Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eestlane, aga taskus on ikka hall pass

6
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Elmi Abo. | FOTO: Erakogu

Eestis elab augusti seisuga 78 107 määratlemata kodakondsusega inimest. Postimees leidis nende hulgast Lidia, Elmi, Elvira, Andrei – vaid mõned näited inimestest, kelle emakeel on eesti keel, aga taskus välismaalase pass. Mis põhjustel pole kõik siin elavad eestlased Eesti kodanikud, muulastest rääkimata?

Eestlastest halli passi omanikud on siit kunagi välja rännanute järeltulijad, kes on tagasi Eestisse kolinud. Siberi ja Abhaasia piirkonna eesti küladest on Postimees viimasel ajal palju kirjutanud. Mitmes sealses peres on lapsed üles kasvatatud küll eesti keeles ja vaimus, kuid nende vanemad ei olnud enam Eestis sündinud kodanikud.

Pikka aega elas halli passiga näiteks 1951. aastal Siberis sündinud, kuid Eestis kasvanud humorist ja kirjanik Vladislav Koržets, kellest sai kodanik alles 2007. aastal.

Ilma eksamiteta ning pikaajalise elamisloa nõudeta said Eesti kodakondsuse kuni 31.03.1995 kehtinud kodakondsuse seaduse alusel kõik eesti soost inimesed. See tähendab need, kellel oli dokumentides rahvusena märgitud eestlane. Hiljem on kõigilt nõutud juba eksameid ning Eestis elamise ajanõude täitmist. Eesti kodakondsuse saamiseks tuleb sooritada keeleeksam ning põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksam, samuti peab selle taotlemiseks Eestis elama vähemalt kaheksa aastat, neist viis püsivalt.

Kui palju eestlasi siin halli passiga või elamisloa alusel elab, siseministeerium ei tea, sest statistikat tehakse kodakondsuse, mitte rahvuse põhjal.

-Elvira ei taha kodakondsust

Tartus klienditeenindajana töötaval Elvira Jakobsonil (27) ei oleks suur vaev eksamid ära teha. «Ma olen nii pikalt halli passiga elanud. Iga kord, kui lähen passi uuendama, ütlevad nad ka, et võiksin eksami ära teha, aga mul pole huvi olnud,» tunnistas ligi 20 aastat Eestis elanud noor naine.

Elvira Jakobson | FOTO: Erakogu

Elvira on halli passiga, sest nii on mugav. Osalt trotsist, ei pelga ta tunnistada. «Algul mõtlesin, et kui mulle kodakondsust ei anta, siis polegi vaja.» Tema esivanemad on omal ajal Kaukaasiasse välja rännanud eestlased. Elvira on sündinud Abhaasias, kuhu tema vanavanemad jäid lõpuks paikseks.

Tagasi Eestisse kolisid Elvira vanavanemad 1990. aastate keskel, sest elu sõjast räsitud piirkonnas olnud kehv. Elvira ema Helena Pertmann võttis tema ja noorema venna Mihkel Markuse ning sõitis 1998. aastal Tartusse vanematele järele. Helena insuldi saanud isa Julius Jakobson oli siin suremas ning Helena soovis isa enne surma veel näha. Lapsed läksid Eestis kooli.

«Ema tegi riiklikud eksamid ära ja sai kodakondsuse. Vend sai automaatselt tänu temale Eesti passi, aga mina olin selle jaoks liiga vana ja Eesti kodakondsust ei saanud,» rääkis Elvira.

Helena ütles, et ehkki eksamid ei olnud talle rasked, kulus paberite ajamiseks kõvasti aega. Eksamid sooritas ta 2002. aastal, passi sai 2007. aastal. «Ma olin nii õnnelik, nii kaua oodatud pass!» Samal aastal sai Elvira täisealiseks.

«Olen uurinud oma sünnitunnistust, seal on kirjas, et minu mõlemad vanemad on eestlased. Ma nagu võiks saada Eesti kodakondsuse ka, aga mingi keeruline värk on sellega,» ütles Elvira ja lisas, et elu halli passiga ongi lihtsam.

