Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kristiina Ehin: «Looming võimaldab mul elada mitmekülgset elu»

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kristiina Ehin karmoškaga tänavu juunis peale esinemist Tartus. | FOTO: Kaari Saarma

Täna oma 40. sünnipäeva tähistav Kristiina Ehin on viimastel aastatel laiendanud oma loomingulist ampluaad: luuletajast, prosaistist ja tõlkijast on ühtlasi saanud laulja, muusik ning laulusõnade kirjutaja. Ehin, kelles on alati olnud popstaari kvaliteeti, realiseerib seda juba pikemat aega ansamblis Naised Köögis, kelle «Aasta ema» on üks käimasoleva aasta enimmängitud ja -diskuteeritud palasid Eestis. Paar nädalat tagasi ilmus bändi järjekorras teine album «See tantsusaal on nugadega kaetud», augustis ootab ansamblit ees kaheteistkümnest kontserdist koosnev tuur. Aprillis avaldas Ehin luulekogu «Kohtumised» ja tegi juunis koos abikaasast muusiku Silver Sepaga kontserttuuri «Kohtumised ja rohtumised». Mina kohtusin Kristiinaga kaks päeva enne sünnipäeva tema Rapla lapsepõlvekodu aias.

Sul näib olevat loominguliselt viljakas aeg. On see lihtsalt asjade kokkulangevus või peitub selle taga mingi konkreetne põhjus?

Peamiselt on see kindlasti asjade kokkulangevus, aga kui järele mõelda, siis veel enam on sellel kindlasti põhjuseid. Näiteks see, et väikese lapse kõrvalt kuidagi häälestad ennast virkuse lainele. Mõtled, mida nüüd saaks selle viieteist minutiga teha, mis laps veel magab. Ja enamasti tuleb välja, et see ongi päris pikk aeg ja jõuab päris palju.

Sinu viimase aja tegemistes hakkab silma liikumine kõrgkultuurist popkultuuri ja otsapidi isegi päevapoliitikasse. Kuidas see sinu enda jaoks paistab? On need protsessid teadlikud?

Jõudumööda üht ja teist. Kõrgkultuuri pürgides ja loomingulist elu elades ei saa endale lubada, et ühel hetkel saab julgus otsa, kui on vaja reageerida mingile sogasele lainele. Ei taha istuda elevandiluust tornis ja mõelda, et sellesse või teise asja sekkudes ma oma käsi ei määri.

Kas «Aasta ema» menu oli sulle üllatus? Kas julgesid loota, et see lugu läheb massidesse?

Tead, ma ei jõudnud mitte midagi loota. See kõik käis nii ruttu. Kui see teema päevakorda tuli, siis kirjutasin kohe teksti, järgmisel päeval salvestasime ning ülejärgmise päeva pärastlõunal andsime loo välja. Ma suhtun sellesse teemasse siiamaani kui kollektiivse alateadvuse valupunkti. «Aasta ema» räägib sajanditepikkusest ängist ja alavääristavast kohtlemisest. Selles konkreetses lauses jõululaupäeva uutest isadest oli nii palju püssirohtu sees, et see lihtsalt pidi plahvatama. Ma arvan, et kõik emad on võrdsed ja väärivad lugupidavat kohtlemist, mitte mingi kauge ja paljude jaoks kättesaamatu ideaaliga nähvamist ning koha kättenäitamist.

Sinu kui kirjaniku jaoks oli kogu selle ettevõtmise tempo ja mastaap ning vastukaja kiirus ja hulk vist midagi uut?

See on hea näide sellest, et ka kunst võib sarnaselt ajakirjandusega olla väga päevakajaline ja kiirelt reageeriv ning sisaldada selgeid sotsiaalpoliitilisi seisukohti. Aga ma olengi kiire ja otsekohene. Pakkusime oma sõnumi edastamiseks groteski ja huumorit ning see töötas. Ma usun, et inimesed on natuke väsinud ratsionaalsetest arvamusavaldustest. Selliseid päevakajalisi lorilaule, nagu neid vanasti külaühiskondades lauldi, võiks olla palju rohkem.

