Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Põhja-Koreas saab usaldada vaid iseennast

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Selleks et raam paistaks ilus, nähakse Põhja-Koreas palju vaeva. Riigis käinud turistide põhiline etteheide režiimile puudutab eelkõige üle võlli tõmmatud väliseid atraktsioone. Silma riivavad võimsad hiigelehitised, rahaga laiutamine. Samal ajal vaevleb suur osa rahvastikust toidupuuduse käes.

Põhja-Koreasse reisitakse ainult reisibüroo vahendusel. Bürokraatiaks kulub minimaalselt kolm nädalat. Mõne firma kodulehel räägitakse koguni kahest kuust. Õigupoolest ei ole turistil vahet, milline «vaba maailma» reisifirmadest detailide poole korda ajab. Kohapeal võõrustavad külalisi ikka ja ainult Põhja-Korea riiklikult heakskiidetud giidid.

Meie eest kandsid reisi vältel hoolt napisõnaline ja tõre Yaling ning soojem, sõbralikum Yesu. Vanuse poolest mõlemad alla 25-aastased ja tausta poolest selges siseringis. Kuigi Põhja-Korea eluolu suhtes hästi informeeritud, jäid neiud üldsilmaringi küsimustes kitsikusse.

Suursugune pealinn

Kohale jõudes võttis sõit tagasihoidlikult Pyongyangi lennuväljalt kesklinna umbes 20 minutit. Viiekordsete tellismajade kõrval betoonist kõnniteel mängisid lapsed keksu. Autosid oli vähevõitu. Pyongyang mõjus oma liialdatud suuruses Pariisi võidukaare koopia ja kõrghoonetega võimsalt. Kuulus ju Põhja-Korea kunagi arengu mõistes maailma esiliigasse. Filmida ja pildistada lubati pealinnas kõike, välja arvatud relvastatud sõjaväelasi.

Vähem kui tund aega pärast maandumist leidsime end hiigelmõõtmetes liidrite Kim Il-sŏngi ja Kim Chŏng-ili kuju ees. Aupaklik kummardus pronkskujude ees on osa kohustuslikust etendusest. Käsikirja eiramine lõppeb sanktsioonidega. Halvimal juhul satuvad jamasse nii turist, tema eest vastutavad giidid kui ka giidide pered. Enne etteastet haarasime lähedal asuvast kioskist kaasa poolkohustusliku 3 USA dollarit maksnud lillekimbu. Närtsivad õiekesed rääkisid, et sama kimpu on kujudele viidud rohkem kui ühel korral.

Alternatiivsed vaated

Esimesel ärkamise järgsel hommikul kargas silma rohelise «Press» käemärgi ning uhke fotovarustusega Aasiapärane mees. «Mis ime läbi siia riiki ajakirjanikuna siseneda võib?» ei suutnud ma imestust tagasi hoida.  «Küsid luba ja antakse,» ei jäänud naeratav nelja erineva objektiiviga mees vastust võlgu. Tegemist oli kuulsa Singapuri fotograafi, Aram Paniga,  kes mitmetest riikidest hobi korras 360 kraadiseid panoraamvõtteid on teinud.

Põhja-Koreasse tõi uudishimu teda 2014. aasta hiliskevadel juba teisel korral. «Räägi, vaba maailma saadik, kui hull elu siin riigis siis tegelikult on?» asusin kiirelt enim huvipakkuva teema kallale. Aram rüüpas sõõmu vett ja hingas paar korda rahulikult sisse välja. Mõtlikult, kuid enesekindlalt laotas ta lahti kompaktse nägemuse enim kuulujutte pälvinud riigist kogu maakeral. «Kui üdini aus olla, siis ei ole asjad siin üldsegi mitte nii halvasti nagu Lääne meedia püüab näidata või valikulised katked uudiste voost arvata lasevad,» teatas Aram, jätkates lugu lapstööjõust Bangladeshis, virtsavee keskel laiuvatest Manila slummidest ja oluliselt suuremas kreenis elavatest riikidest kui kõigile hambusse jääv Põhja-Korea. Vaatamata piiratud vabadusele leidub sealseski elus mõnes mõttes ka helget poolt: algusest lõpuni valitsuse poolt tagatud haridus, arstiabi, garanteeritud elamispind.

