Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Religiooniloolane Marju Lepajõe: Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla

96
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Vaimne korruptsioon lähtub lapsevanematest.
  • Kui tahta elada sügavat elu, on hea elada oma kultuuris.
  • Kui vältida tõe rääkimist, siis inimene moondub.
  • Süvenemisvõime on nüüdisajal tõsiselt kannatanud.
Marju Lepajõe, sõnalise väljendusoskuse kaitsja, ütleb: «Kõik see, mis käib läbi mõtlemise, hinge, kogemuse ja assotsiatsioonide – seda ei asenda pilt ega emotikon.» | FOTO: Margus Ansu

Euroopa häbeneb kristlust ja osa eestlasi on hakanud häbenema eestlust, nendib religiooniloolane, klassikaline filoloog ja tõlkija Marju Lepajõe. Ometi armastab ta Euroopa vaimsust üle kõige ning usub, et kui tahta teha midagi suurt, pead olema tingimata seotud just oma rahva ja keelega.

Tartu Ülikooli patristika ja klassikaliste keelte õppejõul Marju Lepajõel on teadmistes haaret ja mõtteis sügavust. Samuti sõnades täpsust ning väljenduses originaalsust. See on nüüdisajal paraku üksjagu haruldane kombinatsioon. Sest paljud protsessid, mis on käivitunud nii hariduses kui avalikul väitlusareenil, on kahjuks sellised, mis, kui laenata ennetavalt järgnevast usutlusest Lepajõe sõnu, on nivelleerivad ja ähmastavad, üheülbastavad ja moondavad.

Kohtusin Marju Lepajõega enne uue õppeaasta algust Elvas vanasse vaksalihoonesse rajatud restoranis Waksal, kuhu ta saabus Peedult jalgsi piki raudteeäärset rada. Olime kokku leppinud, et esitan talle kui kauasele õppejõule ning Euroopa mõtteloo asjatundjale mitmed tähelepanekud, mis viimasel ajal küsimusi tekitanud, ning palun, et tema, kes harjunud keerulisi asju kommenteerima, püüaks lihtsalt ja sõnatäpselt neisse küsimustesse selgust tuua.

Mind jahmatas eelmisel õppeaastal ülikoolis, kui mainisin tudengitele Kaido Kama ja Olari Taali, ning küsisin, kui paljud teavad, kes nood on. Mitte ükski seitsmekümnest tudengist ei tõstnud kätt. Ja teiseks on mind juba aastaid jahmatanud, et noored tulevad õppima ajakirjandust, aga ise ajakirjandust ei loe. Kas olete märganud sama, et tudengite teadmised on teinekord väga puudulikud ning nende lugemus jätab samuti soovida?

Nende teadmised on valikulised. Kes on suur loodusesõber, jälgib Eesti ökoloogilist pilti, aga ei pruugi teada midagi Ester Tuiksoost või Villu Reiljanist. Üldist sotsiaalpoliitilist tausta tõesti minu meelest väga ei teata, sest sellest ei huvituta.

Aga see probleem, et ise tahetakse kirjutada, kuid ei loeta, on küll totaalne. See puudutab minu arust kogu humanitaariat. Me ei saa näiteks maailmakirjanduse tudengitelt isegi eeldada, et nad on kõike lugenud, mida peaksid, kui tahavad millestki kirjutada.

Asi on ka selles, et praegu valitseb angloameerika artiklikultuur. Artiklis ei peagi tegelema probleemi pikalt põhjendamisega, mis eeldab põhjalikku lugemust, vaid peab asuma kohe asja juurde. Seepärast on täiesti ära kadunud probleemi ajalooline analüüs või on see ülimalt väike. Seevastu Saksa traditsioonis pead põhjalikult tegelema probleemi ajalooga, minema vähemalt sada aastat tagasi, kõik läbi lugema – see on elementaarne, nii saad põhjendada oma teemat. Kuid artiklisse sadat aastat ei kirjuta, seal on kõik nopetena.

Nii et see puudutab üldisemat akadeemilist kultuuri, siin ei saa ainult noortele etteheiteid teha. Mäletan, et kui asusin kaheksakümnendate algul ülikoolis filoloogiat õppima, siis mõtlesin, et keskkoolis õppisin ju päris palju kirjandust. Ometi sain ülikoolis 90 protsenti targemaks. Nüüd kuulsin hiljuti ühelt õppejõult, et miks peaksid üliõpilased lugema nii palju näitekirjandust – nad on ju koolis üht-teist lugenud, neile pole suurt näitekirjanduse kursust vajagi! Täiesti absurdne.

