Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Perling: Sõnad ja teod lähevad tihti lahku

12
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Riigi peaprokuröri Lavly Perlingu sõnul tuleb praegustele kannatanutele pakkuda enam abi, vastasel korral võivad nemad olla tulevikus süüdistatavad. | FOTO: Liis Treimann

Loodetavasti saabub kunagi aeg, mil korruptsioonis süüdi mõistetutel avaliku võimu juurde enam asja pole, ütleb riigi peaprokurör Lavly Perling.

-Ma ei öelnud ette, millest intervjuu tuleb. Teen katse ja küsin: mis teid praegu Eestis enim häirib?

(Mõttepaus.) Tänases päevas, nüüd ja praegu, paneb mõnikord mõtlema sõnade ja tegude erinevus.

-Kelle puhul?

Erinevatel tasanditel.

-Üks koht on muidugi parteid. Valimised on läbi ja mitmed korruptandid, keda teie alluvad aitasid kohtu ette viia, valiti volikogudesse tagasi. Mis tundega vaatate kõrvalt, kuidas erakonnad teevad oma pättidele ikka ja jälle ringkaitset?

Muidugi ma ei vaata hästi. Korruptsioonis süüdi mõistetud inimesed on uuesti võimu ja raha juures. Minu silmis on korruptsioon vargus, kus varastatakse lisaks maksumaksja rahale ka inimeste usaldust oma riigi vastu. Samas usun, et olukord on läinud paremaks. Negatiivset hukkamõistu on korruptsioonikuritegude osas palju rohkem.

-Päriselt usute? Kümnest tegelasest üheksa ütlevad pärast kohtuotsust, et nad on tegelikult süütud! Erakonnad lihtsalt noogutavad kaasa.

Jah, aga ma räägin esmalt ühiskondlikust tajust. See on muutunud korruptsiooni suhtes negatiivsemaks. Kas võiks rahul olla? Ei. Sellega tuleb tegeleda veel ja veel, et sõnad ja teod läheksid vastavusse. Ei ole kuidagi normaalne olukord, et kui me palume omavalitsuselt tsiviilhagi, saamaks inimestele tagasi omavalitsuselt varastatud raha, siis me ei saa seda. Ma nägin ka seda uudist, kuidas keegi kusagil on saanud uue töökoha (Allan Kiil ja Alar Nääme – O. K.). Pole minu asi peaprokurörina sellisele töösuhtele hinnangut anda, aga see on mõtlemapanev.

-Tartu abilinnapeade korruptsiooniasi tehti teatavaks loetud päevad pärast valimisi. Võib öelda, et 600 valijal lasti neile meestele heausklikult hääl anda. Oli see uurimisasutustest õiglane?

See on keeruline küsimus. Aus vastus on, et prokuratuur ja uurimisasutused peavad tegutsema kõikidel ajaperioodidel sõltumata sellest, kas valimised on ees või just toimunud. Teisalt peame austama ka demokraatlikke protsesse. Me teame hästi, et kui me tuleksime avalike menetlustoimingutega välja enne valimisi, siis süüdistataks, et te mõjutate valimisi. Kõik variandid on halvad.

-On olnud juhtumeid, kus prokurör on lõpetanud pistist võtnud omavalitsusjuhi kriminaalasja oportuniteediga. Äkki ei peaks korruptantidele selliseid võimalusi pakkuma?

Raske vastu vaielda. See üldiselt ongi meie printsiipide vastane – oportuniteet korruptsiooniasjades on väga erandlik. Selle tegemiseks on olemas seadus ja riigi peaprokuröri juhis. See tähendab, et isegi kui sa seda teed, pead suutma oma riigi inimestele selgeks teha, miks sa nii otsustasid. Meil on ka järelevalveosakond tugevamaks muutunud ja kui me leiame, et see on vastuolus meie põhimõtetega, siis oportuniteediotsus tühistatakse. Sellest on ka näiteid.

-Kolmandat korda korruptsiooni eest karistatud Villu Reiljan pääses Savisaare asjas vangi minekust üksnes tänu kokkuleppele prokuratuuriga. Te usute, et Reiljani ütlused olid seda väärt?

Ma pean olema diplomaatiline ja ütlema, et seda saab kommenteerida konkreetne prokurör. Soovitan küsida [Steven Hristo] Evestuse käest sama küsimust. Minu kohus peaprokurörina on talle see küsimus esitada. Riigil peab sellistes asjades alles jääma teatud selgroog – kokkulepetele ei saa minna kergekäeliselt.

(Evestus põhjendas neljapäeval, et kolmandal korral on Reiljan oma süüd tunnistanud ja andnud kohtu ees süüdistusega kattuvaid ja sisulisi ütlusi – O. K.)

-Kaur Kenderi pedofiiliajuhtumis ütles esimene kohtuaste, et tegu polnud. Teine aste ütles, et te poleks saanud Kenderit üldse kohtu alla andagi. Jääb mulje, et prokurörid panid ABCga mööda.

Vastupidi. Ringkonnakohus ütleb väga olulise asja: ka kujuteldav laps saab olla karistusseadustiku paragrahvi 178 järgi kannatanu. Teiseks ütleb kohus, et teatud juhtudel võibki riik piirata sõna- ja kunstivabadust, kui see on vajalik teiste inimeste kaitseks. Kohus põhjendab ka seda, miks kõlblus ja moraal on täiesti põhiseaduslikud väärtused. Mis üles on jäänud: küsimus karistusõiguse ruumilisest kehtivusest ja küberruumis kehtivatest reeglitest. See on teema, millega tegeleb praegu kogu juristide maailm.

