Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Taavi Rõivase päästmine

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Taavi Rõivas ootas asjatult liiga kaua, et äkki skandaali ei tulegi.
  • Ta rääkis eetri täis, justkui lootes, et mida rohkem seletab, seda veenvam.
  • Abikaasa tassimine stuudiosse muutis kogu juhtumi ameerikalikuks peredraamaks.
  • Keskne küsimus on selles, kuidas taastada usaldusväärsus arvamuseliidi silmis.
Kaitselahingud algavad. Taavi Rõivas saabub Tallinnas Postimehe toimetusse aru andma, mis juhtus Malaisias. | FOTO: Liis Treimann

Eelmisel nädalal käivitus kiiroperatsioon, et tuua endine peaminister ootamatu tule alt elusalt välja. Operatsioon läks pealtnäha edukalt. Aga tegelikult oleks võinud minna palju edukamalt...

Taavi Rõivas hilines juba terve tunni. Arteri toimetaja Madis Vaikmaa oli valmis alustama intervjuud endise peaministriga eelmise nädala neljapäeva pärastlõunal kella nelja ajal. Vaikmaa teadis, et Rõivas pidi sõitma seetarvis Tartust reservohvitseride kursuselt tagasi Tallinna. Seda, et ta jätab Tartust äkki tulemata, polnud põhjust karta. Teema oli pakiline ja põletav, vajas seletamist: mis oli juhtunud täpselt kolm nädalat tagasi Eesti äridelegatsiooni mitteametliku õhtuse peo ajal Malaisias Kuala Lumpuris? Hommikul Eesti Päevalehes ilmunud lugu ei jätnud tõlgendamiseks palju ruumi: see, keda Katriniks nimetatud naine ahistamises süüdistas, nimetamata süüdistatavat kordagi nimepidi, pidi olema Rõivas.

Postimees oli saavutanud pärast pool päeva kestnud läbirääkimisi kokkuleppe, et Rõivas tuleb lehe otsestuudiosse ja räägib oma versiooni, mis Malaisias toimus.

Aeg stuudios tiksus juba teist tundi üle kokkulepitud aja – aga Rõivast ei kusagil.

Rõivas oli selgeks õppinud kolm lugu, aga tuli välja, et peo korraldajad ootasid talt terve tantsuõhtu sisustamist. Tuli käigult improviseerida.

«No nii,» järeldas uuriva toimetuse juhataja Risto Berendson, üks Rõivase meeskonnaga läbirääkijaid, «nüüd on hakanud PR-maailm tiirlema.» Pärast seda, kui ta kuulis, et Rõivas läheb õhtul Mihkel Raua «Kolmeraudse» stuudiosse ja läheb koos abikaasa Luisaga, võttis ta Rõivase nõustajaile kõne ja teatas: «Nüüd on nii, et kui teie teete Ameerikat ja lavastate talkshow’s mingi seebika, siis meie kirjutame, kuidas Rõivase PR-päästeoperatsioon toimus. Kui ajakirjanduslikule intervjuule eelistatakse show’d, siis mis muud valikud meile jäävad?»

Berendson ei eksinud, oletades, mis kulisside taga toimub. Pärast seda, kui Rõivas oli Tallinna saabunud, pidas ta tõepoolest suhtekorraldajaist nõuandjatega nõu, kuidas kujunenud olukorras käituda. Ta ei saanud loota, et teravad küsimused jäävad olemata. Need olid õhus.

Üle terve Eesti.

Aga ka poolteist tundi pärast kokkulepitud aega polnud Vaikmaal, mikrofon kuuerevääril ja saateks tehtud meik näol, oma küsimusi kellelegi esitada.

Kui Rõivas lõpuks saabus, seljas tumesinine vestiga ülikond ja jalas pruunid nahkkingad, lähenes kell juba kolmveerand kuuele.

Vaikmaale antud neljakümne minuti pikkune usutlus, nagu peagi ilmnes, sai Rõivase päästeoperatsiooni avapauguks. Kohe pärast intervjuud Postimehele jagas Rõivas kommentaare Kanal 2-le ja ERRile, jõudis seejärel anda aru ka «Ringvaate» stuudios ning lõpetas päeva koos abikaasaga «Kolmeraudse» külalisena.