Minu meelest ei ole noored inimesed kõiges süüdi. Ülikool peaks neile palju juurde pakkuma.

Nüüdisajal paistab hariduse andmises võimutsevat suund, et õppimine olgu kerge ja mänguline, et inimene ei peaks väga pingutama, sest pingutamine on inimvaenulik tegevus, mis röövib rõõmu. Kas pingutamata saab üldse õppida?

Lasteaias saab asju õppida pingutamata, algkoolis ka. Aga murdeeas, kui inimene läheb lahti, kui ta hakkab küsima tõe ja vale kohta, kui tal tekivad olulised eetilised probleemid, mis on õige ja mis väär – sealt peale peaks panema inimesed pingutama.

Näiteks keskajal pidid meie mõistes gümnaasiumiõpilased – tollal seda nimetust ei kasutatud – kirjutama ladina keeles värsis satiiri. Nad pidid jälgima inimesi: mis on hea ja mis on halb, mis neile ei meeldi. Niimoodi õppisid nad inimese omadusi jälgima ja teda karakteriseerima. Nende silm avanes. Ja kui sa panid selle kõik murdeeas värssi, siis kasvasid koos sellega ning õppisid inimest nägema ja mõistma. Minu arust oli see geniaalne. Peab pingutama!

Loomulikult peab olema delikaatne – panema inimest pingutama selles, mis teda huvitab.

Sest kui ala on vale, ei vii pingutamine inimest kuigi kaugele. Aga kui ala on õige, siis peabki olema väga raske. Ma küll ei mäleta, et kerged ained oleksid mulle jätnud mingi sügava mulje.

Siin peab õppejõul olema hea intuitsioon, et tabada ära, millal ja kelle puhul on pingutus üleliia. Mul on ka juhtunud, et olen mõnikord üle õppinud, kui on liiga palju nõutud, ja siis on asi hakanud vastu. Näiteks Leningradis aspirantuuris, kus oli programmis minu jaoks natuke palju Aristotelest. Pidin muudkui tõlkima endale kreeka teksti eesti ja vene keelde ja jälle tagasi ning sellest tekkis teatav kurnatus.

Ma ei kujuta ette, et ilma pingutuseta saaks, aga kui pingutusele ei järgne naudingut, võib pingutus vastikuks muutuda. Pedagoogiline tarkus peitubki selles, kuidas saavutada, et pingutusele järgneks nauding.

Kooli teemal rääkides on viimasel ajal tõdetud, et jah, Eesti lapsed on küll targad ja saavutavad testides häid tulemusi, kuid samal ajal kurdetud, et nad pole koolis õnnelikud. Kui mõistlik on õpilaste õnnetunnet koolis esiplaanile tõsta, seda enam, et pingutamine, mis on korralikult õppimiseks vajalik, kedagi vaevalt õnnelikuks teeb?

Mingil moel võiks seda siiski arvestada, et õpilane ei läheks tasakaalust välja. Ta on pidevalt õnnetu, kui ta kogu aeg tunneb, et pole ikka küllalt hea.

Ma ei saa öelda, et oleksin ka ise olnud koolis õpingute suhtes eriliselt õnnelik. Aga on tõsi, et olin kogu aeg õnnelik selle üle, et koolis oli õudselt hea seltskond, fantaasiarikas ja lustakas olemine.

Võib-olla peaks sõna «õnn» siin ümber tõlgendama? Sest mis asi on õnn? Oli laulupidu: kõik olid ühest küljest õnnelikud, aga teisest küljest kõik nutsid – liigutusest. Kuidas sellest aru saada: kas see oli õnn? Või teine näide: käisin millalgi Tartus Jaani kirikus kuulamas vendi Johansone, kellel on meeletult ilus laul «Tahan koju». Vaatasin enda ümber: kõik inimesed nutavad. Paradoks oli selles, et suur osa neist tuli kodust ja läks pärast koju tagasi – aga ikka nutsid! Mis see oli? Nad olid tekkinud tundest väga õnnelikud, sest muusika oli jumalik.

Õnn ongi keeruline, nii et võib-olla ei peaks PISA testide juures õnnetundest rääkima. Võib-olla peaks lastes kasvatama pigem stoilist, isegi sportlikku hoiakut, et täna läks nii, homme läheb paremini – et laps oleks endaga tasakaalus ja saaks aru, kus ja mida peab veel õppima.