-Järgmise Eestis kirjutava pedofiiliakirjaniku annate kohtu alla?

Jah. Me saime kindluse, et kaheksa-aastase balletikooli tüdruku suguelundite värvi ja kuju detailne kirjeldamine tapmiseni viiva vägistamise käigus ei ole aktsepteeritav tegu. See võib olla kuritegu. Kunstiline väärtus ei ole siinkohal oluline.

-Põhja Prefektuuri kogemus näitab, et mida rohkem uurijaid juurde anda, seda õudsem pilt lastevastasest seksuaalkuritegevusest tuleb päevavalgele. Kus on lahendus?

Ma usun, et kannatanutele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. See ei tähenda, et süüdistatavatele ei peaks. Aga me näeme seda, et paljud praegused süüdistatavad on olnud ise lapsena kannatanud. Järelikult – kui me praegustele kannatanutele tuge, abi, ravi, toetust ei paku, siis on nemad järgmise põlvkonna süüdistatavad.

-«Pealtnägija» juhtum, töödokumentide levitamine Savisaare protsessis, kaotus Kaur Kenderile – kuidas te prokuratuuri maine hetkeseisu hindate?

Ma olen kogu aeg pidanud oluliseks, et prokuratuur kõneleks inimestega. Kui prokuratuur räägib ja avab tagamaid, siis saavad inimesed, kes on potentsiaalsed kannatanud, tulevikus rohkem usaldada õigussüsteemi. Aga me ei saa tegeleda mainega sisu arvelt.

Meie prioriteedid on julgeolek, majandus ja lapsed, ja ma usun, et me ei ole ühiskonda alt vedanud. Meil on kahe aasta jooksul riigivastastes süütegudes süüdi mõistetute arv väga korralik. Euroopas küsitakse meilt: kuidas te seda teete? Me ei ole kartnud kaotada ja läinud ka raskete asjadega ikkagi kohtusse.

-Kui paljud prokuratuuri nn läbikukkumised on tegelikult politsei omad?

Prokuratuur ei saa kunagi öelda, et politsei on süüdi, sest juba aastast 2004 on prokurör iga kriminaaluurimise juht. See tähendab, et politsei vead on meie vead. See, et me omavahel n-ö köögis vaidleme ja arutame teinekord, kes on süüdi – see käib iga süsteemiga kaasas.

-Vestlused Elmar Vaheriga lähevad vahel tuliseks?

Jaa, muidugi. Aga ma austan Elmar Vaherit ja pean temast politseijuhina lugu. See, et me vahepeal vaidleme tuliselt ja otsime kumbki oma asutusele tõde, käib ka elu juurde.

-Taanlanna Kim Walli mõrva uurimise iga uus detail jõuab avalikkuse ette ja seda mõtestatakse. Seda juhtub Eestis harva. Mul on tunne, et tihti jääb mõne kahtlustuse esitamisel avalikkusele infonälg, mida hakkab täitma ajakirjandus. Kas siin on ruumi teha uksed rohkem lahti?

Ruumi on kindlasti. Ma väga loodan, et ka ajakirjandus on tajunud, et me siiski räägime rohkem, kui rääkisime varem. Ma usun, et kui Eestis on toime pandud avalikkust šokeerinud kuritegusid, on ka prokuratuur püüdnud avalikkust menetluse käigust informeerida. Prokuratuuri jaoks on punaseks jooneks tõendid ja aus kohtupidamine. Nendega me peame minema kohtu ette ja nendega ei saa riskida.

-Kas on olemas uurimisi, mille ajakirjanduse liigne tähelepanu on ära rikkunud?

Me ei saa seda tagantjärele kunagi teada. Hiljem on võimatu öelda, kas riik magas õige aja maha ega läinud kuhugi läbi otsima, või tormas ajakirjandus ette.

Avatud käitumine ei saa muutuda lobisemiseks. Sellisel juhul tekib risk, et kannatanud vaatavad, et ma parem ei lähe oma lähisuhte vägivalla või vägistamisjuhtumiga riigi juurde sellepärast, et äkki nad panevad minu loo ka lehte. Siin meie arvamused ilmselt lahknevad ja peavadki lahknema.

See on ka põhjus, miks me ei räägi pedofiiliajuhtumitest. Meie kohus on kaitsta neid kannatanuid ka siis, kui nad on täiskasvanud, et neil oleks võimalik alustada oma elu.

-Kuidas on prokuröridel lood läbipõlemisega – olete pidanud nägema pisaraid?

Väga huvitav küsimus. Mul on peas justkui kaks vastust. Üks ütleb, et riik ja riiklik süüdistus on nii tugevad, et me saame alati hakkama. Aga ma ju tean, et rooste poeb isegi rauast läbi. Ma ei varja, et see teema on meil asutuses jutuks olnud.

On kaks põhilist ohuallikat: üks on sündmuskohtadega seotud trauma, mis tekib. Teine on seotud teatud rünnakutega ja stressiga. Prokurör peab taluma kriitikat, aga kuskil on piirid. Need piirid võiksid olla need, kui rünnak puudutab kellegi kodu, lähedasi või vara.

Tagasi üles