Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kui kallis on hobune?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaia Loviisa Kink saavutas koos Adorable Chabalitoga Tallinn International Horse Show'l alla 25-aastaste klassi sõitudes esimese, teise ja kaheksanda koha. | FOTO: Susanna Liis Ole

Hobustega tegelemine õilistab hinge, paraku kaasnevad kauni harrastusega suured kulud.

Kaia Loviisa Kink on käinud viimased 11 aastat peaaegu iga päev hobusetallis ja nüüdseks on see tööhõnguga hobi ka tulemusi andnud. Nimelt mõtiskleb mullune juunioride Eesti meister takistussõidus elukutselise ratsasportlase karjäärist.

Tee eduni on olnud muidugi keeruline: «Alustasin võistlemist ponidel ja peaaegu igal võistlusel kukkusin, sest lastel pole selles vanuses veel kuigi head tasakaalu,» meenutab Kink muiates, ja lisab: «Vahel õnnestus mul takistustest isegi puhtalt üle tulla, aga siis käis maaühendus ära vahetult enne või pärast finišijoont.»

Publiku hulgas istuv ema vaatas seda kõike murelikult pealt, mõeldes, et kui nii edasi läheb, siis ratsasportlast tütrekesest küll ei saa. Aga õnneks olid maandumised pehmed ja tüdruk välgukiirusel tagasi sadulas, aja möödudes paranes ka tasakaalutunnetus. Tänaseks on Kaia Loviisa kodus terve hunnik karikaid ja võidurosette nii palju, et mullu ehtis ta nendega terve jõulupuu.

Lisaks kukkumistele on nüüdseks abituriendiseisuses Kink pidanud hobile lõivu maksma vaba ajaga: «Kohe, kui tunnid läbi, lähen talli, ja tavaliselt veedan seal ka nädalavahetuse, kui just võistlusi ei ole. Iga päev teen ratsastust ehk harjutan hobuse kontrollimise põhitõdesid. Kord-kaks nädalas harjutame Rein Pilli juhendamisel parkuuri läbimist. Muuhulgas treenin selle käigus silmamõõtu, et suudaksin võistluse ajal hinnata, mitu sammu on hobusel takistuseni ja kas peaksin tema sammu pikkust korrigeerima.» Ratsaniku ja hobuse koostöö on tähtis, sest kuigi hobused suudavad ka ise välja mõelda, millal jalad maast lahti ajada, vajavad nad järjestikku asuvate ja üle 120 cm kõrguste takistuste ületamiseks juba inimese abi.

Kaia Loviisa Kink ja tema ustav ratsu Adorable Chabalito ehk Hurmav Poiss Tallinn International Horse Showl. | FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Kingi hobune, ruun Adorable Chabalito ehk Hurmav Poiss on oma kümne eluaastaga võistlemiseks parimas eas, ent tegemist pole mingi lödipüksiga. «Vahel juhtub, et ta ei taha võistluse ajal platsi peale minna ja siis ta natuke protestib: kõnnib pealtvaatajate nähes kahe esimese või kahe tagumise jala peal. Ega siis muud üle ei jää, kui vastavalt olukorrale haarata kinni kaelast või anda säärt ja oodata, kuni ta rahuneb.»

Mis puudutab hobuhobi rahalist poolt, siis ütleb Kink, et Adorable Chabalito leidmine oli tõeline lotovõit. «Kui pärast ponide klassi hakkasin juunioride klassis võistlemiseks hobust otsima, sain aru, et minimaalne väljaminek on 15 000 eurot. Seda põhjusel, et hobune, kellega kannataks ka rahvusvahelistel võistlustel osaleda, maksab sama palju kui mõni uus auto ehk mitukümmend tuhat eurot.»

Muidugi oleks vale arvata, et hobuse soetamisega kulud lõpevad. Eesti kliimas aasta läbi ratsaspordiga – no nagu ka kõikide muude spordialadega – tegelemiseks on vaja maneeži, rääkimata tavalisest harjutusväljakust. Kuna lihtsama katusealuse rajamine maksab ligikaudu 40 000 eurot ja uhkem maneež üle 100 000, siis on mõistlik hoida oma ratsut kellegi teise tallis, kus vajalik taristu juba olemas. Sellisel juhul tuleb maksta vaid kuutasu, mis Tallinna lähedal asuvates tallides algab 300–400 eurost.