Äkki oleks «õhin» parem sõna? Võib-olla mõõta hoopis seda, kas laps läheb kooli õhinaga või mitte? Õhin tuleb sellest, et saab mingi huvitava teadmise või on tore koolis käia, sest seal on head sõbrad. Ja kui õhinat ei ole, siis peab järelikult midagi muutma.

Kooliharidusega on kaasas käinud ikka rohke tekstiga õpikud, aga viimasel ajal olen kuulnud oletusi, et edaspidi võib saada üha valdavamaks nii enda väljendamine kui ka info edastamine sümbolite, märkide, piltide, filmijuppidega. Kuhu see viib? Mulle tundub see pigem tagasiminekuna aega, mil koopainimesed joonistasid kaljule odamehe ja mammuti, et väljendada jahil käiguga seotud mõtteid ja kogemusi.

Folkloristid ütlevad, et mis siin ikka: kunagi oli aeg, kui teadmist anti edasi lauldes või helides. (Muigab.) Aga inimese spetsiifika on ikka sõna valdamine, selles ei tohiks mingeid järeleandmisi teha. Ja et neid järeleandmisi tehakse, tuleneb lastevanemate ja koolide mugavusest.

Küsimus on mõtlemise nüanssides. Sa võid küll võtta kaks pilti ja teha neist kolmanda, mis võib mingil hetkel olla isegi originaalne, aga sügav ja püsiv originaalsus on siiski seotud verbaalsusega. Minu kogemus ütleb, et kes tajub hästi sõna, see on nüansirikas ja on originaalsem ka muudes asjades.

Võtke näiteks vene kirjandus – kui palju on seal nüansse! Eks proovige Turgenevi üks või kaks lauset panna ümber sümbolitesse ja vaadake, kui palju varjundeid alles jääb. Minu arust teeb just varjundite tabamine õnnelikuks.

Verbaalse nüansirikkuse vähenemisele viitab minu meelest emotikonide üha laialdasem kasutamine. Sõnumi koostaja tunneb, et ta ei suuda oma mõtteid ja tundeid selgelt edastada ning panebki juurde naerunäo, sest ühtlasi pole ta kindel, et ilma selleta saaks sõnumi saaja aru, et tegemist oli naljaga.

Mu meelest on ka see ebakindlus. Ja eriti huumor sõltub ju nüanssidest. Huumori tabamine näitab keele valdamist ja see on esimene asi, mis kaob, kui inimene ei suuda end väljendada. Huumor on keele kõrgem aste.

Kõik see, mis käib läbi mõtlemise, hinge, kogemuse ja assotsiatsioonide – seda ei asenda pilt ega emotikon.

Kas olete täheldanud, et kirjasõna ja teksti valdamise oskus on logisema hakanud?

Väga! Väga on. Nad ei pea ju koolis peaaegu midagi lugema. Kooli kohustuslik kirjandus on...

...umbes kaks peatükki «Jumalaema kirikust Pariisis» ja peatükk mõnest teisest teosest.

Nad ei pea teksti tervikuna läbi mõtlema ja haarama. Ja seda on tunda, kui läheb asjade üle arutlemiseks. Ega arutlemisoskust kusagilt mujalt kui kirjandusest saa. Me võime ju arutada praktilisi asju, kuidas parki koristada või liiklust korraldada, aga sealt ei teki midagi sellist, mis hakkab hinge avardama ja mille tõttu hing kasvab. Kui kirjandust ei loe, siis hing lihtsalt ei kasva.

Tavaliselt seletatakse ja õigustatakse uusi kummalisi arenguid väitega, et ajad ja inimesed on muutunud. Aga kas kõigega, kuidas aeg ja inimesed muutuvad, peab tõepoolest leppima nagu paratamatusega, ehkki need muutused toovad kaasa inimeste vaesestumise? Äkki peaks neile muutustele siiski vastu hakkama, tõsi küll, riskides sellega, et saad külge vanamoodsa, kivistunud ja ajast maha jäänud inimese sildi?

Kui meenutan oma murdeiga, siis väljendusin ka lühidalt. Ei kasutanud pikki lauseid, ei osanudki neid. Aga praegu minu arust tahetaksegi jätta noored inimesed murdeikka, et nad välja ei kasvaks.

Miks?

