Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eestis on üle tuhande süüdimõistetud pedofiili

9
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Põhja prefektuuri lastekaitseteenistuse vanem Reimo Raivet. | FOTO: Tairo Lutter

Tallinnas ja Harjumaal peab politsei iga nädal kinni vähemalt ühe seksuaalkurjategija, kuid Põhja prefektuuri lastekaitseteenistuse vanem Reimo Raivet ja Põhja ringkonnaprokuratuuri alaealiste osakonna vanemprokurör Andra Sild teavad, et neid on palju rohkem.

Põhja ringkonnaprokuratuuri alaealiste osakonna vanemprokurör Andra Sild. | FOTO: Tairo Lutter

-Viimasel ajal on kritiseeritud õiguskaitseorganite tööd võitluses pedofiiliaga. Jääb mulje, et politsei ei tee piisavalt. Kas see on nii?

Andra Sild: Ei ole. Arvud räägivad hoopis muust.

Reimo Raivet: Meilt läks eelmisel aastal Põhja ringkonnaprokuratuuri ligi 130 kriminaalkuritegu, üle-eelmisel aastal 93 ja 2014. aastal 70. Selle aasta üheksa kuuga on meil prokuratuuri läinud üle 210 kuriteo. Tehke ise järeldused.

-Kas see näitab, et meil on pedofiile üha rohkem?

Sild: Ei, ma arvan, et uurimisasutused teevad paremat tööd.

Raivet: Ma paneksin siia juurde inimeste teadlikkuse tõusu. See ongi põhjus, miks me tahame neid lugusid ajakirjanduses rääkida. Jah, me oleme võtnud juurde uurijaid, kuid fakt on, et see on väga peidetud kuriteoliik, kus ohvrite ülesleidmine on alati pagana raske, ja ükski ajakirjanduslik eksperiment seda probleemi ei lahenda.

-Mis on nende 210 kuriteo sisu?

Raivet: Siin on kontaktsed kuriteod: ahvatlemine, laste pildistamine, lapsporno allalaadimine veebis. Kõik asjad Tallinnas ja Harjumaal.

-Kõik 210 on seotud alaealistega?

Raivet: Jah, alaealiste vastu suunatud seksuaalkuriteod. Lapsi oli neist eelmisel aastal umbes 50, sel aastal ligi 70.

Sild: 2016. aastal mõistis kohus süüdi ligi 80 laste vastu suunatud seksuaalkurjategijat. Prokuratuuri edastatud kriminaalasjade arv sel aastal on ligi 80. Kohtus on süüdi mõistetud praegu 33–35. Seda ei ole vähe. See on päris hea töötulemus. Lisaks mõni kriminaalasi, mille menetluse lõpetas prokuratuur oportuniteediga.

-Millised juhtumid nii lõpevad?

Sild: Lapspornopiltide omamine väga väikeses koguses.

-Kui palju on väga väike kogus?

Sild: Alla kümne. Nendes mastaapides, millega meie tegeleme, on see väga väike kogus. Aga need on väga üksikud juhud. Sel aastal on neid alla viie. Pluss paar alaealist, kes saadeti alaealiste komisjoni.

-Nii et kui inimesele saadetakse telefoni palja lapse pilt, siis osaleb ta kuriteos?

Sild: Ei. Pildi saamine pole kuritegu. Saatmine ja omamine on.

-Milline on tüüpiline pedofiil? Oletan, et ta on mees…

Sild: Reeglina.

-On ka naisi?

Sild: Üksikuid. Selle 14 aasta jooksul, kui prokuratuuris on olnud sellele valdkonnale spetsialiseerunud prokurörid, on süüdi mõistetud neli naist. Seda ei ole väga palju.

-Kui vana on keskmine pedofiil?

Sild: Naised on vanemad, aga meeste vanuseskaala on väga lai. Alates 18st kuni 79 aastani. Põhiliselt 30 kuni 50.

-Kas enamik on üksikjuhtumid või on ühel pedofiilil tavaliselt rohkem ohvreid?

Raivet: Oleneb asjaoludest. Kui tegemist on peresisese juhtumiga, on kannatanuid enamasti üks. Võib-olla kaks. Aga kui tegemist on võõraste lastega, on kannatanuid tavaliselt rohkem.

