Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kelly Sildaru: Ei mäleta, et mul oleks kunagi hirmu olnud

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Hea uudis: Kelly Sildaru saab juba jalgratast vändata ja jalapresse teha!
  • Ei maksa karta, et tehnilised oskused pika vigastuspausi ajal kaotsi lähevad!
  • Senised vigastused ei ole Kelly Sildarule psühholoogilist pitserit jätnud.
  • See on vale info, et Kelly Sildaru sõidab olümpiale pealtvaatajana. Ei sõida!
Sel talvel võib Kelly Sildaru põlvetrauma tõttu lumistest mägedest peaasjalikult vaid unistada. Need pruunid kruusahunnikud kõrguvad Tallinnas Arigato spordiklubi lähistel. Sildaru käib Arigatos tasapisi trenni tegemas. | FOTO: Tairo Lutter

Eesti spordi imelapse Kelly Sildaru isa ja treeneri Tõnis Sildaru väitel on enamik võite tulnud tänu sellele, et neil on õnne olnud. Kui nii, siis tuleb küsida: miks on õnn just neile naeratanud? Ja teiseks: miks õnn eelmisel kuul ühtäkki selja keeras?

Kuu aega tagasi kustusid lootused, et Pyeongchangi taliolümpialt võiks tulla Eestile medal. Vigursuusataja Kelly Sildaru kukkus treeningul Uus-Meremaal nii õnnetult, et vasaku põlve esimene ristatiside läks täiesti katki. See on trauma, millest ei parane paari kuuga.

Eelmisel pühapäeval pühendas Kelly Sildaru koos isa Tõnisega Tallinnas Arigato spordiklubis ligi kaks tundi Arteri lugejatele, et rääkida juhtunust täpsemalt, avada pargi- ja rennisõidu saladusi, lahata nende senise edu tagamaid ning vaagida, mis saab edasi. Kelly tegi opereeritud jalale samal ajal pidevalt taastusharjutusi.

Milline on opereeritud põlve olukord?

Kui lähed pöördeid tegema, ja teed neid väga kiiresti, siis muidugi ei jõua vaadata ega saa aru, kus sa täpselt oled. Natuke nagu loodad, et maandud õigesse kohta.

Kelly: Täitsa okei. Saan kõndida. Kaks-kolm päeva tagasi sain esimest korda spordisaalis rattaga sõita. Enne ei saanud, sest jalg ei läinud põlvest piisavalt kõveraks. Ega ta praegu ka päris sirgeks lähe. Kui olen tükk aega kõvera jalaga istunud, jääb jalg kangeks, nii et kui kõndima hakkan, on algul natuke ebamugav. Pisut lonkan. Pean kogu aeg jalga venitama ja päris palju taastusharjutusi tegema. Käin peaaegu iga päev füsioterapeudi juures.

Kui palju tuleb harjutusi teha?

Kelly: Umbes tund aega ja kaks kuni kolm korda päevas.

Tõnis: See on miinimum.

Kelly: Lisaks teen külma, see aitab põlve rahustada.

Taastusharjutused on jube tüütud. Jõuad end vaimselt ikka sundida?

Kelly: Ei ole probleemi. Tean, et kui harjutusi teen, läheb põlv paremaks. See motiveerib.

Kuidas arstid on seni paranemist hinnanud?

Kelly: Vist on normaalselt läinud. (Naeratab.)

Tõnis: Nii vara on veel raske öelda, operatsioon oli alles kolm nädalat tagasi. Seda, kuidas on läinud, saab öelda kolme kuu pärast.

Milline on meeleolu olukorda arvestades?

Kelly (naeratab avalalt): Alguses oli muidugi päris raske, aga nüüd, kui saan kõndida ja järjest raskemaid harjutusi teha ning arstid ütlevad, et läheb paremaks, on tunne päris hea ja tore. Hiljuti sain jõusaalis juba kerge, viiekilose raskusega jalapressi teha. Põhimõtteliselt on selline tunne nagu väiksel lapsel, kes hakkab nullist kõike tegema – iga väike asi, mis teed, muudab tuju paremaks.

Hurraa, suur areng ja läbimurre! Eelmise nädala teises pooles võimaldas opereeritud põlv Kelly Sildarul esimest korda pärast traumat taas ratast vändata. | FOTO: Tairo Lutter

Kuidas säilitad pika vigastuspausi ajal oma tehnilised oskused?

Kelly: Arvan, et neid nii ruttu ei unusta. Ja kui saan saalis hüpata...

Tõnis: Praegu veel ei saa.

Kelly: Jah, praegu veel ei saa, aga varsti saab. Siis saan eri harjutusi teha.

Tõnis: Eks see ole nagu jalgrattasõit, mida nii lihtsalt ei unusta. Stiil ja trikkide puhtus kindlasti natuke kannatavad, aga ma ei usu, et need trikid, mis on selged, ära ununeks.

Raske öelda, kui palju paranemiseks aega läheb, aga üldiselt prognoositakse selle vigastuse puhul 8–9 kuud. Kuid võib juhtuda, et äkki saab Kelly juba nelja kuu pärast saalis küljelt küljele liikumisi teha – mitte päris erialaseid harjutusi, aga selliseid, mis aitaks reilidel tasakaalu hoida.