Sest nii on lihtsam, nii on mugavam. Ja inimesele endale on ka mõnevõrra lihtsam. Kui ta hakkab ühte-kahte näopilti kasutama, siis ta jääbki neid kasutama: näe, nüüd olen tige! Tal on neli kuni kaheksa emotsiooni, kuigi emotsioone on meeletult.

Vaimne korruptsioon lähtub minu arust ikkagi lapsevanematest. Mõelge, kuidas kultuurid assimileeruvad – sest lapsevanemad tahavad oma lastele head, et nad oleksid edukad ja neil ei oleks muresid. Aga tegelikult kukub asi täpselt vastupidi välja. Nad võtavad mu meelest lastelt ära võimaluse olla originaalne. Kui juudid läksid sõja ajal Ameerikasse, oli neil kaasa võtta võimas jidišikeelne kultuur, erakordselt huvitav ja rikas. Aga mis siis juhtus – lapsevanemad tahtsid, et lapsed õpiksid seda keelt, mis on Ameerikas valdav, ja Ameerika poolelt arvati, et see ongi kahtlemata õige. Milleks rääkida erinevat keelt, kui oleme sõbrad? Samamoodi lähevad meie omad inimesed Brüsselisse ja mujale ning ütlevad, et õppigem siis seda keelt, mis seal räägitakse, ei ole vaja hinge lõhestada. Nad ei mõtle, et laps tahaks võib-olla olla originaalne. Sest kui lapsel oleks ka eesti eristus, kui talle oleks antud kaks vaatepunkti – just see on esimene võimalus originaalsuseks.

Meie ajal saab palju infot kätte netist, mistõttu väidetakse, et ega paljut olegi vaja enam teada, sest kõik on võrgust paari nupuvajutusega leitav. Mis selle kohta kostate?

Inimene elab nii palju, kui tal on mälu. Kui inimese kogu mälu on mujal, siis ta tegelikult ju ei ela. Ta sõltub täielikult välistest impulssidest. Praktilises elus on kahtlemata võrgud head, aga seal, kus on vaja teha otsuseid, seal peavad toimima mälu, tahe, emotsioonid ja mõistus – ja see on üks tervik. Seda ei saa asendada väljastpoolt.

Mingist hetkest ei ole olulised enam faktid, vaid nende seostamine, ja seda seostamist ei saa teha kuidagi muidu, kui inimene peab selle ise endas läbi tegema. Kui ta ei ole seostamist endas läbi teinud, jääbki ta lihtsalt detailidest sõltuvaks. Talle antakse mingi uus fakt – ja ta sõltub sellest! Siis antakse järgmine fakt – ja ta sõltub tollest! Kust see otsustusvõime tuleb?

Kui palju fakte peaks siis ikkagi teadma? Fakte on ju lõputult ja inimese mälu maht on ka piiratud.

Jah, fakte võib olla lõputult, sest aineline maailm pooldub lõputult. Ja faktid võivad ka muutuda.

Jälgida tuleks ikkagi ideed, mitte fakte. Sest fakti tähtsus sõltub ideest. Idee tähendab sõltuvusseoseid. Näiteks see teema, millest me praegu räägime, sõltub otseselt mingitest asjadest minevikus: sõltub sellest, et eestikeelne ülikool sai võimalikuks aastal 1919, ja et see võimalikuks sai, sõltus sellest, et 17. sajandil hakati kirjutama eesti keeles, ja kuna lugemine ja kirjutamine muutusid väga oluliseks, oli vaja rajada koole. Nii et meie kohtumine on justkui sajanditetaguste sündmuste tulemus. Muidu räägiksime siin rahulikult saksa või rootsi või vene keeles, ja tõenäoliselt üsna igavalt, sest meie erisus on seotud meie keelega. Meil on hea ja õdus rääkida oma keeles, mida meil on võimalik üsnagi täielikult mõista. Näen sageli, kuidas istutakse konverentsidel ja püütakse aru saada, mida ettekandja tegelikult öelda tahtis, sest tema inglise keel on nii halb. See näitab ju, et ka inglise keelt ei austata. Isegi meie poliitikud ei austa.

Seda on nüüd teadlasedki kuulutanud, et mida rohkem kolib elu nutiseadmetesse, seda väiksemaks jääb inimeste süvenemissuutlikkus. Olete sama märganud?

Jah, paljud kurdavad, et ei suuda enam lugeda paksu raamatut. On inimesi, kellele käib juba kümneleheküljeline tekst üle mõistuse. Süvenemisvõime on tõsiselt kannatanud, lisaks psüühiliste haiguste tohutu kasv...