-Hiljuti pakkus kõneainet telelugu, kuidas teismelised käisid keskealiste meeste saunapidudel. Kuidas politsei seesugustesse olengutesse suhtub?

Sild: Saunaskäimine ei ole karistatav. Aga jah, selle info peale peaks süttima ohutuli. See pole päris tavapärane, et 45–50-aastased mehed kutsuvad 13–15-aastaseid poisse endaga sauna. Kuid seadus seda ei keela.

-Ajakirjandust on selle juhtumi paljastamise eest kiidetud, sest politsei ju ei tegevat midagi.

Sild: Kui ajakirjanikud saavad oma töös selliste asjade kohta infot, siis me tõesti väga palume, et see edastataks esmalt politseile. Kui kriminaalasi on juba menetluses, siis – tõesti – oleksime väga tänulikud, kui te mõnel juhul ootaksite selliste lugude avaldamisega. Me kasutaksime ka ajakirjanduse infot kuriteo tõendamiseks.

Kui toimida vastupidises järjekorras, võidab kurjategija edumaa, saab võimaluse tõendeid hävitada. Omaette lugu on veel juhtumitega, kui kurjategija ise ei tea veel, et tema suhtes käib kriminaalasi.

-Selle keskealiste meeste saunaga midagi sellist oligi?

Sild: Kui ajakirjandus avaldab liiga vara kriminaalkuriteosse puutuvat infot, ei võida uurimine…

-Aga…

Sild: Tohib, ma lõpetan?

Kes sellest kannatab? Kannatab seesama seksuaalkuriteo ohver. Võib-olla jääb politseil ja prokuratuuril selle ajakirjandusliku loo tagajärjel kogumata väga väärtuslikku informatsiooni. Võib-olla jääb mõni teine kannatanu tuvastamata.

Niisugustest asjadest rääkimine on väga hea selles mõttes, et inimesed peavad teadma lapsi ähvardavatest ohtudest. Kuid alati peab väga hoolikalt kaaluma, millal ja kui palju midagi avaldada.

-Kas ajakirjanikud ei ole seda siis teinud?

Sild: Üldjuhul on, aga mitte alati. Ma olen tänulik, kui mingit seesugust lugu kajastatakse tagantjärele. Minu poolest kasvõi üksikasjaliselt – kogu oma õuduses. See on parim viis inimeste silmi avada.

-Ajakirjanduse poole pöördutakse seepärast, et mujalt pole saadud abi sellise pordumaja kinnipanemiseks. Ma ei ütle, et selline lähenemine on tingimata õige, kuid ma mõistan neid pöördujaid.

Raivet: Mina ka.

Sild: Ka mina mõistan.

Raivet: Aga inimesed ajavad vahel sassi seaduse ja moraali. Moraalselt on ju taunitav 40-aastase mehe suhe 15-aastase poisi või tüdrukuga. Juriidiliselt on see aga paraku korrektne, sest seks üle 14-aastasega on Eesti Vabariigis lubatud – eeldusel, et see ei ole vägivaldne.

Sild: Ja eeldusel, et selle eest ei saada tasu.

Raivet: Vaat nüüd tulevad mängu väga olulised nüansid, mida ajakirjandus tihti ei lahka. Jah, 14–15-aastased võivad ju võõraste onudega saunas käia, kuid meie peame uurijaina välja selgitama, kas nende käikudega kaasneb hüvesid. Selleks on meil vaja aega. Ma tunnistan, et kui menetlus parasjagu käib, pole me väga koostööaltid. Isegi kui ajakirjanik tuleb küsima, kas meil on midagi. Ma ei saa seda teile öelda.

-On siis ajakirjandus mõne teie uurimise ära rikkunud?

Raivet: Ee… tahtlikult kindlasti mitte.

Sild: On olnud juhtumeid, mil liiga varajane kajastus pole meile kasuks tulnud.

Raivet: Ükskord oli nii, et ajakirjandus rääkis ühest varem karistatud inimesest ja andis tema kohta palju uut infot. Suisa nii palju, et pidasime selle inimese kinni. Hiljem, pärast päevade ja ööde kaupa tööd, tuvastasime, et see inimene pole saanud sellist kuritegu mitte mingil juhul toime panna. Aga meediakajastus oli olnud küll nii enesekindel ja ühte auku – et nii on ja kõik.