Mida 8–9 kuud paranemist täpselt tähendab?

Kelly: Seejärel saan vist juba võistelda.

Tõnis: Jah, kui kõik läheb ootuspäraselt, siis üheksa kuu pärast võib minna täiskoormusega lume peale.

Kuidas see saatuslik kukkumine juhtus?

Kelly: Ma ei teagi, kõik käis nii kiiresti. Lõpetasin kõhuli maas, nii et üks jalg oli kuidagi teise taga.

Kas said kohe aru, et midagi on halvasti?

Kelly: Ei. Kukkusin, tõusin püsti ja sõitsin ühe jala peal rennis alla. Arvasin, et väänasin natuke põlve, ei midagi hullu. Panin külma peale ja siis läks paremaks. Mul ei olnud isegi põlv valus, vaid säärelihas. Ja see ei olnud terav valu. Käisin üleval mäekeskuse arstide juures, nad ütlesid, et ristatiside on terve, et tõenäoliselt on menisk muljuda saanud. Kui läksime mäe pealt alla, siis seal ka katsus füsioterapeut põlve ja ütles sama, et ristatiside on terve.

Tõnis: Esimesel päeval ütlesid arstid, et läheb kolm-neli päeva ja Kelly võib lumele tagasi minna. Pole probleemi.

Kelly: Kui läksin järgmisel päeval uuesti füsio juurde, kutsus ta teise arsti ka vaatama. Nad mõlemad katsusid mu põlve ja ütlesid, et ristatiside on katki.

Oletan, et seda kuuldes käis teil südame alt kuum jutt läbi.

Kelly: Põhimõtteliselt jah.

Tõnis: Jah, see oli üsna raske.

Kuidas meeleolu üleval püüdsite hoida?

Kelly: Ma ei mäletagi... Kui juhtus nii, ei saa enam midagi muuta. Tuleb selle mõttega elada. Otsustasime isaga, et sõidan tagasi koju, teeme seal operatsiooni, siis saab varsti põlv korda.

Tõnis: Mis siin salata, see oli raske nii Kellyle kui meile kõigile. Sa küll tead, et vigastus võib juhtuda, aga sa pole kunagi selleks valmis. Ristatisidemete vigastuse lõikusi tehakse USAs aastas 200 000 korda – see näitab, kui levinud on see trauma.

Kas oli mingigi variant, et ei lähe operatsioonile, vaid teete konservatiivsema ravi ja saate ikkagi olümpiale minna?

Kelly: Arstid pakkusid küll, et äkki tahan niimoodi proovida. Aga siis on oht, et kui uuesti kukud, võid jalga veelgi rohkem vigastada ja põlv läheb hullemaks. Ma olen noor, ei taha, et põlved täitsa untsus oleks. Nii et otsustasime ikka operatsiooni teha. Pärast ütles doktor Madis Rahu, et kui oleksime läinud konservatiivset teed, poleks ma olümpiale tõenäoliselt välja vedanud, sest mul oli põlves kõik nii palju katki.

Tõnis: Täielik rebend oli. Ja natuke oli meniskit ka muljunud.

Tegelikult on olnud küll ja küll sportlasi, kes lähevad katkise ristatisidemega võistlema. Eelmiselgi olümpial Sotšis oli paar sellist meest, üks tuli isegi viiendaks või kuuendaks. Aga kuna Kelly on nii noor, ei tasu seda riski võtta – kõigest ühe olümpia pärast ja riskides sellega, et tal tulevikus olümpiavõimalus käest ära võtta.

Kuidas konkurendid vigastusele reageerisid?

Kelly: Päris paljud on kirjutanud, et nii kahju, et saa ruttu terveks.

Tõnis: Loomulikult on mingi elementaarne viisakus, aga seda, mida keegi sisimas mõtleb, ei tea.

Tõenäoliselt saab keegi konkurentidest tänu Kelly eemalejäämisele olümpial väga õnnelikuks.

Tõnis: Kuidas Kellyl oleks olümpial läinud, on oleks ja poleks. Selle üle ei tasu spekuleerida, et keegi saab tänu Kelly puudumisele esimese või kolmanda koha. Võib-olla poleks Kelly olümpial üldse finaaligi saanud? Spordis ei tea kunagi ette, mis tulemused tulevad.

Minu teada on sul, Kelly, olnud varem kaks korda pöidlamõra ja kaks rangluumurdu. Kui kiiresti need paranesid?

Kelly: Pöidalaga läks umbes kaks nädalat. Paremat rangluud pidin hoidma kaks või kolm nädalat, enne kui võisin liigutama hakata. Aga siis läks hullemaks, kuna luude otsad liikusid paigast ära, ja käisin operatsioonil. Pärast oppi võisin kohe kätt liigutada nii palju, nagu tahtsin, sest arstid panid luust naela läbi, et luu ei nihkuks paigast. Algul oli natuke ebamugav, aga minu mäletamist mööda läksin juba kahe nädala pärast Prantsusmaale lumele. Eks ta algul andis tunda, kui hüppeid ja järsemaid liigutusi tegin.

Kui palju rangluumurd sind psühholoogiliselt mõjutas? Kas hakkasid end hüpetel rohkem tagasi hoidma?

