Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Sinu ibuprofeeni patune elu Läänemeres

12
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ravimijäägid Läänemeres. | FOTO: Alari Paluots

Kolmandik igast neelatud ravimitabletist läheb tualetis allavett. Kuna reoveejaamad ei püüa peent tehiskeemiat kinni, jõuab igal aastal Läänemerre kuni 2200 tonni ravimijääke. Probleemile leidub lahendus, kuid see tähendaks hüppelist tõusu vee hinnas.

Eesti üks suuremaid heitveetorusid läheb Läänemerre Kopli poolsaare tipust. See lõpeb kolm kilomeetrit kaldast eemal merepõhjas ja väljutab kogu Tallinna heitvee, mis eelnevalt Paljassaare reoveejaamas normi piires ära puhastatud. Eesti peale kokku on selliseid mereäärseid torusid 25, kogu Läänemeres aga sadu. Nüüd kummitab neid kõiki täiesti uus probleem.

Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon HELCOM kogus kahe aastaga kokku andmed 47 600 proovivõtupunktist maismaal ja 4600 individuaalsest andmepunktist Läänemeres, et tuvastada, kas ja millised ravimid jõuavad puhastusjaamadesse ning sealt keskkonda.

Üllatuslikult avastati 167 ravimi hulgast, et kõige rohkem leidub Läänemeres epilepsia ravimi toimeainet primidooni.

Arvestatavas koguses on jääke ka ravimitest, mis mõeldud südame-veresoonkonna, kesknärvisüsteemi haiguste ja põletike raviks, sealhulgas tuntud valuvaigistid diklofenak ja paratsetamool. Mõni kemikaal on juba jõudnud mereelustikku, näiteks sinisesse rannakarpi, ahvenasse ja turska.

«Läänemerel on see omapära, et kõik asjad kipuvad kuhjuma. Kõik, mida me siin teeme, läheb lõpuks Läänemerre. Kuni mingi ajani see lahjeneb, aga ühel hetkel muutub saaste mõõdetavaks,» selgitas keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna juhataja Rene Reisner.

«Vahe varasema ajaga seisneb selles, et praegu on ravimijääkide sisaldus meres juba süsteemne – leiame neid igalt poolt ja kogu aeg. Olukord on ilmselt mõnevõrra hullemgi, kui raportist selgub,» ütles ametnik, viidates asjaolule, et Läti ja Leedu raportisse oma andmeid ei esitanud.

Olgu öeldud, et jutt käib esialgu veel mikroskoopilistest ravimikogustest – nii väikestest, et nende mõõtmine polnud veel hiljuti isegi võimalik. Taimedele ega inimestele sellised kogused mõju ei avalda, ent Läänemerre on need jõudnud aastakümnete jooksul ja pealevool jätkub.

Varem ei osatud mõõta

Vahetult Läänemere kallastel elab kokku 21 miljonit inimest. 30–90 protsenti suu kaudu manustatavast ravimidoosist väljutab inimene aktiivsena uriini kaudu.

Peamiselt jõuavadki need merevette rannikuäärsete munitsipaalreoveepuhastusjaamade heitvetega – just sellistest, nagu Paljassaares, Pärnus, Helsingis, Peterburis või Stockholmis. Mida lähemal mõõtmiskohale on suurlinn või suurhaigla, seda kõrgem kontsentratsioon.

Puhastusjaamad ei eksi millegi vastu ja teevad head tööd: ravimijääkide probleem on lihtsalt nii uus, et sellega võitlemiseks pole kehtestatud nõudeid ega soetatud tehnoloogiat.

Eestis merre lastav heitvesi on väga puhas, sest meil on elanikkonna tihedus võrreldes naaberriikide suurlinnadega olematu, ütles Tallinna Tehnikakõrgkooli lektor ja Tallinna Tehnikaülikooli doktorant Erki Lember, kes lähiaastatel ravimisaastet edasi uurib.

«Kõige problemaatilisemad on just ravimite metaboliidid ehk vaheühendid. Ravimid jagunevad organismis vaheühenditeks ning satuvad väljaheidetega kanalisatsiooni ja keskkonda. Mis edasi saab, ei tea mitte keegi,» selgitas ta.

Teadlased on ühte meelt selles, et kõige muret tekitavamad on merevees rasestumisvastased vahendid ja valuvaigisti diklofenak.

