Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Nobeli preemia saanud lahendus aitab Eestis ausalt lasteaiakohti jagada

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Praeguse koolikohtade jagamise süsteemi nõrkust näitab asjaolu, et Andre Veski lapsega samal ajal Kalamaja põhikooli astunud lastest 15 otsisid vanemad uue koha. | FOTO: Mihkel Maripuu

Tint uue ilmakodaniku sünnitunnistusel pole veel kuivanud, kui värsketel vanematel tuleb laps lasteaiajärjekorda panna, et kohast mitte ilma jääda. Harjumaal asuv Harku vald võttis kasutusele Eesti teadlaste loodud algoritmi, mis aitab neljal viiendikul peredest saata oma võsuke(sed) just soovitud lasteaeda.

«Meil ei ole enam lasteaiajärjekorda, sest kohti ei jagata avalduse esitamise aja järgi, vaid prioriteetide alusel,» rääkis Harku valla haridusspetsialist Markus Metsaru. Tänavu kogus vald veebruari lõpuks kokku kõik sooviavaldused, kuhu vanemad on märkinud enda soovitud lasteaedade edetabeli, ja kasutas kohtade jagamisel Eesti teadlaste loodud algoritmi.

Kohtade jagamisel võeti aluseks lapse vanus, õdede-vendade käimine samas lasteaias ning elukoha lähedus lasteaiale. «Kolme- ja nelja-aastaste laste puhul jagati esimene kolmandik lasteaiakohti selle järgi, kas samas lasteaias on tema õde või vend. Samuti arvestati lasteaeda mineva lapse õe-venna vanust,» selgitas Metsaru.

Eelistatud oli laps, kes saaks oma õe-vennaga pikemat aega koos ühes lasteaias käia ehk kelle vanusevahe samas lasteaias käiva õe-vennaga oli väiksem.

Teine kolmandik kohtadest jagati kodu ja lasteaia vahelise kauguse järgi, eelisseisus oli lasteaiale lähemal elav laps. Viimane kolmandik kohti jagati lapse vanuse järgi, eelistades vanemaid lapsi.

«Juhul kui lapsele polnud võimalik nende kriteeriumite alusel pakkuda kohta vanemate esimese eelistusena märgitud lasteaeda, lähtuti lasteaiakoha pakkumist tehes lapsevanemate järgmistest eelistustest,» ütles Harku valla ametnik.

Aus ja läbipaistev süsteem

Harku valla kogemus näitab, et 82 protsenti peredest sai koha just soovitud lasteaeda. «Ma näen, et algoritm töötab, ja tundub, et vanematele sobib,» kiitis Metsaru teadlaste tehtud lahendust.

Kui vanematel tekibki küsimusi, miks ei saanud tema järeltulija kohta esimesena märgitud lasteaeda, vaid pingereas tagapool olevasse, siis on seda väga lihtne selgitada. «Alati on võimalik välja võtta, et need lapsed olid teie omast vanemad või elasid lasteaiale lähemal ja just sellepärast nemad selle koha said,» rääkis ta.

Samuti saavad vanemad nüüd soovi korral pärast kohataotluse esitamist seda muuta, näiteks kolitakse Tabasalust Rannamõisa. «Varem toodi paber kohale ja kui hakati lasteaiakohti jagama, siis selgus, et pere on ära kolinud ja valda polnud sellest teavitatud,» tõi Metsaru näite.

Sama lahendust kasutas Harku vald 1. klassi kohtade jagamisel ning sealgi õigustas see end ametniku sõnul. «See on väga kasulik tööriist,» kiitis ta. Seni päevi nõudnud kohtade jagamine võtab tänu algoritmile nüüd aega minuteid.

Valik kõhutunde järgi

Norra riigi ja sotsiaalministeeriumi rahastatud töögrupis lasteasutuste kohtade jagamisel kasutatavaid algoritme uurinud Andre Veski sõnul annab Harkus kasutatud süsteem kõikidele peredele parima võimaliku koha. Tallinna Tehnikaülikooli infotehnoloogia teaduskonnas kahepoolse sobituse teemal tänavu doktoritöö kaitsnud mehe sõnul on selline koolikohtade jagamise mudel laialt levinud nii Suurbritannias kui ka Ameerika Ühendriikides.

«Praegu Eestis kasutatud kooli- ja lasteaiakohtade jagamise suurim probleem on selles, et me ei tea, kuhu vanemad tegelikult oleksid tahtnud lapse panna,» rääkis Veski. Võib-olla oleksid vanemad soovinud lapse saata kõige lähemasse kooli või lasteaeda, kuid ei julgenud seda soovi avaldada, kuna arvasid, et paljude soovijate tõttu nad seal kohta ei saa.

Veski sõnul peavad vanemad praegu ise selgeks tegema, kui suure nõudlusega on nende eelistatud koolid või lasteaiad. «Lõpuks kõhutunde järgi langetame otsuse, kuhu oleks võimalik koht saada,» sõnas ta.