Kelly: Algul oli natuke hirmus, et kas luu on päris terve. Siis käisime suvel Mehhikos surfamas ja ujumas. Seal sain aru, et luu on korralikult ära paranenud, ja kui läksime edasi Uus-Meremaale, ei mõelnud selle peale üldse. Muidugi, kui kätt liigutasin, siis läbi luu pandud naela konks oli naha alt näha ja liikus kaasa ja ärritas veidi nahka, aga see ei olnud midagi hullu.

Tõnis: Veel üks põhjus, miks otsustasime põlvega operatsiooni teha, oli see, et kõigi suuremate või väiksemate vigastustega, mis Kellyl on olnud, on kohe näha, et ta on pinges. Kui ta oleks üritanud olümpiale minna, teades, et põlv on katki, siis ta oleks olnud...

Kelly: ... tagasihoidlik, nagu ei julge midagi teha, sest kardan.

Tõnis: Siis ta hoiab end tagasi. Aga kui ta tundis, et õlg sai korda, pole talle psühholoogiliselt midagi ette jäänud.

Kelly, kas rangluutrauma aegu, kui trenni ei saanud teha, tundsid, et osa oskusi läheb kaotsi?

Kelly: Ei, oskusi vähemaks ei jäänud, aga võib-olla oleks neid juurde tulnud, kui oleksin saanud rohkem trenni teha.

Tõnis: Muid asju sai ju teha, kui õlg oli haige.

Kelly: Tegin siis hästi palju jalgadele trenni.

Tõnis: Väga palju ei teinud. Oleksid võinud rohkem teha. (Kõik naeravad.)

Kuidas konkurendid on oma pikaajalistest vigastustest välja tulnud?

Tõnis: Eks need vigastused mingisuguse lünga ikka sisse löövad. Olla üheksa kuud lumelt eemal on päris pikk aeg. Tänu sellele tase kindlasti natuke langeb, ja ei saa ära unustada, et teiste tase sama ajaga jällegi tõuseb. Jõudude vahekord kindlasti muutub, kui me tagasi tuleme. Kui palju, on jube raske öelda.

Kelly, mida isa jutu peale ütled?

Kelly: Olen nõus isaga.

Kas pargi- ja rennisõit pole liiga riskantseks muutunud? Mäletan, et juba Sotši olümpia ajal kõlas hääli, et hüpped on liiga suured ja ohtlikud.

Kelly: Mina olen hüpetega ära harjunud, need on täitsa normaalse suurusega.

Tõnis: Kõrvalseisjana, isana, tunduvad need hüpped ikka väga suured. Ei ole üldse lihtne lapsele öelda, et mine ja hüppa. Inimene, kes pole mäge ja hüppeid näinud, ütleks, et hullud olete peast või?!

Pargi- ja rennisõitu ei saa võrrelda suusahüpetega, kus hüppad sada meetrit. Pargisõidus hüppad küll ainult 25 meetrit, kuid pead tegema trikke ja saltosid, selg ees sõitma. Aga kõik hüppavad, ja kui Kelly ise tahab hüpata, on minu asi teda toetada.

Kõige suurem hüpe, mida Kelly on teinud, oli eelmisel talvel X-Gamesi big air'i võistlusel. Aga olin tagasihoidlik, ei öelnud, et kuule, kas sa julged seda hüpata, see võib ikka hirmus olla.

Kelly: Minu arust oli too hüpe hästi-hästi mugav, ei olnud üldse hirmus. (Tõnis ja intervjueerija naeravad laginal.)

Tõnis: Kui Kelly tegi esimese hüppe ära, ütles ta, et hüpe on nii hea. Olgu, kui on hästi, siis toetan ja lähme edasi!

Oled sa, Kelly, mõnikord ka hirmu tundnud?

Kelly (mõtleb): Siis, kui pean võistluseelsel treeningul hüppama esimest korda, võin olla natuke ebakindel, sest ei tea, kas lendan vajaliku pikkuse välja ja kuidas hüpe mind üldse viskab. Aga kui olen paar korda ära hüpanud, pole eriti hullu. Ei mäleta, et mul oleks viimasel ajal kunagi hirmu olnud.

Kas ema ei ole mõnikord öelnud, et õudne ala, kas peab seda ikka tegema?

Kelly (naerab): Ei ole. Mõnikord, kui ütlen, et tegin mingi uue triki ära, siis ta kiidab, et päriselt või!

Tõnis: Pigem julgustab, et tubli oled.

Kuidas käib uue, senitundmatu rajaga sina peale saamine?

Kelly: Vaatame raja läbi ja mõtleme, mida ja kuidas reilidel ja hüpetel teeksime. Siis, kui mõned mehed on juba hüpanud ja reile teinud, näed ära, kuidas nad hoogu võtavad.

Tõnis: Teda ei hirmuta see, et kicker (hüppemägi – P. P.) on suur, vaid pigem see, et esimesel korral ei tea, mis hooga peale minna. Pargisõidus on tähtis, et sa ei läheks liiga kiiresti või liiga aeglaselt. Hoo sätitamine ongi... mitte kõige raskem, vaid kõige olulisem.

