Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Peidame külalised metsa

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jim Self ja Maarja Õunaste oma ökohosteli köögi ees. | FOTO: Liis Treimann

Eestlanna ja inglane, kes loobusid tsivilisatsiooni moodsatest hüvedest, on rajanud Lahemaa rahvusparki justkui «Sõrmuste isanda» maailma. See tõmbab inimesi Euroopast Austraaliani lausa magnetina.

Kaks noort Londonist näisid kui lootusetult eksinud. Nagu oleks mingi interneti-kaart nad metsa juhatanud. Seda sõna otseses mõttes. Sest just seal, metsas, nad selle nädala alguses end leidsidki, kummalgi tugevast materjalist raske kohver käe otsas. Rendiauto olid nad jätnud Eestimaa vihmadest porisevõitu metsavahetee äärde puude vahele tillukesse soppi.

Ometi olid nad jõudnud just sinna, kuhu tahtsid. Tania Sheratte, ametilt õpetaja, ja tema elukaaslane, projektijuht Stefan Cave, olid saabunud Lahemaa rahvusparki Loksa-lähedase Hara küla lähistele. Seal, kõrgete okaspuude all, kus pehmel samblasel pinnasel kasvab ohtralt nii mustikaid, kukeseeni kui ka metsmaasikaid, olid nad reserveerinud endale öömaja. Kusjuures, vähemasti Eesti standardite järgi, sugugi mitte odava – 65 eurot öö. Seejuures jäävad kemmerg ja duširuum, mis mõlemad on pehmelt öeldes spartalikud, vähemasti Londoni standardite järgi, ligi saja meetri kaugusele.

Ametlikult olid nad saabunud hostelisse. Täpsemini: ökohostelisse. Ehk ööbimispaika, kus miski peale kruvide ja metallnurkade, kui uskuda hosteli rajajaid, pole ostetud poest. Kõik, millest Maarja Õunaste ja Jim Self, rahvuselt inglane, on nelja aasta jooksul oma metsaaluse hosteli ehitanud, on kunagi kusagil juba kasutust leidnud – ja siis maha kantud või kõrvale heidetud.

Aga just moodsate mugavuste puudumist kaks külalist Londonist ihkasidki. Nad ei tahtnud nüüdisaegset hotelli, nagu eelmises peatuspaigas Helsingis, kuid ei tahtnud ka üdini metsikut telkimist. Nad tahtsid, nagu tunnistas Cave, «kämpimist, mis ei oleks päris kämpimine». Nad tahtsid, nagu ta lisas, pageda Londonist ja lõõgastuda.

Nende valik langes Lahemaa kohale nimega Projekt Kodu. «Omanikud olid veebis sõbralikud ja kohale antud tagasiside oli hea,» põhjendas Cave.

Külalised Londonist Stefan Cave ja Tania Sheratte on jõudnud oma hostelituppa. Inglismaalt pärit telk on väga vihmakindel. | FOTO: Liis Treimann

Armastus annab sooja

Tänavu juuni algusest külalisi võõrustav ökohostel Projekt Kodu meenutab linnamugavustega harjunuile küllap hipilaagrit. Jim Self (32), kes oma heleda lokkis juuksepahmakaga – ema geneetiline pärand – ja paaripäevase habemetüükaga sarnaneb pesueht metsamehega, võrdleb enda ja oma hea sõbra Maarja Õunaste (30) ning arvukate vabatahtlike kätetöö tulemust pigem «Sõrmuste isanda» maailmaga.