«Ei ole viisat vaja, kui Venemaale sõita. Üleüldse pole sellest mingeid probleeme, et mul Eesti passi ei ole,» lisas Elvira. Oma tulevikku näeb ta Eestis. Abhaasiaga on kõik sidemed katkenud. «Mõni aasta tagasi käis isapoolne vanaema meil külas, nii aastas korra, aga siis ta suri ära. Isa suri eelmine aasta ja nüüd ei olegi seal kedagi.»

-Elmi peab end liiga vanaks

Elmi Abo (69) elab Kehras ühetoalises korteris. Selle ostmisel toetas teda Eesti riik 1998. aastal, mil ta Abhaasiast siia kolis. «Nii hea on Kehras elada, nii rahulik,» kiidab Elmi Tallinna lähedal asuvat väikelinna.

Elmi on sündinud Abhaasias Sulevi külas eestlaste peres. Eesti Vabariik on 1920. aastal tunnistanud Abhaasias Elmi vanaema Liisa ühes poegade Arnoldi (16), Villemi (13) ja tütar Herminega (14) ka Eesti kodanikeks. Arnold ei tulnud Eestisse, kuigi Elmi ema käis siin laulupeol küll.

Elmi Abo | FOTO: Erakogu

Nüüdseks on Elmi ligi 20 aastat Eestis kodakondsuseta elanud. «Mulle anti alaline elamisluba,» ütles ta. Viimastel aastatel on ta kodakondsusele rohkem mõelnud, varem mitte. Ametnikud on dokumenti pikendamas käinud naiselt pärinud, miks ta kodakondsuseksamit ei tee.

«Öeldi, et räägin ju hästi eesti keelt, mis mul viga eksameid teha. Mina vanainimene, mul ei jää enam pähe,» ütles Elmi. Tema sõnul oleks uhke olla Eesti kodanik, aga elul Kehras pole midagi viga ka «välismaalasena».

«Meil elab siin Kehras palju peresid Abhaasiast. Üks tuli juba enne sõda ja kutsus siis, et tulge, siin on rahulik linn ja hea elada. Mõni mõtleski, et tulime Abhaasiast, oleme abhaaslased, aga missugused abhaaslased me oleme, kui me oleme eestlased?» küsis Elmi.

Temaga sarnases seisus on Elga (79) ja Osvald Leks (88), kellest Postimees juunis kirjutas. Ainult nemad jõudsid Eestisse veel eakamana 2001. aastal ning nägid siis tüki vaeva, et siia seaduskuulekalt kolimiseks võetud Gruusia kodakondsusest lahti saada. See õnnestus 2011. aastal ning sellest ajast on Osvaldil ja Elgal hall pass. «Mina olin 72 aastat eestlane Nõukogude passi järgi, nüüd olen välismaalane,» ütles Osvald.

«Tegid passi lahti – eestlane! Nüüd ei teagi, kes sa oled,» lisas Elga. Nii läks vanapaar mõni aasta tagasi, kui dokumendid hakkasid aeguma, politsei- ja piirivalveametisse ja teatas, et tahavad Eesti kodanikuks saada.

«Inimene, kelle poole pöördusime, küsis, milleks meil kodakondsust vaja on. Saame halli passiga igale poole reisida, hakkame nüüd, vanad inimesed, veel eksamit tegema,» meenutas Elga, kuidas aktsioon pooleli jäi.

Elmist jäi Abhaasiasse maha kaks majapidamist: sünnikodu Sulevis ning maja Estonia külas, kus ta viimati oma mehega elas. «Seal ei läinud midagi paremaks. Heitsid magama ja mõtlesid, kas ärkad üles või tapetakse öösel ära. Meile öeldi otse, et mingu me minema, meil ei ole seal midagi teha, mingu me Eestimaale,» meenutas Elmi.