Ega hüppeid saa väiksemaks teha, sest väiksematelt hüpetelt pole võimalik teha neid trikke, mida täna tehakse. Mis aga raja raskeks võib teha, nagu näiteks Norra X-Gamesil, on see, kui rada on ehitatud liiga lauge nõlva peale, nii et keegi ei saa korralikult hoogu. Kui esimest korda toda rada nägime, oli tunne, et...

Kelly: ... mis me siin teeme. Me ei osanud välja mõelda, mida täpselt seal teha ja kuidas kõiki asju omavahel kombineerida.

Tõnis: Sa näed rada pildi pealt umbes nädal aega ette, siis hakkad mõtlema ja kava kokku panema. Aga kui läksime kohale, tuli välja, et ühtesid või teisi asju ei saa teha – tegelikud raja proportsioonid on ikka midagi muud.

Aga see, et midagi ei saa teha, on olnud pigem hetkeemotsioon. Siiamaani on kõik ikka paika loksunud.

Kelly: Samamoodi oli esimesel aastal X-Gamesil, kui vaatasime, et mida seal küll teeme. Aga teisel aastal vaatasime, et päris lihtne oli esimesel aastal midagi välja mõelda, et hoopis sel aastal on nii raske. Aga kui oled raja läbi sõitnud, saad aru, mida seal teha ja upgrade’ida (täiustada – P. P.).

Oled pargisõidus olnud juba aastaid maailmas võitmatu. Kas tunned võistlustele minnes favoriidikoormat?

Kelly (segaduses, veidi häbelikult): Ei. Mul ei ole sellist tunnet. Sport on sport ja sa kunagi ei tea, mis juhtub. Oleme kõik mingil määral ikkagi võrdsed.

Kuid oled sellegipoolest alati favoriit.

Kelly: Mulle ei meeldi endast niimoodi rääkida. Ma võistlen igal võistlusel endaga, teen igal obstaaklil oma parimat, mida suudan või julgen teha, ja lihtsalt loodan, et läheb hästi.

Aga sa tead ju, et teine koht oleks pettumus?

Kelly (taas segaduses): Ma ei tea...

Tõnis: Eks sellest on raske rääkida.

Miks sellest on raske rääkida?

Tõnis: Ka sellest on raske rääkida. (Naerame.) Loomulikult on Kellyl pargisõidus kolm aastat jube hästi läinud. Kuigi võite on olnud lihtsamaid ja raskemaid. Esimene X-Games, esimene Dew Tour, ka teine Dew Tour – tegelikult on kõigis neis võitudes olnud õnne. Kelly on oma ära teinud, on üsna hästi teinud, on saanud kohtunikelt kõige paremad hinded, aga samas on teised olnud paljudel võistlustel väga-väga napilt kannul.

Loomulikult on edulugu – osaliselt läbi õnne – teinud olukorra keeruliseks, et kuidas siis peaks järsku teiseks jääma. (Muigab.) Aga spordis tuleb tulla ka teiseks ja vahepeal jääd üldse viimaseks.

Isegi kui mõni võit on tulnud kergemalt, näiteks viimasel X-Gamesil, ei ütleks, et see oli kerge võit, kuigi Kelly tegi mõlemas võistlussõidus päeva parima tulemuse. Tegelikult on väga vähe vaja, et sa eksid. See on nagu 100 meetri jooks köiel – korra libastud ja kogu 100 meetrit on läbi. Võid küll teha tehniliselt ja stiililt tugeva run'i (sõidu – P. P.), aga kui tuled näiteks ühelt reililt varem maha, oledki poodiumikohast ilma. Viimane Dew Tour näitas seda väga selgelt. Kellyl tuli reili osa treeningutel tehniliselt järjest ja järjest väga tugev välja, ta ei eksinud ühtegi korda. Aga võistlustel tuli mängu palju muid tegureid. Kelly valis ainukesena ühe reili, mida keegi teine ei valinud, ja kuna lumesadu oli hästi kõva, siis selleks ajaks, kui tuli Kelly kord laskuda, oli rada nii palju lund täis sadanud, et oli raske hoogu võtta. Seal läks tal iga kord üks väike asi viltu. (Sellegipoolest tuli rasketes tingimustes esikoht. – P. P.)

MK-etapil Uus-Meremaal sai Kelly pargisõidus finaali alles teise ringiga. Esimeses ringis ta natuke ebaõnnestus ja oli kohe finaalikohast väljas. Sel alal piisab, et paned käe maha või maandud risti ja oledki viimane.

Kelly, tänu millele on sul seni pargisõidus muudkui võidud tulnud?

Kelly: Äkki on õnne olnud?

Aga tänu millele tuli varasügisel rennisõidu debüüdil MK-sarjas kohe teine koht?

Tõnis: No õnne on olnud. (Naerame.)

Kuulge, ega see ole mingi loterii! Võistlusel on 30 vastast, ei saa olla nii, et ainult Kellyl on õnne.

Kelly (vaatab isale otsa): ...