Näiteks Londonis elavatel meestel on tuvastatud viljakusprobleeme, kuna Thamesi jões olev naissuguhormoonide ehk östrogeeni doos jõuab sealt joogivee kaudu meestesse. Isegi kui Läänemere teatud paigus leiduks hormoonravimite jääke, ei pea Eestis joogivee pärast muret tundma: Läänemere vesi põhjaveega ühenduses ei ole.

Praegu kasutavad Läänemere reoveejaamad vee puhastamiseks baktereid, kemikaale, filtreerimist ja setitamist. Probleem on selles, et need meetodid suudavad kinni püüda üksnes üheksa ravimijääki 118st.

Lemberi sõnul paistab tunneli lõpus siiski valgus. Tehnoloogia ülejäänud jääkide kättesaamiseks on tegelikult olemas juba 50 aastat: see on aktiivsüsi. Enne söe kasutamist reovett osoneeritakse, et suuremad molekulid väiksemaks lagundada.

«Seda tehnoloogiat kasutab aktiivselt Šveits, kus vee puhtus on seatud riiklikuks eesmärgiks ja reoveejaamade ümberehitamine saanud nõusoleku rahvahääletusel,» tõi teadlane näiteks. Paar samasugust jaama on praegu olemas veel Rootsis, nende kasutuselevõtule mõtleb ka Saksamaa.

Selliste tehnoloogiate soetamine Läänemere kallastele nõuaks aga kõigilt riikidelt poliitilist otsust ja investeeringuid. 2012. aastal rehkendasid sakslased, et reoveejaamade ümberehitus tõstaks vee kuupmeetri hinda tarbija jaoks 30 sendi võrra. Praegu maksab vee kuupmeeter Tallinnas üle kahe euro, Lõuna-Eestis aga kuni neli eurot.

Raha seab piirid

Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna juhataja Rene Reisner ennustas, et reoveejaamu vaevalt ümber ehitama hakatakse. «Seda on palju loota – see oleks ebamõistlik samm. Me ei tea kõigi linnade ja protsesside omapära, teiseks oleks see väga kulukas,» arvas ministeeriumiametnik.

Sama soovitavad esialgu ka raporti koostajad. Esiteks tuleks sarnaselt Rootsiga ka teistes Läänemere riikides hakata kasutama ravimite sertifitseerimist, mis annaks patsientidele ja arstidele infot, millised ravimid on rohkem ja millised vähem keskkonnaohtlikud. Samas on vaja tarbijatele vesiselgeks teha, et vanu ravimeid kraanikaussi või tualetipotti valada pole tark mõte, vaid need tuleks viia apteekidesse.

Kui siiski reoveejaamade ümberehitamise kasuks otsustada, tuleks ümberehitus raporti autorite arvates teha jääkide tekkepunkti – näiteks haiglate juurde – ja püüda tehisained kinni kohapeal.

Teema on alles nii toores, et selleski küsimuses on eriarvamusi. Näiteks Tallinna Tehnikaülikooli doktorant Lember pooldab jääkidega tegelemist pigem lõpp-punktis ehk puhastusjaamas.

«Saksa teadlased ütlevad sama, et käsimüügiravimite hulk on lihtsalt nii suur, et sa pead nagunii tegelema sellega ka reoveejaamas. Veepuhastustehnoloogia osas ei ole vahet, kas vees on ravimijääke milligramm või nanogramm,» lausus ta.

Kas Paljassaare reoveepuhastusjaamas mõõdetakse ravimijääkide sisaldust vees ja milline pilt avaneb?

Eliis Vennik, ASi Tallinna Vesi pressiesindaja

Veevaldkonnas kehtivad väga selged nõuded, millele peab heitvesi vastama. Paljassaare reoveepuhastusjaamast väljuv heitvesi vastab neile normidele. 2016. aastal tegime 50 000 keemilist heitveeanalüüsi, mis vastasid normidele, samuti on tänavu üheksa kuu tulemus täielikult normidele vastav. Teeme suuri investeeringuid, et reoveepuhastusjaamast väljuva heitvee kvaliteet oleks üha parem.

Nii spetsiifilisi näitajaid nagu ravimijäägid neis proovides ei hinnata. Valdkond on arenev ja küllaltki uus, seetõttu on veel raske öelda, missugune tehnoloogia ja kui tõhusaks selle küsimuse lahendamisel osutuks. Kui see juhtub, siis peegeldub teema kindlasti ka normides, mida heitveele seatakse.