...nagu tähelepanupuudulikkus ja hüperaktiivsus ja muud sellised n-ö moe- või ajastuhaigused.

Lugesin hiljuti statistikat, et õpiraskustega laste protsent on ületanud viiekümne. Järelikult on normaalne olla õpiraskustega. Järelikult need, kes ei ole õpiraskustega, on ebanormaalsed.

Minu arust tuleks täiesti otsustavalt pöörduda verbaalsuse poole tagasi, ja näen üliõpilaste pealt, et see on võimalik, nad tulevad sellega kaasa. Ainult väga rahulikuks ja stoiliseks peab jääma. Suutlikkus õppida midagi pähe, istuda kreekakeelsete lausetega ja arutada süvenedes need kümme korda läbi ja siis liikuda lause juurest lehekülje juurde edasi – see võime ei ole noortest kadunud. Ainult rahutusest tuleb lahti saada.

Ja rahutus tuleb teadagi millest.

Sellest, et miski kogu aeg kuskil hüppab. (Muigab.) Et ta saab kogu aeg kuskilt uue impulsi.

Koomiline ja samal ajal kurb on vaadata näiteks Tartu-Tallinna rongis, kuidas inimesed ei suuda olla minutitki, ilma et neil midagi süles või peos silme ees ei välguks.

Tartu-Tallinna rongis on väga hea lugeda bibliofiilset kirjandust. See on paras distants ja meeleolu, et süveneda Umberto Eco mõnda peatükki. Tartu ja Elva vahel sõites sobib ajakiri Akadeemia – selle vahemaaga jõuab keskmiselt ühe artikli läbi lugeda.

Ega ma suudagi vastata, miks inimeste suhtlemine on muutunud justkui haugatuste vahetamiseks. Erakordselt meeldiv on ju kirjutada pikka kirja. Aga vähe on inimesi, kellega on võimalik epistolaarselt suhelda. Just see võiks olla optimaalne vorm: kirjutad sõbrale paberil kirja, siis saab sõber sellesse süveneda ja selline mõttevahetus on üks kõige nauditavam asi. Kiirest pinnalisest suhtlusest saab ühe päevaga küll. Nädalaga ajab juba hulluks.

Olen kindel, et tegelikult tahaksid ka noored teisiti. Näen kogu aeg ülikoolis neid, kes kannatavad ja heidavad magistratuuris ette, et nad ei suuda enam sellepärast ülikoolis õppida, et millessegi ei süveneta, ja kes jätavad doktorantuuri pooleli, sest ütlevad, et ülikoolis ei saa süveneda, kuna kogu aeg on kiire.

Marju Lepajõe ilma tõupaberiteta lühikarvalise 12-aastase taksi Mukiga Peedu ajutises suvekodus. | FOTO: Margus Ansu

Õpetate ülikoolis ladina ja vanakreeka keelt. Küsin otse: milleks nüüdisajal need?

See on samasugune küsimus, et miks ma üldse peaks teadma, kust ma pärit olen. Iseenesest oleks mugav mitte midagi teada. See tekitab mingiks ajaks erilise vabadustunde. Kui minnakse välismaale, nauditakse anonüümsust justkui täielikku vabadust. Olen ise ka seda tundnud. Aga ühel hetkel hakkab see painama, et sa ei tea, kust sa oled. Ja järgmises põlvkonnas võib see tekitada juba meeletu vaeva. Noored heidavad oma vanematele ette, et vanemad ei ole neile kõnelenud maast, kust nad on pärit. Juurte probleem tekib varem või hiljem.

Lääne-Euroopasse sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonna esindajate kohta räägitakse, et noid ajavatki juurtetus hulluks.

Just nimelt. Neil noortel ei ole kodu. Kodu ei ole see, kus nad parajasti elavad, ega ole neil ka varasemat kodu. Ja see on tragöödia. Vanemad on lihtsalt otsustanud veendumuse või vajaduste järgi, et lähme sinna või tänna elama. Noor inimene tõmmatakse välja ja istutatakse ümber, ja kui uus koht ei sobi, siis minnakse järgmisesse kohta. Ei ole ime, et siis minnakse agressiivseks.

Olete tegelenud kristliku mõttelooga. Mulle tundub, et kristlikku aspekti ja pärandit püütakse Euroopas justkui maha suruda. Miks see toimub? Kas seepärast, et ükski religioon ei tohi multikultimaailmas teisest parem olla või tahetakse üldse religiooniga seotud pärandist lahti saada?