Niisuguse renditava boksi eelis isikliku talli ees on muidugi see, et sõnnikut tuleb visata vähem ja hein saab ise küüni, ilma et oleks vaja osta traktor, niitja, kaarutaja, pallija, käru ning palgata nendega tegelemiseks multifunktsionaalne tallimees-traktorist, et tema haldusala regulaarselt varuosade, vandesõnade, kütte- ja määrdeainetega varustada.

Aga... ega siis suksud kõlba ainult võistlemiseks, neid võib ju ka lihtsalt vaadata. Just sellest põhimõttest lähtub Külliki Alekand, kellele kuuluvas Mokko turismitalus saavad külalised nautida vaadet haljale aasale, kus päikeseloojangu taustal kappab ringi üheksa hobust, lakk tuules lehvimas.

Üks Mokko talu hobustest päikesetõusu uudistamas. | FOTO: Anneli Alekand

Kuna mõned tulijad on aga jäärapäised ega lepi pelgalt hobuste vaatamisega, tuleb loomale sadul selga ajada ja külalisi mööda koplit – tulevikus ka maneeži – ringi vedada. Et nende hobuste puhul pole rahvusvahelisest võistluskarjäärist mõtet rääkida, on nad kallid pelgalt emotsionaalsetel põhjustel. Ja eks natuke ole asi ka mugavuses, sest kui hobust poleks, tuleks metsas matkata omaenda jalgadel...

Hoopis teistsugune lugu on Andres Tõnissooga, kes jõudis hobusteni tänu loomaarstist abikaasale – ja suisa nii hullusti, et võistles omal ajal harrastajana nii kooli- kui ka takistussõidus. Põhitööna Tartu krematooriumi juhtiv mees elab oma suurt kirge takistussõidu vastu välja nüüd juba kuuendat aastat Tallinn International Horse Show' korraldusmeeskonnas ning muul ajal tegeleb hobustega perekonnale kuuluvas seemendus- ja embrüosiirdamiskeskuses.

Kuigi põhitöö kõrval võiks seal pakkuda ka renditalli teenust, ratsutamistunde lastele või saanisõitu, ollakse keskendunud ainult hobuste seemendamisele, viljastatud embrüode siirdamisele ning sporthobuste kasvatamisele ja arendamisele. Nüüdseks on aastatepikkune töö ka tulemusi andnud.

Just Kristiina Kuik-Tõnissool õnnestus esimesena Eestis siirata ratsahobuse viljastatud munarakk kandjamära organismi ja asi varsa sündimiseni viia. «Embrüosiirdamist kasutatakse maailmas, eriti Kesk-Euroopa maades, palju. Selle protseduuri eelis kunstliku seemenduse või naturaalpaarituse ees on see, et geneetiline materjal saab paljundatud, ilma et võistlustel osalev mära peaks spordist eemale jääma,» selgitab Tõnissoo.

Andres Tõnissoo Tallinn International Horse Showl võistlejaid areenile suunamas. | FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Hobuste paaritamise või seemendamisega võrreldes on protseduur embrüotega muidugi keerukam ja kallim ning seetõttu võivad kulutused ulatuda mitme tuhande euroni. See on ka põhjus, miks tavaliselt inimeste puhul kasutatava meetodi abil on Eestis ilmale tulnud vaid neli varssa, kellest esimene, Crappa-nimeline, on nüüd kolmeaastane. «Klientide soovil kasutame märade tiinestamiseks tavaliselt mõne Euroopa tipptäku aretusmaterjali. Tänu sellele on Eesti omanike märad saanud ilmale tuua palju suurepärase sugupuuga sporthobuse hakatisi, kellest mõnda võib näha juba järgmistel Tallinn International Horse Show’del võistlustules.»