-Andrei ei saanud eksamilt läbi

Andrei Abo elab praeguseni korteris, mis ta Eesti riigi abiga omal ajal sai. Ka kodakondsuse oleks ta võinud saada, ent tol ajal oli selleta lihtsam. | FOTO: Erik Prozes

Andrei Abo (45) käib juba neli aastat Soomes tööl: kümme päeva ehitab seal, sama kaua elab siin. Andrei elab Tallinnas, tema ema on Kehras elav Elmi Abo. Andreil on hall pass.

Ta tuli Eestisse 1993. aastal, sest Sulevi külas üksi loomi pidanud noormeest kutsuti sõtta. Siia jõudes pakkus Eesti riik talle isegi kodakondsust.

Tookord otsustas Andrei ise elamisloa kasuks, kuna ema jäi Abhaasiasse ning mees arvas, et hakkab sageli seal käima. Eesti passiga oleks see keeruline olnud. «Minu külast võtsid kõik poisid, kes läksid, kodakondsuse. Pärast oli probleem, et ei saanud üle piiri tagasi, pidi öösel minema või maksma.»

Mõni aasta hiljem kolis ka ema Eestisse ning Abhaasiasse ei jäänud enam kedagi.

Paar aastat tagasi otsustas Andrei lõpuks ka kodakondsuseksamid ära teha. Ta räägib aktsendiga, kuid vabalt eesti keelt, ent kirjutades teeb vigu. «Panin end kirja ja läksin paugu pealt kohale, nii kui Soomest tulin.» Ettevalmistuseta eksamile läinud Andrei kukkus läbi.

«Lohutati, et teen teinekord jälle. Räägin pika jutu eesti keeles ära ja siis öeldakse, et tulgu ma veel üks kord, punkte ei jätkunud,» on Andrei pettunud. Uuele katsele pole ta veel läinud.

-Lidia on omajagu kodanikke kasvatanud

Tartus elab kümne lapse ema ja mitmekordne vanaema Lidia Jakobson (85). Tema üks lapselaps on ka Elvira Jakobson (segaduse vältimiseks olgu öeldud, et naisel on ka samanimeline tütar).

Põhja-Kaukaasias Banatovi eesti külas sündinud ning lõpuks Abhaasiasse Sulevi külla kolinud Lidia pöördus tagasi esiisademaale 1990. aastate keskel. Üheskoos abikaasa Julius Jakobsoniga koliti Tartusse. Nii Lidia kui ka Juliuse esivanemad olid pärit Viljandimaalt Suure-Jaani kihelkonnast, kuid rändasid Eestist 1890. aastatel välja.

Lidia üks tütardest ostis aasta tagasi Viljandimaal esivanemate talu tagasi, ehkki sellest on järel vaid varemed.

Lidia Jakobson | FOTO: Erakogu

Abhaasia sõja ajal hakkasidki Lidia ja Juliuse lapsed siia riburadapidi tagasi kolima. Praegu elab Eestis seitse last: Helena, Elvira, Meri, Robert, Artur, Viktor ja Mihhail. Abhaasiasse või Venemaale on jäänud veel Svetlana, Rudolf ja Jüri.

Seitsmest siin elavast lapsest neljal on Eesti kodakondsus. «Ma tegin eksamid ära, aga tahtsin, et mul oleks kerge Abhaasias käia, kus ma sündisin ja elasin 37 aastat. Mul oli Vene välispass, sellepärast mulle Eesti passi ei antud,» selgitas näiteks 20 aastat Eestis elanud Meri Jakobson. «Iseenesest pole elul praegu midagi häda, aga südames on kuidagi ikka raske tunne.»

Meri on nelja lapse vanaema ja kahe tütre ema. Viimastest ühel on kodakondsus, teisel pole.

Lidial, kes on oma lastele eesti keele selgeks õpetanud, on samuti hall pass. Julius jäi Eestis raskelt haigeks ja suri peagi. «Ema ütles, et kaua temagi elab, milleks bürokraatiale aega raisata,» meenutas Meri. Nii elab eakas naine juba üle 20 aasta Eestis halli passiga.