Võib-olla on see osalt sellest, et Euroopa on tüdinenud headusest ja ligimesearmastusest – ka sellest võib tüdineda...

Aga tõepoolest, Euroopas justkui häbenetakse kristlust, mis on ometi andnud Euroopale kõige olulisemad asjad. See on ikka endiselt eetika alus. Ja mitte ainult. Mulle meeldis väga professor Jüri Sepa hiljutine artikkel «Ratsionaalsusest, reeglitest ja moraalist» Akadeemias, kus ta põhjendas elegantselt, miks majandusele sobib kõige paremini just kristlik paradigma, ja tõi välja, et teised usundid ja maailmavaated pole äri jaoks üldse nii sobilikud. Seda artiklit peaks Euroopas levitama – kui muust aru ei saada, siis majandustulemustest ikka.

Traditsioonid võivad olla koormavad, avaldavad survet ja tekitavad soovi neist vabaneda, vahetada nad millegi uue ja huvitavama vastu. Võib-olla on see samamoodi, nagu laps peab mingil hetkel lõikama läbi sidemed koduga, sest kui ta jääb kodust sõltuvaks, siis ei saa temast asja. Võib-olla tahab ka Euroopa millestki välja kasvada ja lahti rabeleda? Või on lihtsalt väsinud, nagu vaimsusest võib väsida. Aga siis oleks ehk mõttekas lihtsalt puhata, mitte senist millegi muu vastu vahetada.

Kas islam sobib Euroopasse? Mind teeb islami pealetung Euroopale küll ärevaks.

Kahtlemata teeb see ka mind ärevaks, absoluutselt.

Ühest asjast ei saa ma aru: miks ei ehita islamimaad oma kodus üles selliseid riike, kuhu kõik tahaksid elama minna? Ei kuule üldse, et riik on nähtus, mida tuleb üles ehitada. Euroopa ja kristlus on selles mõttes võitnud, et kõik tahavad siia tulla, pika pingutuse viljadest osa saada. Võidab see, kuhu tahetakse minna. Aga miks peaks Euroopa selle pärast kannatama, et ta tegi kunagi läbi renessansihumanismi, mis ongi õdususe eeldus? Teised võiksid ka proovida midagi teha, et liikumissuund oleks hoopis teistpidi.

Kui kuskile minna, tuleb võtta omaks selle rahva kombed, õppida keelt, ja kui seda ei tee, tuleb lihtsalt tagasi minna, ja seda usust sõltumata, nii et kellegi usuvabadust see ei kahjusta.

Teine asi, mis on lisaks kristlusele Euroopas löögi alla seatud, on rahvuslikkus. Kui Ivo Linna laulis eelmisel nädalal Poolas EM-võistlustel Eesti võrkpallikoondise ja fännide ergutamiseks kaks isamaalist laulu, mõtlesin, et millal tuleb järjekordne «mikkpärnits» ning kuulutab need natsilauludeks. Olete teie ka täheldanud vaenu tõusu rahvuslikkuse vastu?

Olen täheldanud. Need käivad koos: Euroopa häbeneb kristlust ja osa eestlasi on hakanud häbenema eestlust. Kuid igasuguse loomingu jaoks, mis on kõige võimsam edasiviiv jõud, aitab sügav rahvuslikkuse traditsioon, selle tundmine, erakordselt kaasa. Seda tuleb nautida ja kiita. Kas Anu Raua vaibad sellistena, nagu nad on, oleksid muidu võimalikud?! Neis on nii peen rahvusliku traditsiooni taju sees.

Kui tahad mingit suurt asja teha, pead olema seotud oma rahva ja keelega – seda kõnelevad emigreerunud kunstnikud-kirjanikud. Kuigi see võib väsitada ja isegi emigratsiooni võib vahel vaja olla. Kerged sünteesid, millel juurt pole all, ei kanna nii tugevat loomingulist ega vaimset elementi. Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla.

Mis te arvate, kas õnnestub rahvuslikkust kultuurist ja rahvustunnet inimestest välja rookida?

Ei tahaks sellist asja isegi ette kujutada! Vabatahtlikult oma loovast jõust vabaneda? Oma kultuur on mõtte kodu. On erakordne nauding vallata eesti keelt, erakordne nauding suuta aru saada Tormise muusikast, kus on erilised nüansid ja kõlapildid. Kui palju head uut muusikat oli kirjutatud viimase laulupeo jaoks! Kui inimene jääb oma juurest ilma, ei suuda ta enam õieti luua, jõud jätab maha. Kui tahta elada sügavat elu, on hea elada oma kultuuris.

