Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Linda küla viimane eestlane – vanatädi Linda

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Linda Telman jääb aeg-ajalt sügavalt mõttesse, kui meenutab möödunud aegu Linda külades. Üldiselt oli elu ilus, aga naisele on meelde jäänud ka 1949. aasta, kui Lavrenti Beria käsul küüditati eestlaste naabrusest palju kreeklasi ja armeenlasi. Pärast seda lahkusid suurest hirmust ka paljud eestlased, aga mitte Eestisse, vaid Adleri kanti, mäletab Linda oma noorusest. | FOTO: Birgit Püve

«Võib-olla sellepärast ma veel olen siia alles jäänud, et ma olen Linda!» ütleb Abhaasia kunagise suure eestlaste küla Ülem-Linda viimane eestlasest elanik.

Järgmisel suvel 80. sünnipäeva tähistav Linda Telman elab kunagisest Ülem-Lindast kaks kilomeetrit eemal Vladimirovkas. «Kui siin veel palju eestlasi oli, siis me rääkisime ikka: kuhu sa lähed? – Ma lähen Alam-Lindasse. – Aga kust sa pärit oled? – Ülem-Lindast. Aga seda kohta kutsusime lihtsalt Lindaks,» seletab vanaproua Telman.

Eesti keel ei tule tal enam hästi meelde, aga lihtsamate asjade seletamisega saab ta hakkama. Vene keeles on Lindal lihtsam rääkida, sest eesti keelt pole tal enam kellegagi kõneleda pärast seda, kui ta mattis augustis poolvenna Aleksandri. Linda poeg oskas ka veel veidi eesti keelt, aga tema on samuti surnud. Üleaedsed, näiteks perekond Luiged, sõitsid aga juba ammu Eestisse või siis puhkavad surnuaias.

Üle 130 aasta tagasi asutatud Ülem-Lindas leiabki ainsad märgid eestlastest veel surnuaial. Surnuaeda käiakse endiselt hooldamas. Enamiku majakohti on lopsakas subtroopiline loodus aga kunagises Ülem-Lindas juba enda alla mattunud. Ülem-Linda eestlaste surnuaiale on vähemalt tee, kohati üllatuslikult hea asfalt, alles. Lähedal asuva Alam-Linda eestlaste küla on mets juba täielikult vallutanud ning sealsele surnuaiale pääseb ainult pärast mitmekilomeetrist jalgsimatka läbi padriku.

Mõlemad külad asuvad Abhaasia pealinnast Suhhumist vaid kümmekonna kilomeetri kaugusel mägede pool, kuid lagunenud teede tõttu võtab teekond Linda külade poole üksjagu aega. Alam-Lindast otse Ülem-Lindasse enam ei saagi, sest kunagi külasid ühendanud viie kilomeetri pikkune tee on juba aastaid võssa kasvanud.

Veel 30 aastat tagasi elas mõlemas Lindas üle poolesaja eestlase. Külade tulevikule tõmbas kriipsu peale 1992. aasta augustis puhkenud Abhaasia-Gruusia sõda. Aktiivsesse sõjapiirkonda jäänud küladest põgenesid paljud elanikud, kellest enamik sõitis ära oma ajaloolisele kodumaale Eestisse.

Nii tegi ka Linda Telman. Aga mitte kauaks. «Sõja eest sõitsin Eestisse, aga juba nädala pärast ma olin tagasi,» meenutab Linda. «Mees ja lapsed jäid ju siia, kuidas ma siis üksi Eestisse oleks jäänud. Peale seda ma polegi enam Eestis käinud.» Linda mees oli armeenlane, sellepärast ei tahtnud ülejäänud pere Eestisse sõita.

Majad on Abhaasia eestlastel enamasti suured, mis näitab nende kunagist rikkust. Linda Telman oma mehe ehitatud maja ukse ees. / Foto: Birgit Püve

Alam-Lindast on sinnakanti, Odiši külla jäänud elama vaid üks eesti päritolu noormees, 18-aastane Mihkel, keda kohalikud Mihhailiks kutsuvad. Kuni poisi vanaema elas, oskas ta hästi eesti keelt, kuid nüüd enam peaaegu mitte. Pole kellegagi rääkida.

Peale Linda külade elasid eestlased Abhaasias enne sõda veel kolmes külas: Salme, Sulevi ja Estonia külas.

Kõnelda mõistavad vanemad

Eesti rahvuskaaslaste programmi ja rahvusarhiivi toetusel käis Postimees septembris Abhaasias spetsiaalselt uurimas, kui palju eestlasi on veel jäänud elama nendesse küladesse ning kui paljud neist räägivad veel eesti keelt.

Meie värsketel andmetel elab nende kolmes külas ja külade ümbruses vähemalt 160–170 eestlast, kellest enamik kõneleb ka eesti keelt. Rõhuv enamus eesti keele oskajaid on aga vanemad kui 40-aastased. Nooremate eestlaste keeleoskus on peamiselt passiivne: nad saavad aru, aga eriti ei räägi.

Kõige rohkem elab eestlasi Abhaasia-Venemaa piiril Salmes, mis kannab nüüd abhaasiapärast nime Psou samanimelise piirijõe järgi. Kohaliku eestlaste kogukonna ühe juhi Larina Lestmani abiga saadud andmete põhjal elab peamiselt armeenlastest elanikega Salmes 90–95 inimest, kes peavad end eestlaseks. Salmest veidi üleval pool mägedes asuvas endises Sulevi külas (nüüdne nimi Psouhua) elab 40 eestlast ja eestlaste järeltulijat. Sulevi küla on ka ainus koht Abhaasias, kus eestlased moodustavad külaelanikest enamuse.