Ökohosteli saunamaja, mille katusel kasvavad ka vaarikad. Paremal pütt, kuhu saunast tulles end kasta. | FOTO: Liis Treimann

Kõik algas kolm aastat tagasi valminud põhusaunast, mille seinad on kaetud liiva-savikihiga, põrand on laotud puidust kaablirulli otstest ning sinistest reklaamtahvlitest katust katab tihe taimestik, sealhulgas vaarikad. Sauna, mille ukse ees on vähem kui ruutmeetrise veepinnaga nelinurkne pütt – kuhu Selfi kinnitusel on ometi mahtunud selfie’t tegema korraga kaheksa ihualasti inimest –, saavad külastajad igal õhtul kell üheksa. Sauna kõrval köeb kahel õhtul nädalas pitsaahi. Katusega väliköögis seisab kaks taaskasutatavat gaasipliiti ning jooksva veega valamu. Tõsi, talvel tuleb torud tühjaks lasta, et need õues lõhki ei külmuks. Köögi kõrval asub heledas telgis külaliste omavahelise suhtluse edendamiseks madalate sohvadega chillout lounge, kuhu ulatuv traadita internet on nii võimas, et korraga saab vaadata kas või viit filmi. Igatahes on wifi Lahemaa looduses võimsam kui kus tahes Inglismaal, kinnitab Self.

Ja neljakohaline kemmerg, kus uste asemel ripuvad Kolumbiast, Guatemalast ja Brasiiliast pärit kirjude kirjadega kohvikotid – see pole üksnes kahekorruseline («Vaatega vets», iseloomustab Self), vaid ka tagasihoidlikult novaatorlik. Vabandust järgneva naturalismi pärast, aga vedelam kraam tuleb lasta tumedasse renni, et see eraldada tahkemast kraamist, millele tuleb pärast protseduuri lõpetamist puistata kapast saepuru. Nii saab kahe aastaga komposti, seletab Self – kes, muide, räägib täitsa tublilt eesti keelt –, ehk loodus saab tagasi selle, mis algselt loodusest tulnud. Aga see ju ongi taaskasutamine. Taaskasutatud on ka metsikuvõitu aiamaa taga võsa servas asuvad vanad päikesepatareid, mis annavad pilvitul päeval nii palju energiat, et ühisruumide valgustid ja veepump püsiks töös ning telefonid ja rüperaalid saaks samuti laetud.

Kahekorruseline tualettmaja ehk vaatega vets. | FOTO: Liis Treimann
Juhised välikemmergu õigeks kasutamiseks. | FOTO: Liis Treimann

Külastajaile on hosteli ühisasutustest teisel pool metsateed mändide all kuus helebeeži telki. Need tõi Self möödunud jõulude paiku Inglismaalt. «Hullumeelselt kallid,» lausub ta. Kui kallid täpselt, seda ta ei ütle. Ainult naerab kavalalt. Telgis nimega Chanterelle, kuhu londonlased Sheratte ja Cave sisse poevad, ootab neid väike puitkummut, puupakk kahe klaasi ja veepudeliga ning lumivalgete linade ja erepunase tekiga voodi. Põrandat katavad kohvikotid. Ainus, mille puudumise üle suviselt jahedas ja niiskes Eestimaa kliimas kurta võiks, on ahi.

«Mis siin külalisi soojas hoiab?» küsin Selfilt.

«Armastus,» vastab ta. Ja naerab jälle, ikka kavalalt.

Enamik ökohosteli külastajaid tuleb välismaalt. Isegi nii kaugelt nagu Lõuna-Koreast ja Costa Ricalt. Just seepärast on telkide nimed ingliskeelsed – näiteks Wild Strawberry –, et eestikeelsed, nagu Metsmaasikas, ajaks välismaalaste aju krussi. Ühtekokku on hosteli telkides 18 kohta, millest tosin on ööpäevas alati hõivatud.

Nädala algul, Arteri külaskäigu aegu, asutasid end sealt minekule kaks kahekümnendais prantslannat. Küsimusele, mida nad elust metsas arvavad, vastasid nad särasilmselt: «Meile meeldis.» Aga miks? «Sest see on nii teistsugune.»

Maarja Õunaste pani prantslannad koos nende kohvritega oma pooleteise kümnendi vanuse sinise Volkswageni väikebussi peale ning sõidutas nad Loksale. Sealt reisisid prantslannad liinibussiga edasi Tallinna.