Pärnu jõgi projekti raames luubi alla

Ravimijääkide teke ja nende puhastamise uurimine võetakse järgmisel kolmel aastal Läänemere riikides põhjalikumalt ette, Eestis on testpaik Pärnu jõgi.

«Testitakse konkreetses piirkonnas, Pärnu jõel, väga konkreetseid tehnoloogiaid. Vaadatakse, kust ravimid tulevad ja milline on jaamast väljuv heitvesi,» ütles Eesti Vee-ettevõtete Liidu (EVEL) tegevdirektor Vahur Tarkmees.

Septembrist alanud projekti CWPharma käigus on plaanis andmeid koguda Paide, Türi ja Pärnu reoveejaamadest ning ühest jõeäärsest kalakasvatusest. Kogu Skandinaavias ja Baltikumis tehakse uuringuid kuues jões.

«Me saame teada, mis tuleb reoveepuhastitele n-ö juurde panna. Siis tuleb vaadata, mis mõju on sel vee hinnale, kas see on tarbijale vastuvõetav,» selgitas Tarkmees. Tulemused ja ettepanekud poliitikutele peavad valmima 2020. aasta novembriks.

Kogu CWPharma projekti eelarve on 3,72 miljonit eurot. Põhirahastus 85 protsendi ulatuses tuleb Euroopa Liidu programmist Interreg, Keskkonnainvesteeringute Keskus ja EVEL panustavad mõlemad 7,5 protsenti. PM

Alternatiivne vaade: ravimijääkide probleem on ülepaisutatud

Läänemere saastamine ravimitega on suuresti ületähtsustatud probleem, sest ravimijäägid püsivad looduses üksnes lühikest aega, ütles Tartu Ülikooli farmatseutilise analüüsi lektor Andres Meos.

Tema sõnul eritub osa ravimeid – näiteks valuvaigisti diklofenak – organismist võrdlemisi muutumatul kujul, osa aga – näiteks antibiootikumid – lagunevad toime käigus praktiliselt täielikult. Lagunemist nimetatakse metabolismiks ja see, mil määral aine kehas muundub, on iga ravimi puhul individuaalne.

Sealjuures pole võimalik öelda, kas loodusele on ohtlikum ravimi algne toimeaine või selle metaboolne jääk. «Looduse seisukohalt on nad kõik võõrmolekulid,» lausus lektor.

Asja uba seisab aga selles, et harva püsivad inimese toodetud keerukad tehislikud ravikemikaalid looduses pikka aega. Märjas keskkonnas nagu meri võiks ravimijäägid ringi ulpida mõne päeva. Kui hapnik molekulidele ligi ei pääse, siis kuid.

«Veest leitud kontsentratsioonid on väga väikesed. Selleks et neid määrata, tuleb kõvasti vaeva näha ja kontsentreerida. Kui võrrelda ravimite sisaldust inimese organismis ja looduses, siis vahed on miljonikordsed,» kirjeldas Meos.

Kindlasti on ohtlik aga antibiootikumide ja hormoonravimite loodusse sattumine, sest need muudavad bakterite või organismide toimimist. «Hormoonid on samas keerukad molekulid ja lagunevad suhteliselt kergesti. Kui kusagil looduslikus vees tekib nende kõrge kontsentratsioon, siis tähendab, et midagi on kusagil väga viltu läinud. Muidu ei ole see lihtsalt võimalik,» hindas lektor.

Halli ala on ravimite kasutamises aga omajagu. Üksnes väheste maailma ravimite kohta on teada, kuidas need täpselt toimivad. «Enamiku suhtes on tegemist oletustega,» ütles Meos.

Hea näide on Läänemereski enim avastatud põletikuravimid paratsetamool ja diklofenak. Kõige tõenäolisemalt piiravad need keha kudedes prostaglandiinide (rasvhapetest moodustuvad lipiidid – toim) sünteesi. Kuna prostaglandiinid on koes põletiku mediaatorid (n-ö transmitterid – toim), aitabki tableti võtmine põletikku vähendada. Selle kohta, miks paratsetamool ja diklofenak alandavad samal ajal veel ka palavikku ja valu, leidub erinevaid teooriaid, ent selgust veel mitte. PM

Tagasi üles