Kolmas, mida viimasel ajal alla surutakse, on sõnade täpsus. Euroopalikus kõnepruugis saavad üha valitsevamaks poliitkorrektselt ümarad ja ebamäärased väljendid. Te olete ka sõnade täpsuse eest kostnud. Mida eufemismide pealetung meiega teeb?

Kui hakata rääkides pidevalt arvestama asjaolude ja suhetega, siis kõne täpsus nivelleerub ja ähmastub. Näiteks propageeritakse praegu võõrkeeles kirjutamist. Kui seda teed, hakkad ennast kohe sättima teise traditsiooni järgi: mugandad, võtad osa asju maha, teed laused lihtsaks, lähed märksõnade peale. Nüansid jäävad välja. Niiviisi siludes läheb pool tuumast kaduma. Selliseid tekste on üsna talumatu lugeda, olgu see teadus- või ilukirjandus. Kui see toimub pikka aega, jääb isiksus välja arenemata, nii nagu mõte jääb välja arenemata.

Ma pooldan selget ja avatud, aga viisakat sõnakasutust. Kui vältida pidevalt tõe rääkimist, siis inimene moondub. See on sama, kui elada pikka aega sellises suhtes, kus ei saa pere ringis rääkida tõtt. Siis vajud inimesena täiesti valedesse ja sa ei suuda enam töötada ega midagi teha täie jõuga, pühendumusega. Sa moondud. Tekib igapidi nihestus, kõik asjad muutuvad valeks.

Mu hea sõber käis arvamusfestivalil ja oli pahane, et nii hillitsetud ja poliitkorrektseid vestlusi polnud ta juba tükk aega kuulnud. Eks see tuli seal vist kartusest, et keegi mingil juhul ei solvuks ega solvunut mängiks.

Jah, see käib lihtsakoelise keelekasutusega, üksühese mõtlemisega kaasas, et solvutakse: see ütles seda ja too ütles toda. Et olla positiivsem, võiks tuua vastupidiseid näiteid, suurepäraseid vestlejaid, kes iga asja peale ei solvu, sest mõtteruum on nii rikas, et seal ei olegi justkui kohta sellisele nähtusele. Näiteks naudin alati erakordselt vestlust [teoloogi ja tõlkija] Kalle Kasemaaga. Kunagi ei tea, millega see lõpeb. Ta alustab tavaliselt mingi vihjega mõnele mõtteloo kurioosumile, mille viib üle mujale mõnele arginähtusele, siis jutustab paar juudi nalja või mõne araabia või pärsia õpetliku loo, nii et alati lahkun jahmunult ja päev otse mõtlen selle üle – sest ega ta midagi otse ütle, ta räägib mingi loo, kui talle miski ei meeldi.

Mis puutub aga solvumisse, siis mulle tundub, et efektsed solvumised, mis jõuavad meediasse, on kuidagi seotud valimistega, sest enne valimisi solvutakse rohkem.

Nüüdsed ühiskondlikud debatid on ääretult polariseerunud, ideoloogilised lõhed on tohutult suured, asi on läinud verbaalselt lausa veriseks. Miks see nii järsku ja teravalt juhtunud on?

Võib-olla on nüüd käes murdepunkt, kus pikaaegne areng või mitteareng lööb välja? Äkki on see nagu mädapaise avanemine, mille põhjustanud protsessid on käinud pikka aega?

[Endine Eesti Rahva Muuseumi direktor] Krista Aru ütles hiljuti selle kohta väga hästi: ideaalid on jäetud juba mõnda aega täiesti hooletusse. Meil ei ole head ühtset mõtteruumi, kus vestelda ja asju arutada, nii et sellel ka tulemust oleks. On arusaamatu, miks ei ole.

Murdeaeg pole ju mitte ainult meil, vaid kogu Euroopas!

Jah, Euroopas on samamoodi. Inimesed lihtsalt reageerivad ümbrusele ja neil pole justkui millestki kinni haarata, sest endalgi pole kodu. Rahu ja tasakaal on vaja tagasi saada. Mulle on jäänud mulje, et näiteks lätlased võtavad palju rahulikumalt ja teevad asju iseenda järgi, ei ole nii püüdlikud nagu meie Rail Balticu puhul. Nemad ehitavad oma tsentrumid valmis ja usuvad, et nagunii hakkavad eestlased rongiga Tallinna asemel Riiga sõitma.