-Anne võttis kätte ja tegi eksami ära

Pangas töötav Anne Plado (39) on ligi kümme aastat olnud Eesti kodanik ning selle üle uhke. Teekond selleni võttis aega umbes sama kaua, ehkki Anne on eestlane. Ta on sündinud Gagras ning üles kasvanud Abhaasias Salme külas. Pärast Abhaasia sõda otsustas Anne vanemate juurest lahkuda ja vabasse Eestisse kolida. Ta pakkis 1996. aastal kolm suurt kotti.

Anne Plado | FOTO: Erakogu

Anne oli enne paar korda Eestis sugulastel külas käinud ning teadis, et siin on väga-väga külm. Eesti keelt oli ta õppinud kohalikus Salme küla koolis ning vanematega rääkides – eesti keel oli kodune keel. «Koolis oli eestlasi palju, aga kui sõda pihta hakkas, siis sõitsid paljud ära Eestisse või Venemaale.»

Esialgu käis Anne iga kuu migratsiooniametis oma nägu näitamas ja dokumente pikendamas. Siis sai ta tööle turvafirmasse ESS (G4Si eelkäija – toim). «Olen tööandjale väga tänulik, sest nemad ajasid mul tööloa paberid korda ja pakkusid mulle tööd,» ütles Anne, kes jõudis Eestisse novembris ning jõulude ajal käis juba siin tööl.

Järgmisel aastal läks ta Tallinna vanalinna täiskasvanute gümnaasiumisse 12. klassi, et ka Eestis haridust tõendav dokument kätte saada ja siin ülikooli minna. Gümnaasiumi lõpetades tegi ta ühtlasi ära kodakondsuseks nõutava keeleeksami.

«Pidin viis aastat olema ajutise elamisloaga, siis sain pikaajalise elamisloa viieks aastaks ja sain hakata taotlema Eesti kodakondsust.» Kui kodakondsuseksam tehtud, mis Anne sõnul oli lihtne, tuli veel aasta oodata ning lõpuks sai Annest eestlane ka de jure.

Ehkki halli passiga oleks tal lihtsam kasvõi Abhaasias elavaid vanemaidki külastada. «Tahtsin olla ikka selle riigi kodanik, kus elan ja kus on sündinud minu laps, ning tunda, et Eesti riik hoolitseb ikka minu eest, muidu olen kui taeva ja maa vahel.»

Nii nagu Andrei ja Elmi, leidis ka Anne hiljem rahvusarhiivist dokumendid, mis ütlevad, et tema esivanemad olid tegelikult sünnijärgsed Eesti kodanikud. Nad rändasid välja Võrumaalt Tsolgo külast. Samasuguste dokumentide alusel on mõni Abhaasia eestlane kodakondsusegi saanud. Viimasel ajal on politsei- ja piirivalveamet sellest keeldunud põhjendusega, et kodakondsuse säilitamiseks tuli välismaalt Eestisse tagasi kolida.

«Siseministeeriumil on plaanis tellida õigusteadlastelt analüüs, mille tulemusel peaks selguma, kas ja kuidas saaks kehtiva õiguse alusel opteerunute järeltulijatele anda Eesti kodakondsuse,» kinnitas siseminister Andres Anvelt. «Tegu ongi pigem õigusliku kui poliitilise küsimusega, sest ajaloolise õigluse taastamisel peab analüüsima nii ajaloolisi kui ka praegusi seadusi ning nende kooskõla,» lisas ta.

«Arvan, et kodakondsuse taotlemine ja saamine võiks väliseestlasele olla palju lihtsam. Just sellele inimesele, kes soovib tulla siia elama, sest praegu, mõeldes tagasi, läks mul 11 aastat Eesti kodakondsuse saamiseks. Mõtlen murega oma vanemate peale: millalgi on vaja nende eest ilmselt hoolitseda, aga nad ei saa ju siia tullagi. Tuleb sõita Moskvasse viisa taotlemiseks, kus tuleb mitu päeva otsust oodata. Vanemad ei ole enam nii noored, et sõita nii kaugele ainult viisa taotlemiseks.»

Tagasi üles