Kelle Naised Köögis järgmisena laulu sisse paneb? Mis on praegu sinu jaoks ühiskondlikest teemadest oluline?

Naisi Köögis ei või iial ette teada. Mind isiklikult häirib väga praegu arutlusel olev kava rajada Tartu lähedale hiiglaslik tselluloositehas, mis ohustaks tööle hakates kogu Emajõe biosfääri ja tartlaste puhast elukeskkonda. Sellel võivad olla sadade aastate pikkused tagajärjed. Kohati on tunne, et polegi enam ühtegi kohta, kus inimene saab olla lihtsalt, ilma et ta peaks selle koha loomuliku puhtuse ja elukõlblikkuse nimel võitlema. Eesti puhul räägitakse viimasel ajal palju kodanikuühiskonnast. Ning mul on huvi praktiliselt järele proovida, kas ja kui palju see sõnakõlks tegelikkusele vastab.

Mind häirib praegu ka Rapla vallavolikogu hiljutine otsus kuulutada Rapla korvpallipealinnaks, ilma et sellele oleks eelnenud mingit sisulist avalikku arutelu. Olen Raplast pärit ja mulle läheb väga korda, mis seal toimub. Ma elan Rapla korvpalli edukäigule kaasa. Nad on tõesti tublid. Aga ma arvan, et kui tahetakse üht väikest linna pealinnastada, siis ei tohi see nimi olla valdkonnapõhine. Rapla on selleks liiga mitmekülgne.

Kui palju sa ise üldse Raplas viibid?

Emal külas käin hea meelega. Hiljuti tegime siinsamas aias Silveriga koos tuurikontserdi. Õunapuude ja marjapõõsaste vahele mahtus 220 inimest. Ja see oli lihtsalt uskumatult lahe publik. Kui mingil hetkel kontserdi lõpus leidsin end Silveri kastiauto-liikuvlava-maanteepurjeka kapotil tantsimas ja lugemas ohtralt ka tekste, mida üldse ei plaaninud, ning laulmas laule, mida nädal tagasi veel ei olnud, siis tundsin küll juubeldavat tunnet ja kergendust, et lapsepõlvekodu aed ja kodupublik võib mõjuda nii vabastavalt. Siinsamas aias lõkke ääres jätkus vabalava veel poole ööni. Mu loovkirjutuse üliõpilased olid Tartust terve salgaga kohale tulnud, märkmikud värskeid värsse täis.

Kristiina Ehin ja Silver Sepp esinemas Kristiina Rapla lapsepõlvekodu hoovis. | FOTO: Erakogu

Raplas on ka kultuuriklubi BAAS, kus toimub üllatavalt lahedaid üritusi ja kontserte. Sügisel tuleb seal kultuurifestival SÄRIN, kus ka kirjandusel on arvestatav osa.

Põhiliselt oleme perega ikka Tartus. Poeg käib seal koolis. Mulle on Tartu armas ja endiselt tunnen, et mul on seal arenguruumi. On vaimset värskust, raamatukogusid, arhiive, põnevaid persoone.

Kas Raplas napib seda arenguruumi?

Ma olen ema ja isa kõrvalt näinud Rapla vaimuelu arengut ja aateid läbi aastakümnete. Need on mulle siiani tähtsad ja mitmes inimeses näen selles osas järjepidevust ja visadust. Kui Raplas õunapuuaias istun või elutoas luuleriiuli juures tugitoolis põrandalambi süütan ja lugema hakkan, siis jääks nagu aeg seisma ja jõuaksin mingisse ajatusse ruumi. See tunne tõmbab mind Rapla kodu juures väga. Või see, et emaga igasugu asju arutada ja koos midagi luua. Ema [luuletaja ja tõlkija Ly Seppel-Ehin – A. L.] oli ka minu raamatu «Kohtumised» sisutoimetaja.

«Kohtumised» on luulekogu, mis mõjus mulle oma blogiliku stiiliga sinu varasema loomingu kontekstis alguses kuidagi võõralt ja isegi natuke hõredalt. Kuidas sa ise seda vastuolu näed?