Küsitav õpikunäide

Tõsiasi, et kõik lehed, telekanalid ja veebiküljed olid Rõivase vastuseid, seletamisi ja sõnavõtte pilgeni täis, ei näita niivõrd ajakirjanduse tiivustumist pikantsest loost, vaid räägib pigem sellest, et Rõivas ja tema nõuandjad, ennekõike suhtekorraldajad Rasmus Kagge ja Ave Tampere, otsustasid haarata puhkenud skandaalis ohjad enda kätte. Sest sama hästi oleks nad saanud piinlikus olukorras valida areenilt põgenemise ja vaikimise – seda enam, et Rõivas pidi tõepoolest viibima stuudiote asemel pataljoni staabiohvitseri kursusel.

Just tõsiasi, et Rõivas otsustas juba skandaali avapäeval astuda mikrofonide ja kaamerate ette ning vastata otsesaateis kõigile küsimustele, pani isegi paljusid ajakirjanikke tunnustama, et tegemist oli Rõivase meeskonna korraldatud efektse, jõulise ja tulemusliku PR-operatsiooniga, mis vääriks talletamist tulevastesse kriisikommunikatsiooni- ja suhtekorraldusõpikutesse.

Aga kui kuulata ajakirjanike asemel PR-praktikuid ja -spetsialiste – nagu sai tehtud siinse loo tarbeks –, kuuleb palju kriitikat ja skepsist, kas Rõivast ohustanud mainekahjustuse tulekustutustöö ikkagi mahuks klassikaliseks õpikunäiteks. Tõepoolest: PR-meistriteosega olnuks tegemist siis, kui publikul tekkinuks arusaam, et tegelikult ei juhtunud Kuala Lumpuri pilvelõhkuja katusebaaris mitte midagi inetut. Aga juhtus, mille tulemusena kaotas Rõivas väga palju: kaotas riigikogu aseesimehe koha, kaotas büroo koos kahe nõunikuga ja kaotab edaspidi iga kuu tuhat eurot sissetulekus.

Katsed tappa

Loomulikult on üks asi langetada otsuseid olukorras, kus kriis alles rullub lahti – nagu pidi tegema Rõivas oma abilistega –, ning hoopis teine asi lahata tehtud otsuseid tagantjärele, post factum, nagu palus Arter teha kuuel Eestis tunnustatud suhtekorraldajal (kellel lubas jääda näo ja nimega n-ö kaadri taha, et nad saaks oma kolleegide tegemisi ausalt ja otsekoheselt vaagida). Sellegipoolest, kui pidada silmas Rõivase päästmise ülesannet, on tegemist õpetliku järelanalüüsiga, mis osundab, et paljusid asju saanuks lahendada märksa tõhusamalt.

Esimese vea, kui lähtuda ajakirjanduses kajastatust, tegi Rõivas sellega, et ei mõistnud tükk aega tema pea kohale kogunenud pilvede ähvardavust, vaid lootis oma võimele neid hajutada ja laiali ajada. Aga nüüdisajal, kui piltilikult öelda, ei aita kedagi kõne isegi Hans H. Luigele või Margus Linnamäele, kahele suurele meediaomanikule. Katsed võrsuvat lugu poliitilistest tagatubadest tappa ei kanna vilja. See, kui toimetus valmistab plahvatusohtlikku lugu ette, ei ole avang, kui rääkida maletajate keeles; see on juba lõppmäng.

Niisuguses olukorras, kus vesi on peaaegu ahjus ja vool paiskub peagi tammi tagant valla, aitab sageli ennetav avalöök, vastukäik. On teada-tuntud tõde, et see, kes räägib oma versiooni esimesena, saavutab edumaa. Sest esimesest versioonist saab rahva teadvuses tüvitekst ning kõigel, mis tuleb pärastpoole, on raske toda tüve maha murda.