Tõnis: Ega pargi- ja rennisõit väga palju erine. Trikkide sooritamine on rennis kindlasti teistsugune, aga samas üsna sarnane pargisõiduga. Kelly tugevus pargisõitjana on pöörded ja hästi korralikud haarded – ta hoiab hüppe ajal suusast korralikult kinni –, mida rennisõidus väga palju ei näe. Rennisõitjate eelis on jällegi see, et nad sõidavad kogu aeg renni ehk nende rennitunnetus ja lendude kõrgus on kindlasti Kelly omast parem. Tänu oma tugevustele noppis Kelly oma punktid ära ja tuli teiseks.

Mulle tundub rennisõit raskem, sest seal järgneb üks hüpe kohe teisele. Aga teile?

Tõnis: Jah, nii kui maandud, pead kohe teisest seinast üles sõitma. Ja kui maandud liiga alla, läheb tehnika käest ära ja pead võitlema, et püsti jääda. Lisaks on renn päris hirmus ka, seina kõrgus on seitse meetrit.

Kelly (muigab): Mulle tundub küll palju pisem, kaks meetrit.

Tõnis: Kelly paremad lennud kanduvad kolm, treeningul võib-olla neli meetrit üle serva, ja maandusmisala on ülevalt vaadates sein – selles mõttes on rennisõit tehniliselt üsna raske ja keeruline. Samas on see ala mingis mõttes nagu iluuisutamine: oled kogu aeg ühel ja samal liuväljal. Naised teevad tavaliselt kuus hüpet, kolm kummalgi seinal, ja teevad neid aastast aastasse, et oma kava parandada – see teeb ala natuke lihtsamaks.

Pargisõit on risti vastupidi: sa ei tea kunagi, mis seal ees ootab. Hüppeid küll enam-vähem tead, aga reilide jaoks peab sul olema meeletu arv trikke. Sel alal lähed kohale ja pead siis päeva jooksul kohandama oma trikid vastavalt sellele, mis reilid on ette antud. Mis teeb ala jällegi huvitavamaks, sest kogu aeg on uus olukord.

Kuidas on võimalik pärast õhus tehtud trikki maanduda peaaegu püstseinale nii, et jalgele jääda ja edasi sõita?

Kelly: Sein on sellise nurgaga, et kui teed täiusliku hüppe, peaksid maanduma samasse kohta tagasi, kust ära tõukasid. Kui midagi läheb untsu, maandud kas allapoole või ääre peale.

Ja siis lööd roided vastu serva ära?

Kelly: Ma ei ole väga ääre peale maandunud.

Tõnis: Tuleb palju sõita, et saada tunnetus kätte. Üles minnes natuke tõukad, sest kui sa üldse ei tõuka, kukud servale, aga kui liiga kõvasti tõukad, kukud jälle alla tagasi.

Mismoodi on õhus trikki tehes võimalik aru saada, millal on õige aeg maanduda?

Kelly: Alguses, kui hakkasin renni sõitma, hüppasin lihtsalt otse, ei teinud palju pöördeid. Läksin üles ja tulin alla, et näeks, kuhu maandun. Nii see tunnetus tuleb. Kui lähed pöördeid tegema, ja teed neid väga kiiresti, siis muidugi ei jõua vaadata ega saa aru, kus sa täpselt oled. Natuke nagu loodad, et maandud õigesse kohta. (Muigab.)

Tõnis: Päris nii ikka ei ole. Maandumishetke sa juba näed, seda annab korrigeerida.

Kelly: See on sul kehas sees: sa tead, kuidas maanduda, kuhu suunda.

Kuidas välja arvutada, mis kiirusega hüppele minna, kui kõrgele ja kaugele tõugata, kui tugevasti pööreteks hoogu anda?

Kelly: See on jälle tunnetuse küsimus. Võib-olla esimesel korral on raske, et võtad liiga vähe või liiga palju hoogu, aga kui oled juba mitu korda hüpanud, siis iga korraga parandad ennast ning lõpuks tead ja tunnetad, mis hoogu on hüppe jaoks vaja ja kuidas hüppele lähed.

Aga kui teed trikki 1440 ehk nelja pööret ümber oma telje, siis kuidas saad olla veendunud, et nelja pöörde tegemiseks tõepoolest kiirust, jõudu ja energiat jätkub?

Tõnis: Kõik sõltub kehatunnetusest. Tuleb päevast päeva harjutada. Niisama ei tule midagi.

Kelly: Kui tahad teha 1080 (kolm pööret – P. P.), aga tunned, et tuul tuleb vastu ja hoogu pole piisavalt, saad õhus ka natuke mängida, näiteks pidurdada, kui ajad hüppel jalad pisut laiali, ja teed kaks pööret.

Tõnis: See kõik käib instinktide pealt, mitte ei ole kalkuleeritud. See on nagu reaktsioonigagi: ma viskan sulle palli ja sa püüad kinni. Reaktsioon tuleb igapäevase töö tulemusena.

Kelly Sildaru lendamas augusti lõpus Uus-Meremaal Cardronas pargisõidus MK-etapi võidu poole. | FOTO: Scanpix

Kuidas te uusi trikke välja mõtlete?

Kelly: Mina ei mõtlegi, keegi on neid juba varem kuskil teinud. Näiteks vaatan videot või näen mäe peal teisi midagi tegemas. Kui teed näiteks 900 (kaks ja pool pööret – P. P.) ära, siis tead, et kui tahad midagi raskemat teha, paned 180 kraadi juurde ja teed 1080. Niimoodi samm sammu haaval saad end arendada.