Edasilükatud jagamise algoritmi puhul pole vanematel vaja oma pead vaevata sellega, kui suur tung on soovitud kooli või lasteaeda. «Süsteem garanteerib, et kui sul on võimalus sinna saada, siis see võimalus ka realiseerub,» kinnitas Veski.

Milliste kriteeriumide alusel kohti jagada, otsustab kohalik omavalitsus. Veski sõnul on osa andmeid ametnikel teada. «Nad teavad, kus sa elad, kas sinu teised lapsed käivad seal, ja neid andmeid ei pea vanemad sisestama,» selgitas ta.

Vanema ülesandeks jääb koostada oma  soovi järgi pingerida lasteasutustest. «Ma arvan, et Tallinnas piisab viiest-kuuest lasteaiast, koolist, sest nõudlus piirkondades ei ole nii suur,» arvas tänavu doktoritöö kaitsnud Veski.

Edasilükatud vastuvõtu algoritm paneb lapsed paika esimese eelistuse järgi, kuid see nimekiri ei jää selliseks. Kui soovijaid on rohkem kui kohti, siis võrreldakse, kas mõni laps elab näiteks lähemal kui teine, ja sel juhul otsib ta kaugemal elavale lapsele uue koha. «Niimoodi käib see lapsed läbi, kuni kõigile on koht määratud,» püüdis teadlane keerulist algoritmi võimalikult lihtsalt selgitada.

Senise süsteemi hädad

Veski on veendunud, et algoritm on tõhusam kui seni mitmes omavalitsuses kasutusel olev ARNO süsteem. Ta tõi näiteks Tartu, kus kaks eelistatud lasteaeda sai vanem ise määrata ja kaks pakkus välja ARNO.

«2015. aasta kevadel Tartu haridusosakonnaga vesteldes selgus, et pooltele peredele ei sobinud ARNO pakutud koht ja nad katsusid leida teise lasteaia,» rääkis ta.

Veski lisas, et kohtade jagamine toimiks paremini, kui vanematelt küsitaks rohkem eelistusi ja neid käsitletaks edasilükatud vastuvõtu meetodil. Sel juhul poleks vanematel põhjust lasteaiaga otse suhelda, sest kohad oleksid juba täis ja parim võimalik koht juba määratud.

«Siin on tihti olukord, kus minu valikud mõjutavad teise lapse võimalusi saada koht eelistatud lasteaias. Kui ma hiljem oma kohast loobun, siis teisel perekonnal võib olla väga raske oma eelistus realiseerida,» sõnas ta.

Teadusprojekti käigus suheldi kümne Eesti omavalitsusega. «Harku oli üks vähestest, kes tahtis oma süsteemi muuta, ja neil oli hea võimalus koos meiega seda teha,» ütles Veski.

Aitab koolivõrku planeerida

Veski hinnangul pole algoritmi vaja omavalitsuses, kus on piisavalt lasteaiakohti, ega ka juhul, kui kaks lasteaeda asuvad teineteisest piisavalt kaugel. Kui aga väga palju perekondi tahab panna oma lapse samasse lasteaeda, siis on algoritmist kohtade jagamisel abi ning koha saamine ei sõltu sellest, kas vanemad käisid lasteaiajuhatajaga rääkimas või mitte. Kohtade jagamine on täiesti läbipaistev.

Samuti on Veski kinnitusel algoritmist abi koolivõrgu planeerimisel. «Praegu saab haridusamet aimata, kuhu tahetakse panna, aga ei tea tegelikke eelistusi,» selgitas ta.

Algoritmi kasutades oleks aga täpselt teada, milliseid koole vanemad eelistaksid, sest selle süsteemi puhul pole vanematel mingit vajadust oma eelistusi varjata. Ta tõi näiteks Tallinna Kalamaja asumi, kus mõned vanemad on jätnud Gustav Adolfi gümnaasiumi oma eelistusena märkimata, sest on veendunud, et laps sinna nagunii ei pääse.

«Selle algoritmi puhul on alati mõistlik kool kirja panna, isegi kui on suur tõenäosus sinna mitte saada kohta. Alati tasub proovida,» kinnitas Veski.

Nobeli majanduspreemia

Aastal 2012 said sobitusmehhanismide uurimise eest Nobeli majanduspreemia Lloyd S. Shapley ja Alvin E. Roth. Viimase eestvedamisel on sobitusmehhanisme Ameerika Ühendriikides rakendatud peale tööjõuturu ka näiteks koolikohtade jagamisel.

Roth näitas, et praktiliste jagamisküsimuste juures on just stabiilsus kriitilise tähtsusega. Stabiilse sobituse korral ei ole peredel mõtet otsida paremat kohta järelturul, sest nende parim võimalus on juba teoks saanud. Shapley panused olid teoreetilisemad ning muuhulgas näitas ta, et stabiilse sobituse saab alati leida.

Allikas: Andre Veski

Tagasi üles