-Nimesid nimetamata – mis juhtumist te räägite?

Raivet: Mõned aastad tagasi käis suur meediajaht ühele varem süüdimõistetud pedofiilile. Ta mõisteti hiljem uuesti süüdi ühes meie enda välja kaevatud kuriteos, kuid tol korral väitsid ajakirjanikud, et ta oli teinud asju, mida ta teha ei saanud. Lapsed on mõjutatavad – laps hakkas uskuma, et ajalehest nähtud mees on tallegi kurja teinud. Tegelikult ei olnud see mees tolle lapsega seotud.

Niisiis – teatud juhtudel võib liialt detailne ja varajane meediakajastus meie tööd segada.

-Postimees tegi 2008. aastal Eestis enneolematu sammu, avaldades kõigi viimase kahe aasta jooksul süüdi mõistetud pedofiilide nimed koos nende töökoha ja kuriteokirjeldusega.

Sild: Jah, ma mäletan seda.

-Võib-olla 90 protsenti inimestest ütleks ilmselt tänagi, et sellise nimekirja avaldamine on õige. Öelge teie, kes te puutute pedofiilidega kokku iga päev, kas sellise nimekirja avaldamine aitab midagi ära hoida?

Raivet: Lühiajaline mõju sellel kindlasti oleks.

Aga ma mõtlen hoopis sellele, kuidas mõjuks see nimekiri pedofiilide ohvritele. Haavad tõmmatakse selle nimekirjaga raginal lahti. Me oleme tuvastanud üle kümne aasta tagasi juhtunud asju – kannatanule mõjub see endiselt väga-väga laastavalt. Saatsime sel aastal kohtusse paar asja, mis juhtusid enne 2008. aastat. Kannatanutega rääkimine oli aja möödumisest hoolimata ikka väga raske. Nad olid väga löödud ja polnud üldse paranenud.

Pealegi – elu on näidanud, et nii mõnigi pedofiil, keda ajakirjanikud näitasid nime ja näoga, leidis hiljem uued ohvrid.

-Poolsada aastat tagasi vaieldi pedofiilia üle Briti meedias. BBCs arutleti, kas lastega seksimine on normaalne või mitte. Lastega seksimise pooldajaid esindas aadlisoost mees, kes väitis, et lapsele läheduse pakkumine on hea tegu. Meil on tagantjärele lihtne seisukoht võtta, kuid toona võinuks ühiskond lastega seksimise suhtes hoopis teise hoiaku kujundada. Kuivõrd kannatanud lapsed end ise pedofiili ohvrina määratlevad?

Raivet: See on väga hea ja õige küsimus. Sel hetkel ei pruugi laps end ohvrina tunda. Aga me kasvame ja saame neist asjadest hiljem aru. Me mõistame, et toonane oli vale, ja seejärel hakkame seda üle elama. Miks ei saa täiskasvanud inimesed neist asjadest üle? Sellepärast, et toimumise ajal ei tundunud see üldse vale. Väike laps ei taju seda. Sellist asja hakatakse häbenema alles varateismelisena, kui hakatakse taipama, et see ei olnud päris õige asi.

Sild: Mul oli üks kohtuasi – vanaisa kuritarvitas tüdrukut viiendast kuni 13. eluaastani. Kohtuprotsessi ajal oli tüdruk 15-aastane. Me küsitlesime teda kohtus. Ta ütles, et ei saanud varem aru, et midagi olnuks valesti. Ta oli mõelnud, et kõikide lastega on nii. Et vanaisad teevadki nii. Ta ei saanud ülepea arugi, mis temaga tehakse. Oli olnud igat liiki seksi. Vanaisa oli talle öelnud, et nii tehaksegi, ja ta kasvas selle teadmisega ligi kümme aastat. Kui siis seitsmendas klassis tuli inimeseõpetuse tund ja näidati filmi pedofiilidest, sai ta lõpuks aru, et see ei olegi normaalne.

See on kaheksa aasta tagune lugu. Tänaseks on laste teadlikkus selle teema rohkema kajastamise tõttu oluliselt kasvanud. Julgen väita, et kümne-üheteistaastased juba mõistavad.

Raivet: Alla kümnene ikka väga veel aru ei saa.