Mitu kuud teil kulus, et areneda 1080 pealt 1440 peale ehk kolmelt pöördelt neljale?

Tõnis (naerab): Kaks päeva?

Kelly: Tegin 1260 ja 1440 esimest korda möödunud talvel Lillehammeris Euroopa X-Gamesil. Enne olin teinud 1080. Seal proovisin big air'is teha 1260, mis tuli päris hästi välja, ja võistlustel proovisin viimasel hüppel teha 1440.

Tõnis: Võitja tegi ka sama trikki, samuti elus esimest korda. Tal oli tookord lihtsalt rohkem õnne. Kellyl tuli hüpe tehniliselt välja, aga mitte stiili poolest. Ta ei saanud suusast haaret kinni, maandumine oli hästi halb – kõige selle eest saime nulli.

Kui palju sa, Kelly, trennis kukud?

Kelly: Õnneks väga palju ei kuku. Kui esimest korda mõnda uut trikki teen, siis natuke ikka võib-olla komistan või panen käe maha.

Kas kukkumise hirmu tunned?

Kelly: Ma ei usu, et keegi kukkuda tahab.

Tõnis: Me ei mõtle selle peale.

Sel alal vist ei tohigi kukkumisele mõelda, sest siis hakkad kartma?

Kelly: Ma ei mõtlegi.

Tõnis: Kelly kukkumise protsent, julgeks öelda, on võrreldes teiste naistega meie kasuks. Võitluseelsetel treeningutel on ka näha, et Kelly naljalt ei kuku – õnneks. Tal on siiamaani olnud õnne, et maandub nagu kass käppadele.

Kuhu vigursuusatamine edasi võib areneda?

Kelly: Mehed on teinud neli saltot.

Tõnis: Neid äärmusi on tehtud päris palju. Kelly puhul on 1440 äärmus.

Kelly: Naised pole veel nii kaugele jõudnud nagu mehed, aga tasapisi liiguvad sinnapoole.

Tõnis: Spordis on mehed pikalt ees.

Kelly: Pigem on need mehed, kes uusi asju katsetavad.

Tõnis, kust sa treenerina oskusteavet ammutad, et Kellyt treenida?

Tõnis: Jooksuga igalt poolt. (Naerab.) Elust enesest. Mäe peal näed, mida mehed teevad. Neilt tuleb asjad üle võtta.

Aga spordis on ka muid tegureid, anatoomiast psühholoogiani.

Tõnis: Iga päev on igalt inimeselt midagi juurde õppida ja kõrva taha panna: ühelt treenerilt, teiselt treenerilt, füsiolt. Igal inimesel on oma arvamus...

... ja sageli käivad need arvamused risti üksteisele vastu.

Tõnis: Siis tuleb analüüsida, mis võiks paremini sobida, et üldfüüsilise ettevalmistuse, psühholoogia ja tehnika kompott Kelly ja Henry jaoks paika panna.

Kui palju kulub päevas aega laste spordiasjadega tegelemiseks?

Tõnis (vaatab lakke): Tegeleks palju rohkemgi, kui oleks aega. Päevas on liiga vähe tunde. Kelly olukorda arvestades on päev nüüd veel lühem kui eelnevatel aegadel. Kui enne olid kool ja trenn ja Kellyl jäi veel natuke vaba aegagi üle, siis nüüd tuleb leida kolm tundi lisaks taastumise jaoks.

Poolteist aastat tagasi pärast X-Gamesi esimest võitu ütlesid mulle, et olete teiste koondistega võrreldes amatöörid. Kelly, on see jätkuvalt nii?

Kelly: Jah, teistel on mitu treenerit. Üks vaatab teatud obstaakleid, teine on kuskil raja ääres, neil on raadiosaatjad, et öelda edasi, mida teha paremini, kus on vaja suuremat hoogu. Õnneks on meil Henry. (Naerab.) Helistame vahepeal või Henry lihtsalt karjub, et Kelly, võta rohkem hoogu või hoia rohkem haaret. Kui teistel midagi juhtub, tuleb kohe füsioterapeut, kes vaatab ja katsub ja paneb teibi peale. Mina katsun ise ja panen lund peale, loodan, et pole midagi hullu. (Naerab.)

Tõnis: Tiimi suuruselt oleme kindlasti amatöörid, aga efektiivsuselt, vaadates kolme aasta edulugu, järelikult mitte. Kuid raske on öelda, kas kolm aastat veel suurema tiimiga ringi reisides oleksime midagi veel paremini teinud.

Seda paradoksaalsem, et kui teistel on suuremad meeskonnad, siis kuidas nad Kellyst paremad ei ole!

Tõnis: Väga lihtne lause: meil on õnne rohkem.

Teadsin, et see vastus jälle tuleb! (Naeran.) Poolteist aastat tagasi seletasid Kelly ja ülejäänute vahet sellega, et Kellyle on suusatamine mõnus ajaviide, teistele aga tõsine ja sihipärane töö. On see endiselt nii?

Kelly: Meie teeme, jah, mänguliselt, aga me ei tea, kuidas teised teevad. Võib-olla nemad teevad samamoodi.