Ent Rõivase juhtum Malaisias polnud mingi tavakaasus, kus aitaksid klassikalised standardvõtted. See oli kriisiolukord, kus väiksemgi valearvestus võis tekitada uue orkaani. Niisiis, mida olnuks Rõivasel esimesena, ennetavalt teatada? Et teate, head inimesed, käisin Kuala Lumpuris, kus kõik ei käitunud päris korrektselt, sealhulgas mina, tantsides mõnikord partneriga liiga lähestikku? See kõlanuks ettevalmistamata publikule jaburalt. Liiati ei või eales teada, mis kaardid peituvad teisel poolel varrukas. Äkki ilmuvad välja materiaalsed tõendid, näiteks lindistused?

Niisiis jäi üksainus tervemõistuslik võimalus: kui lugu avalikuks saab, tuleb rahva ette astuda, juhtunut tunnistada ja tagajärgedega silmitsi seista. Seda, millise piinarikka ja kauakestva avaliku praadimise toob kaasa millegi varjamine ja tagasiajamine, pidi Rõivas mäletama oma erakonnakaaslase Kristen Michali teadmata päritolu sularaha skandaalist viis aastat tagasi (kuigi prokuratuur leidis lõpuks, et süüdistusteks pole alust). Kui aga tegutseda venitamata ja otsustavalt, tunnistada tehtut ja võtta vastutus, püsib lootus, et saad rahvalt osaliseltki andeks. Ja pealekauba, kui võtta ise vastutus, saad seda teha omadel tingimustel. Siis, kui oled ise ennast juba karistanud – astunud tagasi asespiikri kohalt –, on teistel raske, lausa pahatahtlik nõuda, et olgu karistus veel karmim.

Nüüd ei jäänud üle muud kui päästeoperatsioon ellu viia.

Suur üleujutus

Operatsioon kujunes laiahaardeliseks. Rõivas haaras igast võimalusest ning rääkis juba esimeseks õhtuks eetri täis. Justkui arvestusega, et mida rohkem, seda veenvam. Et kõik, kellel on midagi küsida, saaks küsida ära kõik, mis neil on küsida. Nii saab teemast õhu välja lasta ning pole vaja järgmistel päevadel enam uuesti ja uuesti kellelegi aru anda. Nõnda on lootust, et teema ammendub, käib maha ja vaibub. Sest ajakirjanikele ei jää ühtki lahtist niidiotsa, millest lõngakera uuesti lahti harutama hakata. Tagatipuks sai Rõivas rääkida segamatult, sest tema väidetav ohver püsis varjus ja vaikis.

Kuid kõigest hoolimata ei saa kogenud suhtekorraldajad aru, miks oli Rõivasel vaja kogu meedia üle ujutada. Elementaarne oht seisneb selles, et mida rohkem midagi seletad, seda tõenäolisemaks saab võimalus, et räägid end sisse või endale vastu. Ega ilmaasjata lase uurijad kahtlusalustel juhtunut mitu korda kirjeldada, küll algusest lõpuni ja siis jälle lõpust alguseni. Sedasi on lootust, et valed ja vassimised hakkavad lõpuks välja paistma. Ajakirjanike ristküsitluse alla astumine suurendab samamoodi sissekukkumise riski.

Rõivase ulatuslik esinemine paljudes kanalites paljastas terava silma ja kõrvaga vaatajaile, et tema ettevalmistatud lint jäi tegelikult lühikeseks. Ta oli valmis minema teatud piirini – jah, tantsisime; jah, võib-olla liiga lähedal –, oli valmis möönma seda ühes ja teises sõnastuses, aga alates sealtmaalt, kus küsimused läksid väga konkreetseks, hakkasid vastused lonkama ja logisema. Etteasteteks koostatud käsikiri osutus poolikuks. Ehk teisisõnu: Rõivas oli selgeks õppinud kolm lugu, aga tuli välja, et peo korraldajad ootasid talt terve tantsuõhtu sisustamist. Tuli käigult improviseerida.