Väikeseks hetkeks tekkis tunne nagu räägiks ta seda juttu vaid enese veenmiseks. Tema  vanavanemad migreerusid Singapuri Hiinast. «Olime lihtne põllutööliste pere ning riisipõllul töötasid kõik vanad ja noored õlg õla kõrval, east sõltumata. Seda  kõike peetakse seal siiani normaalseks. Lääne meedia jaoks on see asjaolu aga lapstööjõu kasutamise skandaal. Maailm otsib skandaali! Näiteks BBC ajakirjanik, kes ühel oktoobri kuul Põhja-Koread külastas ja tühjasid põlde filmis, unustas tahtlikult mainida, et põllukultuurid oktoobris ei kasvagi. Üldmulje on alatult kreenis Põhja-Korea pahupoolte ümber, selle asemel, et kas või natukegi helgemat poolt mainida,» argumenteeris fotograaf.

«Aga mis sa ütled vaesuse kohta?» uurisin edasi. «Tõepoolest, kui eliit välja arvata, siis Lääne mõistes rikkaid inimesi siit riigist naljalt ei leia. Aga see ei rõhu ka kedagi hullu moodi, sest niimoodi siin lihtsalt elataksegi. Kadedus hakkab närima siis, kui naabril paremini läheb. Aga ei lähe ju!» selgitas Aram. «Mis sind selle riigi juures kõige enam on üllatanud?» küsisin neutraalsema küsimuse. «Võibolla see, et need inimesed kogu südamest tõepoolest oma liidreid armastavad! Meie mõtleme hirmust, kuid nemad lugupidamisest ja poolehoiust. See annab nende eludesse sädeme, tõsiselt.» Kõik see kõlas niivõrd uskumatuna ning väljendasin skepsist ka vestluspartnerile. «Põhja-Korea inimese hingeelu mõistmiseks on vaja aru saada nende taustast, sellest, kus nad tulevad ja kuidas neile 60 aastat kõike serveeritud on. Muud eimidagi,» võttis Aram teema kokku.

Lõputu propaganda

Pärast hommikust vestlust jätkus päev ekskursioonide lainel. Käisime hiigelsuures moodsas hoones sõjamuuseumis, kus olid väljapanekud pool sajandit tagasi tapatalguteks kasutatud masinapargist ja vangistatud USA sõjalaevast US Pueblo. See kõik võttis omamoodi ahhetama, kuid kurvastama ka selle üle, et kogu ilu loomise aur on kulutatud viha, vaenu ja sõja ülistamisele.

Pärast seda istusime tagasi minibussi, et jõesaare hotelli 360 kraadi pöörlevas taevarestoranis lõunat süüa. Kohale jõudes selgus peatselt, et kõlava nimega reklaamitud söögikoht oli pöörlemise elektri või vajalike varuosade puudumise tõttu õige ammu lõpetanud. Samas avanes 47. korruselt linnapanoraamile kaunis vaade. Ümberringi laiusid välimuse poolest tublisse keskmisesse kuuluvad pilvelõhkujad. Pidevate elektrikatkestustega riigis, kus raadiot kuulatakse ja telerit vaadatakse sageli autoaku abiga, võttis pilt aga veidi kõhedaks.

Sõjaväemuuseumis alanud propaganda programm jätkus sünnitushaiglas. Näidati 80. aastate tehnikat, emadest eraldatud pampudeks mähitud vastsündinuid ning kiideti kohalikku tervisesüsteemi. Väidetavalt on liidri armust Põhja-Koreas terveks ravitud ka käputäis mujal lootusetuks juhtumiks tembeldatud haigeid välismaalasi.