Tõnis: Mis meile asja lõbusaks teeb, on see, et Kelly ja Henry on kogu aeg mäe peal koos. Mul on selle kohta kaks versiooni.

Kui nad koos mäel sõidavad, tahavad nad kerge ärapanemisrõõmuga üksteisele ära teha. Sellest tuleb progress ja ka tunne, et kõik on mänguline. Aga kui Kelly pärast vigastust tagasi Eestisse tuli, jäime Henryga kaheks nädalaks veel Uus-Meremaale. Seni oli tahes-tahtmata mu fookus olnud rohkem Kelly peal. Henryle see vist isegi meeldib, sest ta on ise hästi loovalt kõrval arenenud. Aga nood kaks nädalat, kui Kelly oli ära, oli näha, millise hüppelise taseme tõusu tegi Henry. Seal oli ka ärapanemisrõõmu, et ta tegi ära mõne sellise asja, mida Kelly ei ole teinud.

Tavaliselt on nii, et kui võtad ühe lapse ära, siis teine jääb vaikseks, enam ei ole endist energiat. Noil kahel nädalal oli Henryl selles mõttes raskem, et Kellyt ei olnud, aga teisalt oli progressi väga selgelt märgata.

Kelly, kui tähtis on Henryga koos treenida?

Kelly: Me oleme nagu sukk ja saabas, harjunud kogu aeg koos olema. Kui läksin esimest aastat Dew Tourile, kus ei saanud võistelda, kuna olin liiga kerge, siis mäletan, et kõndisin lennujaamas issi järel ja tundsin, et Henry on puudu. Vaatasin taha ja alles siis sain aru, et Henryt ei ole seekord üldse kaasas. See oli alguses päris raske, sest olen vennaga kogu aeg harjunud.

Raske on sõita, kui teist ei ole – midagi on nagu puudu või valesti. Ja kuna me mäe peal üksteisega võistleme, siis annab see eriti tunda, kui ei saa kellegagi võistelda ja pole ärapanemist.

Pole vist palju peresid, kus eri soost ja suure vanusevahega lapsed omavahel nii hästi läbi saavad.

Kelly (naerab): Me ei saa tegelikult nii hästi omavahel läbi.

Tõnis: Eks see nõnda käibki, et pole vikerkaart ilma vihmata.

Kui hea Henry mäe peal on?

Kelly: Arvan, et peaaegu sama hea kui mina. Ta teeb samasuguseid trikke nagu mina. Ja tal on trikke, mida mina ei oska veel teha. Ainus suur erinevus on see, et tema sõidustiil on palju mugavam ja näeb palju parem välja kui mul.

Kui kaugele ja kõrgele võiks Henry jõuda?

Kelly: Minu arust sõidab ta oma vanuse kohta väga hästi. Päris paljud temavanused poisid oskavad teha paari trikki, näiteks kahekordset saltot, aga nad ei oska teisi trikke. Henry seda ei tee, aga ta oskab hästi palju muid asju.

Tõnis: Kirssi tordi peal tal veel ei ole. Mõnel ongi ainult üks torditükk kirsiga. Henryl on pool torti, ilma kirsita.

Kui palju te aasta jooksul üldse Eestis olete?

Tõnis: Pool aastat oleme ära. Võimaluste piires tuleb ema ka kaasa, siis on kõigil lõbusam.

Tööl sa ilmselt enam ei käi?

Tõnis: Ikka käin! Ainult et mul on nüüd teine töö, oluliselt suurema vastutustundega, keerulisem ja ajamahukam. (Varem töötas katusefirma Bestor Grupp müügiesindajana. – P. P.) Laupäev ja pühapäev ei ole enam vabad, ühtegi puhkusenädalat ka ei ole, kuid ei nurise, sest tore on lastega pidevalt koos toimetada. Loodan, et neil meiega ka.

Miks sa seda kõike teed?

Tõnis (mõtleb): Vastu tahtmist inimene vaevalt elus midagi teeb. Loomulikult, kui Kelly sai kaheaastaselt suusad alla, ei olnud eesmärk uut Šmiguni kasvatada. Kõik on samm-sammult läinud. Alguses suusatasime Nõmme metsa vahel, oli lõbus ja perel tore. Kui Kelly viieselt või kuueselt esimesi bokse (kastid, millel suuskadega libiseda – P. P.) proovima hakkas, ei olnud ju ka eesmärk, et millalgi tuleb olümpia või X-Games. See kõik on kasvanud.

Aga isana mõtled ka sellele, et lapsed ei jõua alati kooli ja ema on sageli eemal. Kuigi kooli pärast ma väga palju ei muretse, sest Kelly saab üllatavalt hästi hakkama. Olgugi et tal õpetajat kõrval ei ole, ei pea ma teda enamasti isegi juhendama. Ta jõuab interneti ja raamatute abil hästi edasi.

Eks ikka on vahest muresid ja mõtled, kas seda kõike on vaja, kuid lapsed ei kujuta elu ette, ilma et nad suusataks. Püüame vanematena neid nii palju aidata, kui saame.

