Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Söögipeatuse võib teha restoranvagunis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Peatuse vagun on mõnus vaheldus tavapärastele toidukohtadele.
Vagunrestoran Peatus Telliskivis Depoo toidutänaval. | FOTO: Georg Kõrre

Vana Balti jaama vagunidepoo esisel seisavad kunagise Moskva rongi restoranvagun ja Edelaraudtee reisijatevagun, kus asub Peatus. Peatuda võib hommikukohviks, lõunaks, klaasiks õlleks või veiniks või hoopis DJ-pidudeks, kus varahommikuni gruuvida.

Mantel nagisse, reisikott kupee alumise nari alla pagasiruumi ja olimegi valmis, et läbi rappuvate vagunite ja kolksuvate tamburite muudkui uksi avades ja enda järel sulgedes maanduda lõpuks restoranvaguni esimese vaba laua taga. Tapa jaama kohal oli seljanka ja muna majoneesiga söödud ning ettekandja tõi lauale hakkbiifsteegi.

See kõik mattus rongirataste tuhandekilomeetrisesse tümpsumisse ja üleüldisesse suminasse, mis valjenes iga uue kunde ja uue pudeliga restoranvaguni puhvetikapist.

Hommikune menüü pärast vaguni kempsus näo loputust ja hammaste pesu ning enne Moskvasse jõudmist oli ühelt poolt praetud härjasilmad või omlett, lisandiks kartulisalat või punsunud keeduviinerid. Ning muidugi põksus meie meeltes sinise vaguni krokodill Gena Einari Koppeli häälega laulmas «Kaugusse, kaugusse, rännutee jälle viib, terastee kauguses taevast toetamas, igaüks, igaüks homses näeb helget teed, kihutab, kihutab vagun sinine».

Tapa jaama kohal oli seljanka ja muna majoneesiga söödud ning ettekandja tõi lauale hakkbiifsteegi.

Nüüd ei pea selle kõige kogemiseks Tallinnast Moskvasse sõitma. Sama rongiliini vana restoranvagun on peatunud Tallinna Telliskivi loomelinnaku serval, Balti jaamast ühe rongipikkuse kaugusel Depoo toidutänaval. Nostalgilise söögikoha nimi ongi Peatus.

Oma kodulehel annab söögikoht teada, et «me ei püüa olla lahedad, aga meil on ruumi üsna vähe. Kui sa tahad kindel olla, et sulle kohti jätkub, siis palume sul teha reserveering». Ja ongi nii, olemine on vagunis üsna kitsuke.

Täiesti ehtne nõukaaegne restoranvagun, võiks olla külalist tabanud esimene mõte. Lauad ja põranda külge kruvitud liikumiskindlad pingid, puhvetilett, mille tagant nõrgub sööjateni pisikese köögi hääli ja lõhnu. Kerge kopituselõhn. Vaid rataste tümpsumine on puudu.

Kõhud on tühjad nagu ikka rongisõidu alguses. Hiilime püsikundede lemmikust, kanasalatist, kõrvale ja võtame seltskonna peale krõbeda võikuvaliku, kus röstitud saiaviile katab vinnutatud lihakraam, maitset lisavad mädarõikane ürdiõli, sibulamoos ja viigimarjaemulsioon. Esimese nälja kustutab see kenasti, kuigi selle õhtu valik tundub natuke liiga ühetooniline ja pisut liiga Vahemere moodi; mõnda lubatud lisandit me võikudelt ei leiagi. Aga mine tea: seltskond ümberringi on rahvusvaheline, nii et kiluvõileibadele polegi mõtet rõhku panna. Või just oleks?

Edasine järgib juba rohkem vaguniretro meeleolu. Tallinna-Moskva kotletid koos kreemja ja puravikuse tatraga meenutavad väljanägemiselt just midagi seesugust, mida toitlustusasutused kümnendite eest pakkusid. Selle vahega, et värskest-värvilisest salatist ja ürtidest võis nõukarongis vaid unistada ning ükski tollase suurköögi halluses karastunud kokk poleks suutnud vormida nii maitsvaid-mahlakaid ja pontsakaid kotlette. Tatart moodsates söögikohtades tänapäeval naljalt ei pakuta, aga asjata: kreemjas puravikega tatar kotlettide kõrval maitseb kui slaavi vanaema käe alt tulnud panniroog.

Sama toekas ja maitsev on veisestrooganov, mida samuti naljalt trendirestoranide menüüst ei leia. Seegi võlub lihtsusega ja paneb sööjad naeratama. Kohakala külg on kergem pala: võis praetud koha ja roheline salat, õrnalt tillimaitseline kaste juures.

Kõik kokku on küllalt lihtne ja kodune ja hapukoorene, kuigi moodsa aja vaibiga. Võib arvata, et tilluke köök seab söögile omad piirid. Seevastu magustoitudes tundub olevat ka piisake intriigi. Koolipõlves isegi tehtud kakao-hapukoorekreemiga on paari pandud jänesekapsas; tuhase õuna-purukoogiga tilliõli. Need jätame hilist õhtutundi silmas pidades järgmisteks kordadeks.

Lõpetuseks, pärast Peatusest lahkumist, meenub näitleja Henrik Kalmeti kaks aastat vana kirjatükk, kus ta muretses, et Eesti teater on armunud oma peegelpilti ja kunagisest ühiskonna vedurist on saanud «rongi lõpus loksuv restoranvagun, mis pakub vaid mugavat keskkonda keskpärase konjaki tarbimiseks ning loksutavat reisikogemust, mida hiljem vestluse käivitajana tutvusringkonnas kasutada». Teater teatriks, aga restoranvagunile tegi Kalmet küll liiga. Vähemalt Peatuse vagunile, mis pole miski loksutav reisikogemus keskpäraste jookide-söökidega, vaid mõnus vaheldus tavapärastele toidukohtadele ja laheda õhustikuga istumispaik.

Tallinna-Moskva kotletid puravikuse tatraga. | FOTO: Britt Rosen
Veiselihastrooganov. | FOTO: Britt Rosen
Kohakala külg. | FOTO: Britt Rosen

Noppeid menüüst

Vagunrestoran Peatus

Telliskivi Depoo toidutänav

Telliskivi 62, Tallinn

Öine amps: grillivõiku pikalt küpsenud sealiha, koduse hapukurgi, sinepi ja marineeritud sibulaga – 7 eurot

Peatuse borš: hooajaline oblikas, juurikad, veiseliha ja hapukoorekreem – 5 eurot

Tursasalat: kuumsuitsutursk, värske salat, pošeeritud muna, rukkileib, ürdid ja sinepine hapukoore-heeringamarjakaste – 7 eurot

Tallinna-Moskva kotletid: veiseliha, sealiha, kreemjas puravikune tatar, värske salat ja ürdised tomatid – 7,50 eurot

Kohakala külg: peenrarohelise salat, läätseidud, tillikreem ja mädarõikane ürdiõli – 10,50 eurot

Veiselihastrooganov: pikalt küpsenud välisfilee, noor röstitud kartul, marineeritud sibulad, värske salat ja idud – 9,50 eurot

Kakao-hapukoorekreem: vürtsine kakao ja metsamarjamüsli karamelliseeritud kaerahelveste ning jänesekapsaga – 4,50 eurot

Laste amps: kotlet värskelt röstitud kartulite ja hapukoorega – 4 eurot

Tagasi üles