1960. aastatel elas Salmes ja Sulevis kokku üle 600 eestlase. Kõrvuti asuvad külad moodustasid kõige rohkearvulisema eestlaste kogukonna Abhaasias.

Salme lähedal Musta mere rannikul Getšripšis, mida eestlased on  sealsete kunagiste soode pärast alati kutsunud Konnalinnaks (gruusiapäraselt tuntud ka kui Leselidze, kus näiteks Heino Puuste püstitas 1983. aastal Eesti odaviskerekordi täpselt 91 meetriga), elab vähemalt 20 eestlast. Mõned üksikud eestlased elavad ka Konnalinna lähedal Tsandripšis.

Suhhumist paarkümmend kilomeetrit ida poole jäävast Estonia külast (küla praegune, abhaasiapärane nimi Dopukõt) leidis Postimees üheksa eestlast, kellest kolm rääkisid eesti keelt. Ülejäänud kuus eesti keelt ei kõnelenud, aga pidasid end rohkemal või vähemal määral eestlasteks. Lisaks elab külas veel vähemalt kümmekond inimest, kelle üks vanem või vanavanem on eestlane, aga kes ennast eestlusega eriti ei seosta.

Veel 1960. aastatel elas Estonias paarsada eestlast, aga nii nagu Alam- ja Ülem-Lindas põgenesid ka paljud Estonia eestlased sõja ajal ajaloolisele kodumaale, kui Eesti riik neile evakueerimiseks lennuki järele saatis. Evakueerimiseks kasutatud Suhhumi lennujaam asub üsna Estonia küla lähedal.

Vähemalt sadakond eestlast ja eestlaste järeltulijat elab Abhaasia linnades, peamiselt Suhhumis, ning üksikute inimeste kaupa üle riigi.

Pealinnas kogukonda pole

Kõige keerulisem on hinnata eestlaste arvu Suhhumis, kus eestlastel pole tekkinud ühist kogukonda ning omavaheline suhtlemine ei ole kuigi aktiivne. Postimehe ajakirjanikul ja Tallinna Ülikooli ajaloolasel Aivar Jürgensonil õnnestus Suhhumis kohtuda 12 eestlasega, kellest üheksa rääkisid eesti keelt: osa päris hästi, osa raskustega. Nimeliselt on teada veel vähemalt paarkümmend Suhhumis elavat eestlast, kuid kindlasti elab neid seal  rohkemgi.

Kui eesti külades elavad eranditult omaaegsete Eestist ümberasunute järeltulijad, siis Suhhumi eestlaste hulgas leiab ka sinna nõukogude ajal elama kolinud inimesi. Üks väga head eesti keelt rääkiv naine kolis perega Eestist Suhhumisse elama aga alles 2011. aastal.

Rohkem eestlasi elab veel tuntud Abhaasia kuurordis Gagras (vähemalt 20 inimest, aga eesti keelt oskab neist vaid mõni üksik) ja Suhhumi külje all Aguzderas (vähemalt kaheksa, kellest eesti keelt räägib kolm). Üksikud eestlased elavad Gudautas, Drandas, Kodori jõe orus ja Otšamšõra lähedal.

Postimehe hinnangul võib kindalt väita, et praegu elab Abhaasias 250–300 eestlast, kellest umbes pooled räägivad veel ka eesti keelt. 2011. aastal Abhaasias korraldatud rahvastikuloenduse andmetel nimetas ennast eestlaseks 351 inimest. Kokku elab Abhaasias 240 000 inimest.

Abhaasia on rahvusvaheliselt tunnustamata riik Musta mere rannikul Venemaa ja Gruusia vahel. Gruusia peab Abhaasiat oma okupeeritud territooriumiks, mida ta de facto ei kontrolli enam alates 1993. aasta sügisest, kui nad kaotasid abhaasidele sõja. Abhaasia peamine toetaja on Venemaa, kes on üks neljast maailma riigist, kes on tunnustanud neid iseseisva riigina. Ülejäänud kolm on Venezuela, Nicaragua ja Nauru.

Ülem-Linda kalmistul on paljud hauad heas korras, isegi kui kadunukeste omaksed elavad Eestis. / Foto: Jaanus Piirsalu

Eestlaste arvukus Abhaasias viimase 135 aasta jooksul

Linda ja Estonia küla aladele asusid esimesed eestlased elama 1882. aastal. Pärast seda hakkas eestlaste arv looduslikult kaunis Abhaasias kiiresti kasvama. Rahvaloenduste andmeil on eestlaste arv tänapäevases Abhaasias olnud järgmine:

  • 1886. aastal – 846 inimest (1,2% rahvastikust)
  • 1926. aastal – 1633 inimest (0,8% rahvastikust)
  • 1939. aastal – 2282 inimest (0,7%rahvastikust)
  • 1959. aastal – 1882 inimest (0,5% rahvastikust)
  • 1979. aastal – 1445 inimest (0,3% rahvastikust)
  • 1989. aastal – 1466 inimest (0,3% rahvastikust)
  • 2003. aastal – 446 inimest (0,2% rahvastikust)
  • 2011. aastal – 351 inimest (0,1% rahvastikust)

Allikas: www.ethno-kavkaz.narod.ru/rnabkhazia.html

Postimees alustab selle looga artiklisarja Abhaasia eestlastest, kelle kodakondsusprobleemidest oleme tänavu palju kirjutanud. Postimehe reis Abhaasiasse toimus tänu Eesti rahvuskaaslaste programmi toetusele.

Tagasi üles