Kelly Sildaru tegemas eelmisel pühapäeval Arigato spordiklubis vigastatud jalale venitusharjutusi. Samal ajal andis ta koos isa Tõnisega Arterile ligi kahetunnise intervjuu. | FOTO: Tairo Lutter

Kelly, kas mäletad, millal sulle suusatamine nii oluliseks sai, et tahtsid tulemusi teha?

Kelly: Olen kogu aeg tahtnud võistlustel käia.

No näe, Tõnis, Kelly on kogu aeg tahtnud Šmiguniks saada!

Kelly: Kui lähed võistlusele, siis ikka tahad võita. Võistlemine oli mulle juba väiksena hästi huvitav ja lahe asi – nagu praegu ei oleks. (Muigab.) Lihtsalt meeldib!

Mille muuga jõuad veel tegeleda?

Kelly: Golfi meeldib mängida. Sel suvel sain seda rangluumurru tõttu teha ainult ühe korra. Meeldib käia ka sõpradega kohvikus juttu rääkimas või kinos ja vanavanematega maal aega veeta.

Kas seda loed, mis ajakirjandus sinu tegemistest kirjutab?

Kelly: Väga mitte.

Hoiad teadlikult eemale, et mitte pingeid tekitada?

Kelly: Ei, lihtsalt tegelen teiste asjadega.

Kas sellega oled kursis, kuidas kaks talve tagasi tekkis pärast Dew Touri esimest võitu üldrahvalik arutelu, miks sul ei lastud konkureerida aasta parima naissportlase tiitlile?

Kelly: Olen kuulnud. Inimesed on rääkinud sellest, pere on ka õhtusöögi ajal seda arutanud, aga ise ei ole midagi lugenud.

Kas toona tehti sulle liiga, kui sind ei pandud isegi nominentide hulka?

Kelly: Muidugi on tore, kui nomineeritakse, aga seda küll ei ole, et oleksin solvunud. Võib-olla mõni teine kord [nomineeritakse]! (Muigab.)

Tõnis, kas sa oled nimme võtnud Kelly meediasuhtluse enda peale, et Kelly saaks tegelda rahulikult oma asjadega?

Tõnis: See on üks asi, aga teiseks on see ajamahukas. Kui Kelly peaks kommentaare jagama, jääks tal muudele asjadele aega vähem. Igasuguseid kõnesid ja pakkumisi, kus kutsutakse esinema või mingis asjas osalema, tuleb mitu tükki nädalas. Loodan, et keegi ei solvu, kui me ei saa tulla. Tihti on põhjus see, et oleme Eestist ära. Teine põhjus on see, et pole lihtsalt aega. Praegu on aega täiesti võimatu leida. Muidugi on väga tore, et meie peale mõeldakse ja Kellyt kutsutakse – ja on tore jagada oma kogemusi, see võib tulla teistele abiks –, aga kuskil käimine tuleb üldjuhul Kelly vaba aja arvelt, mida tal ei ole palju.

Olen kuulnud, et kõigest hoolimata sõidate ikkagi olümpiale.

Kelly: Ma ei tea sellest midagi!

Tõnis: Pigem on juttu olnud sellest, et Kelly osaleb olümpial pealtvaatajana. Aga ta vaatab seda telekast. Ei usu, et me kohale sõidame. Meil on käsil taastusravi, lisaks on Kellyl vaja koolis käia ja trenni teha.

Millal võiks Kellyt taas võistlemas näha?

Tõnis: Järgmise aasta augusti lõpus on Uus-Meremaal MK-etapp. On olnud edulugusid, kus mõni Kelly sõbranna on tulnud pärast samasugust vigastust juba viie kuuga mäe peale tagasi. Aga mõistlik on igal juhul seitse kuud ära oodata. Ega meil miski põle. Isegi kui arst ütleb viiendal kuul, et paranemine on läinud üle ootuste hästi, et Kelly on sada protsenti valmis, ei hakka me lumele tormama. Jätame ikka väikse puhveraja ka.

Kelly, kas igatsed, et saaks jälle suusad alla panna?

Kelly: Jaa! Eriti kui vaatad videoblogides, hakkab kurb – tahaks ise ka juba suusatada.

Ega see, kui jalg vajab pikka ravi, sega kõiki teisi tasakaalu- ja osavusharjutusi tegemast. | FOTO: Tairo Lutter

Kelly Sildaru (15)

Vigursuusataja, pargi- ja rennisõitja; Tallinna Saksa gümnaasiumi 9. klassi õpilane

Sündinud 17. veebruaril 2002 Tallinnas

X-Gamesi võitja pargisõidus 2016 ja 2017 – esimene eestlasest X-Gamesi võitja, kõigi aegade noorim (13) talvise X-Gamesi võitja, maailma noorim (14) kahekordne X-Gamesi võitja

2017 X-Gamesil ja Euroopa X-Gameil big air’is teine

Dew Touri võitja pargisõidus 2015 ja 2016

Juunioride maailmameister pargi- ja rennisõidus 2017

MK-sarjas 2017 Uus-Meremaal Cardronas esikoht pargisõidus ja teine koht rennisõidus

Euroopa parim talialade noorsportlane 2017

Eesti aasta noorsportlane 2016

Riiklik spordipreemia 2016

Noorem vend Henry tegeleb samuti vigursuusatamisega

Tagasi üles