Ma alguses häbenesin oma blogilikke luuletusi. Ma arvan näiteks, et mu isa [kirjanik ja tõlkija Andres Ehin – A. L.] oleks olnud nende vastu ja teatud aatekonflikti tekitavad need minus siiani. Aga teine pool minust ei häbene rahvalikkust ja peab põnevaks seda, mida keegi ütleb või kuidas vaatab või millist sisekõnet peab. Kui lõpuks leidsin selle tegelikult ju lihtsakoelise pealkirja «Kohtumised», siis aitas see mul tervikut kokku panna. Kohtumised ongi sellised – mõnikord ülimalt argised, mõnikord täis lootusi, pettumusi, harva on kohtumised ka ülevad, üliharva ka puhas luule, aga mind huvitavad need korrad, kui kohtumistes on mingi salapärane omamütoloogia. Midagi, mis ei unune ega lase lahti.

Kuidas sobib sulle anonüümse autori roll? Ansambli Curly Strings pala «Kauges külas», millele sa sõnad kirjutasid, on Eestis omandamas moodsa rahvalaulu staatust. Seda lugu teavad peaaegu kõik ja ka sind teatakse väga hästi, kuid enamik inimesi ilmselt ei tea, et just sina selle sõnad kirjutasid...

See on vist tõesti otsapidi rahvalauluks saanud. Sellest pärit fraase on kirjutatud mingitesse katusematerjalide ja torupuhastusvahendite reklaamidesse, samuti kasutatakse neid nii ajakirjanduse pealkirjades kui ka blogitekstides. Mul on rahvaluule uurija taust ja ma annan endale aru, et luuletaja jaoks on see suur õnnestumine, kui üks tema tekstidest muutub rahvalauluks.

Kas su avalik kuvand on sulle oluline? Kultiveerid sa seda kuidagi teadlikult?

Usaldan oma kõhutunnet.

Kui ma sind ei tunneks, arvaksin su avaliku kuvandi põhjal, et oled poolhaldjas, kes elab mingis ebamaises transis, räägib üksnes riimis, võtab öösiti täiskuuvanne ja kallistab kõiki ettejuhtuvaid puid...

Tere hommikust!

Või on sul ka tumedam pool – kas libahundiks oled kunagi käinud?

Minu looming võimaldab mul elada mitmekülgset elu ja väljendada mitmesuguseid tunge.

Minu meelest on sinu üleelusuuruse poetessikuvandi taga peidus pisike pungiplika, kes pole piisavalt välja paistnud. Ta on ehk alles viimasel ajal – seoses sinu tegevusega ansamblis Naised Köögis – hakanud natuke näole andma...

Võtan seda komplimendina. Meil kõigil on oht oma kuvandite võrku kinni jääda. Naised Köögis esinemistel astume kõik lavale minnes täiesti teadlikult välja oma tavapärastest rollidest. Ja see on lahe tunne.

Sinu enesetsensuur näib olevat aastatega vähenenud. Oma uuema aja laulutekstides käsitled selliseid teemasid ja kasutad selliseid sõnu, mida lugeja sinu varasematest raamatutest ei leia...

Selline asi nagu kollektiivne alateadvus on kindlasti olemas, ma olen seda viimasel ajal kogenud tüdrukutega bändi tehes. Üksi poleks ma selliste sinu poolt osutatud tekstide loomiseks võimeline. Ja see toimib puhtalt füüsilise koosolemise pealt – kui ma kirjutan üksinda, ent nende seltskonnas, siis tuleb tulemus midagi hoopis muud, kui see, mis see oleks, kui kirjutaksin üksi kodus.

Milline näeb välja sinu loominguline koostöö abikaasa Silver Sepaga ning kuidas mõjutab see armastust ja kodurahu?

Eks Silver on inspireerinud ja julgustanud mind muusikas ja pillimängus, eks mina vist olen õhutanud teda veel rohkem ise sõnu tegema. Armastusele ja kodurahule mõjub loomingulisus hästi.

