Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

ELi pealinnas võtab ilmet uus migrandidžungel

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Alates sellest suvest kogunevad ööhakul Brüsseli äärelinna parki magama sajad migrantnoored. Kohalikud kardavad nüüd, et sellest on kujunemas järgmine Calais džungel. | FOTO: JOHN THYS/AFP/scanpix

Igal õhtul sätivad Brüsseli äärelinna korterelamute kõrval ennast magama sajad migrandid, kohalikel on aga hirm, et nende koduõuele on tekkimas uus Calais’ džungel. Igal õhtul saabub Gare du Nordi rongijaama lähistel asuvasse Maximilieni parki sadu noori, peamiselt Sudaanist ja Eritreast pärit sisserändajad.

Nagu ka möödunud aasta oktoobris lammutatud Prantsuse sadamalinna Calais’ puhul tahab enamik Euroopa Liidu pealinnas redutavatest migrantidest liikuda sealt edasi Suurbritanniasse.

ELi peahoonest kolme kilomeetri kaugusel istuvad noored mehed on läbi teinud pika ja ohtliku teekonna – läbi Põhja-Aafrika, üle Vahemere ja siis mööda lõputu politseikontrollide kadalipu ühest Lõuna-Euroopa riigist teise.

25-aastasele sudaanlasele Adamile tundub aga nüüd, et Londoni asemel sobiks talle elupaigaks ka Brüssel. Tema teekond Sudaanist Brüsselisse kulges läbi Tšaadi ja Liibüa, kus ka veetis ülesõitu oodates kuus – tema sõnul väga karmi – kuud.

«See on liiga raske. Ma tahan, et Belgia valitsus annaks mulle kaitse,» ütles üks pargis ööbiv noormees soojal augustikuu õhtul, vaid paar kvartalit eemal kohast, kus jahivad kliente prostituudid ja käivad oma järgmist doosi hankimas narkomaanid. «Siin on mu unistus ka teostatav,» lausus ta.

Praegu aga aitavad migrante vaid mõned heategevusorganisatsioonide aktivistid. Belgia võimudel puudub huvi pakkuda tegelikult Suurbritanniasse ihkavatele migrantidele kasvõi mõnda ajutist lahendust.

Adamile, nagu ka igale teisele parki kogunevast 500–600 migrandist, on selgesõnaliselt öeldud, et nende endi huvides on siit võimalikult ruttu edasi liikuda.

Belgia rändeküsimustega tegeleva aseministri Theo Franckeni sõnul pole mingit mõtet hakata tegelema ebaseaduslike sisserändajatega, kes tegelikult Belgialt asüüli ei taha.

Lisaks tuleb nende puhul mängu ka Dublini süsteem, mille alusel peavad asüülisoovijad esitama oma taotluse esimeses Euroopa riigis, kuhu nad saabuvad. Adami, nagu ka paljude teiste pargis ööbijate puhul, on selleks Itaalia.

Teoorias võiks Belgia politsei nad iga hetk kinni võtta ja Itaaliasse tagasi saata, kuid siiani pole Belgia ametivõimud veel kordagi midagi sellist teinud.

Arstiabi annavad migrantidele abiorganisatsioonid, nagu Medecins du Monde (MdM), samas hoiatavad nad neid ka politsei eest. MdMis töötava Stephane Heymansi sõnul on alaealisi migrantide seas kokku ligi 20 protsenti ning nad ei tea, et nendele kehtivad Belgias eriõigused.

Öö hakul käivad pargis ööbijatele süüa jagamas ka MTÜs Belgium Kitchen töötavad vabatahtlikud, püüdes seejuures väga vaikselt toimetada, sest igasugune lärm ja massikogunemine segaks kohalikke elanikke, mis tooks omakorda kaasa vaid rohkem probleeme.

Kogu park on täis murul lesivaid noori mehi, pesu kuivatavad nad mänguväljakute piirdeaedade peal. Hommikuks on park suurel määral endises seisus, sest enamik migrantidest veedab oma päeva raudteejaamas, osa neist on aga juba jätkanud oma teekonda põhja poole. Aga ka seal on jätkuvalt suur võimalus sattuda politsei huviorbiiti.

Belgia kõige põhjapoolsema, Lääne-Flandria provintsi politsei sõnul on nad alates aasta algusest kinni pidanud keskmiselt sada migranti nädalas. Seega on Belgia rannikuäär muutumas sama atraktiivseks kui Calais, kus kõrghetkel elas ligikaudu 10 000 inimest.

Kuigi kurikuulsat telklinnakut enam pole, kubiseb Calais siiani migrantidest, kes püüavad iga hinna hüpata tunneli kaudu Suurbritanniasse suunduvatele veoautodele.

Selle aasta juulis sai surma üks Sudaani teismeline, kes oli hüpanud Brüsseli bussijaamast Suurbritanniasse suunduva liinibussi peale, aga ei suutnud sellest üks hetk enam kinni hoida.

«Esimene kurb juhtum Belgia jaoks,» märkis Medecins du Monde'i abiorganisatsioon oma pöördumises.

Tagasi üles