Ärindus kütab viha

Paidest pärit Maarja Õunaste sai ökonakkuse – kui nii sobib öelda – aastate eest vahetustudengina Mehhikos, kus juhtus nägema tõsielufilmi «Prügisõdalane». See räägib Ameerika arhitektist Michael Reynoldsist, kes on loonud säästliku eluviisi edendamiseks USAs New Mexico kõrbesse prügist ehitatud linnaku. Filmist saadud innustus oli nii suur, et kihutas Õunastet tegudele. Koos Jim Selfiga, kellega ta oli tutvunud Inglismaal Norwichi ülikoolis rahvusvahelist arengut õppides, reisisid nad mööda maailma ning hankisid kogemusi eri ökokommuunides. Nad soovisid ükskord ka ise oma uute ideaalide järgi elama asuda.

Too aeg hakkas koitma viis aastat tagasi. Eestisse saabununa laenasid nad Õunaste õelt, kes elab Lahemaa rahvuspargi lähistel Kuusalus, jalgrattad ning sõitsid ringi lootuses leida paik, kus oma unistus ellu viia. Juhuslikult leidsid nad Hara külast kilomeetri jagu lõunas vana maja, mis oli juba veerand sajandit seisnud hüljatuna. Ümberkaudsete postide otsa kleebitud otsimiskuulutused viisid neid juba kahe päeva pärast kokku maja omanikuga.

«Siin polnud elektrit, kraanivett ega soojustust,» meenutab Self. «Aga meil oli põnev! Olime tükk aega reisinud ja tahtsime nüüd ise midagi ära teha.»

Ja asusidki ehitama. Kuid üks asi tegi muret: ehituseks võib küll kasutada vanu asju ja looduslikke materjale, aga äraelamiseks on siiski ka raha vaja. Self oli õppinud Nottinghami ülikoolis majandust, mida ta vihkas, sest see oli kuiv, ning turundust, mis tundus seejärel parem valik. «Nüüd ma nii enam ei arva,» teatab ta oma lõbusal moel. Õunaste oli enne ülikooli astumist tegutsenud vabatahtlikuna Aafrikas Namiibias ning töötanud eri ametites Londonis. Aga see kõik oli mõlemal aastatetagune möödanik.

Niisiis: kust raha saada?

Üks oli kindel: ökoelu rajamise kõrvalt palgatööl käia ei jõua.

Kaks aastat tagasi, kui neile tulid külla sõbrad Tallinnast, ehitasid nood käigult varjualuse, kus magamiskottides ööbida. Sealt välgataski idee: äkki rajaks ökohosteli?

Seda nad tegidki.

Tänavu sügiseks, kui nad oktoobri algul ilmade jahenedes hosteli talveks sulgevad, loodavad Õunaste ja Self tehtud kulud tagasi teenida. Tuleval aastal tahavad nad telkidesse paigaldada ahjud – järelikult armastus läbi talve siiski sooja ei tee... – ning ületuleval aastal ehitada ahjuga hütid. Siis, loodab Self, saavad nad hoida hosteli külastajaile lahti kogu aasta.

Kui ökohostelist lahkun, saabuvad sinna kaks järjekordset külastajat, kolmekümnendate kanti küündivad tumedate silmadega mehed Austraaliast: üks Sydneyst, teine Melbourne’ist. Nad leiavad kiiresti Selfiga ühise jututeema. Tuleb välja, et üks neist unistab samasuguse ökohosteli rajamisest oma kodumaale.

«Ahaa, varastate siit ideid!» teen neile torke.

«Ei, ei varasta,» tuleb naerulaginaga vastus. «Seda nimetatakse ideede jagamiseks.»

Sedasama, jagamist, teevad ka Self ja Õunaste: nad jagavad oma ökoloogilise elu kogemust kõigi oma külastajatega. Aga kui kaua nad seda veel teha tahavad ja jaksavad – «Kas elu lõpuni?» uurin –, seda nad ennustada ei soovi. Nad keskenduvad sellele, mis on nüüd ja praegu. Ning nüüd ja praegu, kinnitab Self, on tema meeleseisund väga rahulolev.

Õunaste ütleb enda kohta sama.

Tagasi üles