Kristiina Ehin ja Silver Sepp oma kastiauto-liikuvlava-maanteepurjekal esinemas. | FOTO: Erakogu

Eelmise kümnendi keskel elasid sa aastakese asustamata Mohni saarel looduskaitseala valvurina. Mida sa sealt otsisid või mille eest sinna pakku pugesid?

Sel hetkel, kui see pakkumine tuli, tundusid kõik muud väljakutsed mulle suhteliselt igavad. Olin just lõpetanud ülikoolis magistriõpingud ja elanud Tartus järjest peaaegu kümme aastat. Väljavaade minna määratud ajaks sinna lõputult kaugel asuvale saarele, mis on oma looduskaitsealaga justkui paradiisisaar, näis väga äge. Eks ta oli omamoodi vastuhakk ja vastuvoolu ujumine – praktiline tõestus sellest, et noor inimene ei pea tingimata kolima mitte linna, vaid võib kolida ka tsivilisatsiooni piirialale, täielikku üksindusse. Kui ma sinna läksin, olin endateada ainus tahtja. Ja kui aasta hiljem ära tulin ja uus konkurss korraldati, siis oli tahtjaid juba poolesaja kanti.

Mis pilguga sa sellele kogemusele nüüd, aastaid hiljem, tagasi vaatad?

Minu jaoks oli see meeletult loominguline periood. Ma olin just enne seda hästi palju õppinud ja ühtlasi lühikese aja jooksul hästi palju maailmas ringi reisinud. Siis sattusin aga täielikku üksindusse keset Läänemerd ja pealegi veel päris arhailistesse tingimustesse. Alguses polnud mul isegi elektrit, hiljem toodi tuulegeneraator. Mis muu hulgas tähendas seda, et magamaminek toimus siis, kui päike loojus. See oli väga võluv elu. Samas on mul väga hea meel, et ma ei jäänud sinna kauemaks, et mul ei tekkinud seda trotsi: «siin ma nüüd olen ja siia ma jään». Pärast seda läksin hoopis paariks aastaks Tallinna elama, seal olid hoopis teistmoodi elumerelained...

Nüüd oled ringiga Tartus tagasi ja hiljutisest «rändluuletajast», nagu sa end ise vahepeal nimetasid, on saanud koguni linnakirjanik.

Jah, ka Tartu linn tegi oma kirjanikustipendiumi. Sellele saavad kandideerida kõik, kuid iga aasta valitakse ainult üks. Sel aastal valiti mind, mille eest olen mõistagi väga tänulik. See võimaldab mul keskenduda oma loomingule. Tänu sellele sain valmis oma uue luulekogu ja praegu panen kokku järgmist. Korraldan jõudu mööda ka sündmusi, mis kirjandust linnas nähtavamaks teeksid.

President Toomas Hendrik Ilvese valitsusajal olid otsapidi omandamas õukonnakirjaniku mainet. Kõik need riiklikud vastuvõtud ja aastapäevaballid, 38-aastaselt said riikliku teenetemärgi...

Kirjanikke oli tegelikult kutsutute hulgas hästi palju. Ja mina ei raatsinud küll enamasti sinna minemata jätta, sest seal kohtas niivõrd toredaid inimesi. Need peod olidki toredad. Muu hulgas sain seal tuttavaks mitme inimesega, kelle mõtteid ja loomingut väga imetlen.

Nimeta palun mõni neist inimestest...

Näiteks sain tuttavaks astrofüüsik Jaan Einastoga, olen tema teooria põhjal isegi luuletuse kirjutanud. «Olen kärjekujulise universumi suur unine emamesilane, kes magab üksi oma taruvaikusest voodis keset tumedat talve...» Samuti oleme Silveriga koos saanud tõsist juttu ajada Arvo Pärdiga.

Mis sind eelkõige luulet kirjutama paneb? Ja kas see põhjus on aastatega muutunud?

Hoian sisemist järge. Püüan seletada endale olemasolemist. See ei ole aastatega muutunud.

***

Kristiina Ehin

Sündinud 18.07.1977

Avaldanud seitse luulekogu ja neli proosaraamatut ning kaks albumit ansambliga Naised Köögis.

Tagasi üles