Sild: Kuigi on olnud juhtumeid, kui laps pöördub kellegi poole kohe päraste esimest kokkupuudet pedofiiliga.

-Olete aastate jooksul tuvastanud suure osa pedofiilsete kalduvustega inimesi ja ilmselt on pedofiilide register pikk.

Raivet: Jah, neid on märkimisväärne hulk. Üle Eesti on karistatud kindlasti üle tuhande.

-Kuidas siis ikkagi juhtub, et need pedofiilid pääsevad uuesti laste lähedusse? Ma ei pea silmas lastele kommi pakkumist, vaid seda, et nad pääsevad tööle lasteasutusse.

Sild: Kui süüdimõistetu on varem töötanud lasteasutuses, siis pannakse talle sellises asutuses töötamise keeld. Kui ei ole töötanud, siis kõikidel asutustel, mis töötavad lastega, on võimalus…

Raivet: …nüüd lausa kohustus…

Sild: …jah, nüüd lausa kohustus teha päring karistusregistrisse.

Raivet: See on üks asi, millest peaks rohkem rääkima. Minu teada on nii, et kui seda kohust ei täideta, on ette nähtud isegi karistus.

-Kas te käite pedofiilidega pärast nende vabanemist rääkimas, et olgu tubli ja hoidku lastest eemale?

Raivet: Oleneb, kellega tegu, oleneb, mida on võita või kaotada. Me hindame olukorda ja käitume vastavalt sellele. Jah, oleme rääkinud ja räägime. Räägime ka nendega, keda ei olegi karistatud. Laste läheduses viibimine pole kuritegu, kuid me anname ühel hetkel sellele inimesele märku, et teame temast.

-Kui inimesel on haiglane huvi laste vastu, siis karistusega seda välja ei ravi. Kuivõrd tegeletakse meil nende inimeste raviga?

Sild: Pedofiilidele on teatud programmid. Vangistust kannavad seksuaalkurjategijad Tartu vanglas, kus on päris palju neile mõeldud programme. Neil aidatakse lahti mõtestada, kus on nende probleemi alge.

Raivet: Ent nendes inimestes, kes lõpuks meie juurde jõuavad, tekib huvi ravi vastu alles siis, kui vangiminek on juba käeulatuses. Mitte varem.

Sild: Olen kokku puutunud kahe või kolme inimesega, kes väitsid, et on abi otsinud. Nii et neid on, jah, väga vähe. Kahjuks on nii, et vanglas on programm tasuta, aga vabanedes pead hakkama maksma. Mõned jäävad programmi edasi. Aga kellel raha pole… Umbes aasta või poolteist, ja läheb asi jälle käest ära.

-Kui pedofiil kinni võetakse, kas tavaliselt järgneb kiire ülestunnistus või kindel eitus? Ma eeldan, et mõnele on tabamine suur kergendus.

Sild: Jaa, seda on ka olnud. Mõni on meid oodanud ja öelnud, et teadis me tulekust.

Raivet: Eks sel puhul peab ka veidi kõhklema ja kahtlema, et kas vabandamine on ikka siiras. Mõni ilmselt ongi siiras, aga neid on vähe.

Tavaliselt hakatakse end kaitsma, rääkima pooltõdesid või suisa valetama. Eelkõige rünnatakse ohvreid. See on kõige tavalisem taktika.

-Kuidas rünnatakse?

Raivet: Laps ise on süüdi, laps ise ronis ja ahvatles, tema ei saanud midagi teha.

Sild: Jah – laps provotseeris ja tegelikult on hoopis tema ohver.

Raivet: Kuni selleni välja, et teda vägistati. Ka selliseid kurjategijaid on. 80 protsenti üritab süü lapse kaela ajada.

Sild: Teine variant on veel – kui vanematel on käsil lahutus. Ema tuleb koos lapsega kuriteoavaldust andma, teine pool nimetab seda kättemaksuks.

-Neid näiteid, kui ema jääb oma lapse kuritarvitaja poolele, on ilmselt siiski vähe?

Raivet: Meil on vaid üks kohtuasi, kus ema jäi süüdi. Aga küllalt on neid juhtumeid, kui näeme, et ema toetab elukaaslast rohkem kui last.