Tulemuseks kujunes Rõivase seisukohast masohhistlik, piinarikas grillimine aeglasel tulel. Selle asemel et anda üksainus põhjalik intervjuu ja öelda järgmistele: «Mul on kõik öeldud, midagi pole enam lisada.» Või veel parem: minna «Aktuaalsesse kaamerasse», teha seal lühike avaldus, vastata paarile-kolmele küsimusele, mis saate formaati arvestades läheks vaevalt liiga kollaseks, teatada asespiikri kohalt tagasiastumisest, mis juhiks fookuse intiimselt aspektilt poliitilisele – ning kolme-nelja minutiga olnuks kõik läbi. Rahvale jäänuks mulje, et Rõivas võtab juhtunut äärmiselt tõsiselt. Jah, ajakirjandus jäänuks pika ninaga, kuid ega edukas PR-operatsioon tähendagi, et rahuldatud ajakirjanikud peaks püherdama rõõmust poris.

Rõivas otsustas aga vinti veel peale keerata. Ta võttis abikaasa käekõrvale ning läks temaga «Kolmeraudsesse», muutes kogu juhtumi ameerikalikult melodramaatiliseks tõsielusõuks. Või... pigem peredraamaks? Kas just Raua saates ei juhtunud see, et Rõivase väidetava ohvri asemel hakkasid paljud kaasa tundma hoopis Luisale ja Taavile, nende noorele, muinasjutulisena paistnud abielule? Umbes nii: et näe, Taavi, oli sul vaja Malaisias juua, vaata nüüd ennast, istud seal nagu hunnik õnnetust. Pole kahtlust, et enamik inimesi saab pigem aru mehe ja naise puruneda ähvardavast suhtest kui kellegi seksuaalsest ahistamisest. Ahistatuga ei taha keegi samastuda.

Kui kuulata suhtekorraldajaid ka isiklike suhete korraldamise koha pealt, siis tõeline mees klaarinuks oma pahandused ise ning poleks naist, keda ta armastab, piinlikku olukorda tassinud.

Raskelt pestav plekk

Edasi jääb õhku peamiselt vaid küsimus, kas ja kuidas saab Rõivas, hoolimata suhtelisest edust äsjastel valimistel, suurde ja tõsisesse poliitikasse tagasi tulla. Kuna ta on läbi ja lõhki karjääripoliitik, on selge, et areenilt mõneks ajaks taanduda ja vait püsida pole võimalik. Sel juhul võib juhtuda, et ta vajub tagaridadesse koguni oma erakonnas. Samas tuleb tal Arterit konsulteerinud suhtekorraldajate nägemuses ikkagi kolida mõneks ajaks poliitikalava keskelt selle äärde, nagu ta kolis mõni nädal enne Malaisia skandaali lahvatamist perega Tallinna kesklinnast endisest Laidoneri villast äärelinna.

PR-ekspertide hinnangul sõltub Rõivase edasine saatus suuresti sellest, kas ta suudab näidata juhtunu pärast siirast kahetsust – mille teeb paraku raskeks tema väliskestalt kumav kohatine arrogantsus –, tõendada oma tegudega, et ta on ebameeldivast intsidendist õppinud, ning jätkata tööka ja toimekana. Küllap aitaks Rõivast ka see, kui ta leiaks asjaliku teema, mida vedada – olgu selleks kas või Eesti IT-ettevõtjate toetamine –, mis võimaldaks tal taastada lugupeetavust ka ringkonnas, kus tema tõsiseltvõetavus sai ilmselt kõige valusama hoobi – arvamusliidrite seas.

Võimatu on ennustada, kui mitu kuud või aastat kulub, et skandaaliga külge saadud plekki maha pesta. Rõivase parteikaaslasel Michalil pole seniajani pääsu, et kilekotid rahaga ilmuvad temaga seoses ikka ja jälle kellegi kujutluspilti. Sellised lood võivad luituda, aga ei unune. Nii ei saa ka Rõivas kuidagi ära hoida, ükskõik kui palju ta pingutab või peenhäälestab, et Malaisia katusebaari külmkappide vari, olgu tulevikus kui tahes nõrk või võbelev, jääb teda aastateks selja tagant ähvardama.

Tagasi üles