Marju Lepajõe Peedu veskitammil, oma ajutise suvekodu lähistel Elva külje all. «Ära solgi loodust!» võtab ta kokku paljude eestlaste protesti Rail Balticu rajamise vastu. | FOTO: Margus Ansu

On praegused suured lõhed ületatavad?

On. Alati on ületatavad.

Mil viisil? Kas siis, kui tekib üks suur ühine vaenlane?

Jah, siis ka. Aga samuti siis, kui mingis asjas tekib sisemine puhang. Näiteks Rail Balticu asjus ühinesid praeguse projekti vastu kõige erinevamad kogukonnad, kes muidu kuidagi ei ühine. See ühinemine tuli looduse pärast – et ära solgi loodust! See on väga võimas puhang, mis on kestnud juba aasta.

Seepärast usun, et ka vastuolud on ületatavad. Kui samasugune õhin tekiks veel mujalgi ning tooks esile meie positiivsed küljed. Praegu ei tea, mis see võiks olla, aga küll see tuleb.

Kui vaadata teie möödanikku põhjalikult tundva pilguga tulevikku, siis kuhu Eesti koos Euroopaga laias plaanis suundub?

Miks Euroopa huvitav on? Sellepärast, et iga paarisaja kilomeetri järel on uus riik, teine kultuur. Midagi huvitavamat lihtsalt ei ole! Silmad võiksid sellele avaneda. Sest üheülbastumine on kestnud nii kaua, aeg on hakata rõhutama erilisust. Ameerikas seda ju ei ole, et sõidad paarsada kilomeetrit ja jälle on kõik teisiti.

Inimesi, kes tulevad Eestisse vaatama meie erisust, on järjest rohkem. See teeb optimistiks ning seda erisust, selle headust tuleb tunnistada.

Elul ei ole ju sihti, aga huvitav peab olema! Ei tahaks küll kuskil mujal elada kui Euroopas – siin on lihtsalt kogu aeg huvitav. Armastan Euroopat, siiralt armastan Euroopa vaimsust – see minevik olevikus, mis avaneb aeglaselt läbi keelte ja mõtteloo, on ammendamatult nüansirikas. Iga päev on võimalik avastada midagi uut.

FOTO: Margus Ansu

Marju Lepajõe (54)

Religiooniloolane, klassikaline filoloog ja tõlkija

Sündinud 28. oktoobril 1962 Tartus

Lõpetanud Tartu 10. keskkooli 1980

Lõpetanud Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonna eesti filoloogia erialal 1985

Aspirantuur klassikalise filoloogia erialal Leningradi Riiklikus Ülikoolis 1988–1991

Klassikalise filoloogia magister 1996

Doktorantuur teoloogias TÜ usuteaduskonnas 1997–2005

Vanemraamatukoguhoidja TÜ raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas 1985–1988

Assistent TÜ klassikalise filoloogia õppetooli juures 1992–1993

Ladina ja kreeka keele ning patristika lektor Tartu Ülikooli usuteaduskonnas alates 1993

1998–2013 TÜ usuteaduskonna kirikuloo teadur, sh 1998–2001 ajaloolise usuteaduse ja ladina keele õppetooli hoidja

Olnud külalisuurija Oslo, Freiburgi (Breisgau), Göttingeni, Fribourgi ülikoolis ja Warburgi instituudis Londonis 1994–2000

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teeneterist 2017

Eesti Kultuurkapital stipendium «Ela ja sära» 2016

Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler 2015

Ajakirja Akadeemia aastapreemia (hõbe) parima artikli eest humaniora valdkonnas 2014 ja 2015

Tartu Ülikooli aasta õppejõud humaniora valdkonnas 2012

Eesti Kultuurkapitali aastapreemia parima kirjandusteadusliku artikli eest 2009

Ajakirja Keel ja Kirjandus aastapreemia parima artikli eest 2009

Peamised uurimissuunad

Uusplatooniline filosoofia ja patristiline teoloogia; nende mõju hilisemale kristlikule teoloogilisele mõttele; teoloogia osa Eesti vaimukultuuris 17. sajandil.

Antiik- ja keskaja filosoofia allikteoste tõlkimine vanakreeka ja ladina keelest ning kommenteerimine.

Tagasi üles