Sild: On olnud, et sõnades ema justkui toetaks last, aga temaga pikemalt vestelnud inimene tajub ära, et toetab ainult selle pärast, et kardab avalikku häbi. Ta ei räägi lapse, vaid enda pärast.

Raivet: Nende käitumisest näeme, et nad võinuks kuriteole juba varem piiri panna, sest laps on ise midagi rääkinud või on ema millelegi peale sattunud. Kuid ema eitab seda.

-Kuidas laps pedofiili sõnul ta ära vägistas?

Raivet: No et ise tuli, ise ahvatles, võttis riidest lahti, hakkas katsuma. Selline arusaamatu jutt – et temal endal ei olnudki huvi, aga laps tuli ja tegi.

Te peate laste all silmas 12–13-aastaseid varateismelisi?

Sild: Eiiii! Kuue-seitsmeaastaseid.

Raivet: Ka viieaastaseid.

Sild: Ilmselgelt ei tegutse laps seksuaalsest huvist. Kui ta isegi kogemata kellegi suguelundit puutub.

Raivet: Ollakse väga üllatunud – et laps ise tahtis, ta ei teinud ju talle haiget. Mille eest teda karistatakse?

Sild: Eriti kehtib see tänavale ripakile jäetud laste ärakasutajate kohta. Kurjategija räägib ainult sellest, kuidas ta tegi head: ostis süüa, riideid, pakkus lapsele öömaja. Ta väga hoolib temast, sest sel lapsel ei ole kedagi. Eks pedofiil sisimas tihti usubki, et on lapse päästja. See «pisiasi» ununeb, et ta kasutas teda seksuaalselt ära. See jäetakse tagaplaanile.

Raivet: Niipalju kui mina tean, oli pedofiilide põhiargument nondes Briti 1970ndate teledebattides, et nad väga-väga armastavad lapsi. Et nad ei sunni last millekski, et laps ise tahab. Et nad hoolivad, kui keegi teine ei hooli. 2017. aastal kõlavad Tallinnas samad põhjendused.

-Niisiis, kui 14–15-aastane poiss läheb onudega sauna, pole selles midagi ebaseaduslikku?

Raivet: Kui see on täpselt nii, nagu sa kirjeldad, ja isegi kui nende vahel on seksuaalsuhted – jah, see ei ole kuritegu. Sellele võib halva pilguga vaadata, kuid sellises suhtes ei ole midagi ebaseaduslikku.

Kui lisanduvad mingid hüved, kui sellega kaasneb mõni sõltuvussuhe, siis menetleb seda politsei.

Need on äärmiselt keerulised juhtumid, sest need lapsed on juba piisavalt vanad, et saada aru, et see pole okei. Nad häbenevad seda ega taha sellest rääkida. Tihti oleme fakti ees, et lisaks seksuaalsuhtele peame tõendama ka muud. Seetõttu võtab selline menetlus kaua aega. On täiesti võimalik, et kui läheme laste käest otse küsima, rikume ära kogu kriminaalmenetluse. Seega oleme väga keerulises olukorras: lapse käest otse küsida ei saa, mehe enda käest ei ole ka mõtet küsima minna.

Politseil on väga selged seaduse piirid, millest ei saa üle astuda. Õigusriigis ei tohi ka kodanik (sh ajakirjanik) nendest piiridest üle astuda. Seadust rikkudes kogutud «tõendeid» kohtus arvesse ei võeta. Et kurjategijad saaks kohtu ette viidud ja karistatud, peab politsei tegema kõike seaduse järgi. Kellel on infot võimaliku kuriteo kohta, andku sellest politseile teada, mitte ärgu mingu ise uurijat mängima.

Ja õigust mõistab kohus. Kohtuotsuseta ei saa mina õigeks pidada, et keegi nimetatakse ajakirjanduses pedofiiliks.

Sild: Need asjad ei ole kunagi mustvalged.

Raivet: Ei möödu päevagi, kui me ei saaks vähemalt ühte vihjet lapse väärkohtlemise kohta. Me kontrollime kõiki neid vihjeid. Võin täie kindlusega väita, et vähimagi kahtluse korral, eriti mis puudutab alaealisi, selgitame asjaolud välja. Tallinnas ja Harjumaal peame iga nädal kinni vähemalt ühe seksuaalkurjategija, kuid me teame, et neid on palju rohkem.

Tagasi üles