Põikasime läbi ka kõigi turistide programmis sisalduvast Laste Paleest. Arhitektuurilt meenutas hoone ooperimaja. Vantsisime flöödimängu klassist iluvõimlejate juurde. Kõndisime maadlejatest maletajateni. Illusioon hiigelkõrgete lagede, marmorsammaste ning lühtritega maja telgitagustest selgus WCs: kuuest kabiinist ja kraanikausist olid töökorras kaks. Külma vett kraanist peaaegu ei tulnud.

Noore pioneeri innukas jutt ujumismeeskonna saavutustest ülemaailmsel spordiareenil sattus aina enam kahtluse alla. «Kas basseini ka näha saame?» uurisin tütarlapselt. Ebalev kehakeel rääkis paraku iseenda eest. «Ujula praegu ei tööta.» Lisaküsimused selle kohta, millal see viimati töötas ning millal uuesti avatakse, jäid mõistagi vastuseta.

Järgmisel päeval alustasime kolmetunnist teekonda piirilinna Kaesŏngi demilitariseeritud tsooni äärealale. Loojuvas päikeses ja pimedusse mattuva riigi hõredatel teedel uinuvad nii inimesed kui ka valvsus. Maskid langevad. Pika autosõidu vältel uurisid mõlemad giidineiud Euroopa eluolu kohta. Pärisid süütuid uudishimulikke silmaringi laiendamise küsimusi teiste riikide kohta.

Avameelsuspuhangule järgnes Yesu pikk kiidukõne liidrile, kes üritab rahva heaks kõike teha, kuid peab imperialistliku vaenlase tõttu tagasilööke kannatama. Murehelk silmis välgatamas, tõstis südamlikum ja empaatilisem Yesu kartlikult teemaks ka endale ehk rõhuvaima küsimuse: «Mis teie oma inforuumi põhjal võimaliku Korea sõja suhtes ennustate?» Poliitikavõhikutena jäime olukorra pingelisuse hindamisel tagasihoidlikuks. Lõppude lõpuks oleme ju meiegi vaid lihtsad inimesed, kes telgitagustest vaid und näevad.

Põhja- ja Lõuna-Korea piir

Mõne valgusfoori alt läbi kulgenud hommikuliikluses jõudsime paari härjarakendi ja põldude vahelt demilitariseeritud tsooni sissepääsule aina lähemale. Siit-sealt kostis miinide mürtsumist. «Poisid harjutavad,» kommenteeris sõjaväes käinud mees. Eksitav nagu Põhja-Korea ametlik riiginimi Korea Rahvademokraatlik Vabariik, on riik demilitariseeritud tsooniks nimetanud maailma enimrelvastatud, maamiinidega täis pikitud riigipiiri. Ametlikku rahulepet Põhja- ja Lõuna-Korea vahel ei eksisteeri tänaseni. Üks, mis selge: turismiaspektist vaadatuna jääb demilitariseeritud tsoon pika puuga heldeimaks rahaveskiks mõlemal pool Korea poolsaart.

Kohapeal ei läinudki kaua, kui võisime täissuitsetatud suveniiripoe nahkdiivanilt püsti tõusta ning mundris noor sõjaväelane alustas meie giide tõlgina kasutades tähtsalt ekskursiooni. Asukoha ajaloolist eripära arvesse võttes võis vähe näinud poisile tema sõjaka maneeri ja naiivsuse andeks anda. «Lömastame imperialistlike jänkide sõjaväe sõrmenipsuga!» arvas noorsand. Kohati oli raske aru saada, kas arrogantse stiiliga soovib noorsõdur muljet avaldada meile või noortele itsitavatele giidineiudele.

Kõige kuuldu, nähtu ja olnu peale tagasi mõeldes jääb Põhja-Korea endiselt kummaliseks kohaks, mille murede, rõõmude hoomamine läbi mitmekümne ilustatud ja ilustamata filtri kujuneb raskeks. Kõik ei ole alati nii, nagu paistab, ja nii, nagu paistab, ei ole alati tegelik.

Pikemalt saab Kerli Nõu Põhja-Korea seiklustest ja teistest maailmarändudest lugeda tema raamatust «Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist.»

Tagasi üles