Kokku elab Tõnissoode tallis paarkümmend hobust, kellest paljud on parasjagu varssu kandvad või seda ootavad märad. Lisaks sirguvad seal noored sporthobused, rääkimata loomaarsti valvsa pilgu all olevatest klientide märadest, kes on toodud seemendusse ja ootavad kevadet, et varss ilmale tuua.

Aga olgem ausad, ega see, kui mitu neljajalgset Tõnissoode tallis elab, ei ütle mitte midagi nende aretustöö tulemuslikkuse kohta. Sestap on olulisem küsida, kui mitu nende tallis sündinud varssa on jõudnud ratsaspordis maailmatasemele. Ja selle peale ütleb Tõnissoo, et mõned potentsiaalsed suure spordi hobused on neil juba ette näidata.

Mis puudutab seemenduskeskuses elavate setukate ninaesist ja selle lõpp-produkti ning mõlema menetlemist, siis nii nagu ühes korralikus talus ikka, on olemas kogu asjakohane tehnika, mida haldab 19-aastane perepoeg koos palgatöötajatega. «Õnneks on olemas Euroopa struktuurifondid, mis aitavad rahaliselt toime tulla: pindala- ja investeeringutoetusteta oleks elu ikka palju keerulisem.»

Oma talu on ka Gunnar Klettenbergil, kes hakkas hobustega tegelema 11-aastaselt, mis oli toona seadusega lubatud alumine piir. Kui pärast veterinaarihariduse omandamist otsustas Klettenberg, et loomaarsti temast ei saa, naasis ta hobuste juurde.

«Võistlus on meie jaoks puhkus igapäevatööst,» ütleb 30-hektarilise talu peremees Gunnar Klettenberg, valge lips ees, Tallinn International Horse Show ajutises tallis. | FOTO: Sander Ilvest / Postimees

14 aastat tagasi jõudis asi nii kaugele, et Klettenberg ostis talu ja 30 hektarit maad, et oleks koht, kuhu mahuksid hobused, spordibaas ja elamine. «Oleme ise pikka aega hobuseid kasvatanud ja sellega tegeleb terve pere – see on meie töö, hobi ja elatusvahend ehk elustiil,» lausub ta.

Oma karjääri parima tulemuse, 12. koha maailmakarika finaalis saavutas Klettenberg 2006. aastal Kuala Lumpuris ja selle tulemuseni jõudmisel oli oluline roll Oliver Kruudal. «Läksin oma hea sõbra Oliver Kruuda juurde ja ütlesin, et ta peab endale hobuse ostma. Kuna äriga tegelev Kruuda oli selleks ajaks piisavalt kindlustatud, siis küsis ta, milline on kõige parem hobune. Ma siis ütlesin, nemad ostsid Palladiumi ära ning mina sain temaga võistelda. See oli meile tõeline ratsaspordi kuldaeg.»

Mis puudutab hobuste hinda, siis toob Klettenberg võrdluse autodega: «On kasutatud autod, on luksusautod. Hind sõltub sellest, milleks on loom võimeline, kuidas ta käitub ja kui stabiilsed on tema sportlikud tulemused. Tõelisi talente on vaja ikka leida ja aretada, sest kõiki asju – nagu näiteks tahtmist kogu aeg takistustest puhtalt üle tulla – ei saa treenida.»

Emotsionaalselt on Klettenbergile tipphetk aga see, kui kevadel sündinud varsad esimest korda õue lastakse. «Meil on kohe maja taga koppel ja kui me hommikuti kohvi joome, siis näeme, kuidas nad esialgu on pelglikult mära juures,» selgitab ta. «Aja möödudes muutuvad varsad julgemaks, hakkavad ringi jooksma ja omavahel mängima. Olen tahtnud hobustega tegeleda juba lapsest saati, ja nüüd võin öelda, et olen oma unistused täide viinud.»

Muide, peale esteetilise väärtuse on hobustel – ja ka loomadel laiemalt – veel üks hea omadus: nimelt on Tõnissoo veendunud, et loomadega tegelev inimene elab kauem ning on vaimselt ja füüsiliselt parema tervisega.

Tagasi üles