimõistetega, siis selle näituse kontekstis ei saa üle ega ümber inimkeskse disaini mõistest. Siinkohal vajab täpsustamist, et kõne all ei ole otseselt kasutajakesksus, vaid inimlikkus personaalses mõttes. Enamik näitusel osalevaid disainereid käsitleb disainerit inimese, mitte ametina ning ei tõmba ranget piiri töö ja eraelu vahele, ning just selles mõttes on inimene, oma murede ja rõõmudega, disaini keskpunkti asetatud.

Viimane tähelepanek ongi tegelikult näituse võti. Nagu mainitud, on suur osa töödest omaalgatuslikud projektid, mis lähtuvad disainerite isiklikest huvidest. Kirju valik töid näitab, mida on võimalik graafilistel disaineritel oma oskustega, lisaks üldtuntud praktikatele, veel peale hakata. Näitus ei mõista kedagi hukka, vaid püüab avardada silmaringi. Palub pöörata pilgu harjumuslikust fookusest kõrvale ja keskenduda, kasvõi hetkeks, signaalidele, mis kostavad perifeeriast.

Brit Pavelson «CV Offline», 2017. | FOTO: Karel Koplimets

Näitus

«Signaalid perifeeriast»

Kuraatorid Elisabeth Klement ja Laura Pappa

Tallinna Kunstihoones avatud 13. augustini

Tagasi üles