Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Lapsendajad ootavad pikas järjekorras

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lapsendamiskeskuse Oma Pere tegevjuht Inna Klaos. | FOTO: MTÜ Oma Pere

Lapsendamiskeskuse Oma Pere tegevjuht Inna Klaos ütleb, et Eestis on lapsendamise järjekorras 250 inimest, oma võsukest tuleb oodata isegi kuni viis aastat.

Keskmiselt ootavad inimesed lapsendamise järjekorras kaks-kolm aastat. Klaose sõnul panevad pered oma sooviavaldusse kirja, millistele tingimustele võiks laps vastata. «Nad peavad seejuures kindlasti mõtlema lapse terviseriskidele ja erivajadustele,» räägib ta. «Peaaegu kõik lapsed on mõne probleemiga – isegi kui lapse tervis on korras, tähendab eraldamine bioloogilisest emast suurt traumat, mis ei lähe niisama üle isegi siis, kui  laps on imik.»

Kui inimesed kirjutavad sooviavalduses, et laps peab olema täiesti terve, arukas ja mõistlik, venibki ootamine hoomamatusse tulevikku. «Praegu leitakse kodu ruttu ka viie- kuni seitsmeaastastele,» lisab Klaos. «Aga kaheksa-aastaste ja vanemate lastega on juba keerulisem.»

Peapõhjus, miks lapsed nii kauaks lastekodusse jäävad, pole mitte selles, et neil on võrreldes teistega mingi eriti suur probleem. «Need lapsed pole juriidilistel põhjustel lapsendamiseks vabad,» selgitab Klaos. «Vanemate õigused on küll piiratud, aga neid ei ole lõplikult ära võetud.»

Tüüpiline lapsendamissooviga perekond on vanuses 35–45 eluaastat. «Need on pered, kes proovisid mitu korda ise last saada, aga see ei õnnestunud,» ütleb Klaos. «Aga need võivad olla ka pered, kus lapsed on juba suureks kasvanud.»

Mõnelegi lapsendamist soovivale perele pole ometi suurimaks probleemiks  adopteeritava lapse hädad, millest on juba ette teada antud – tihti ei tunne nad hoopis iseennast piisavalt. «Nii näiteks on juhtunud, et inimesed kaotasid omaenda lapse ja soovisid siis lapsendada, aga ei olnud enda traumasid ja negatiivset kogemust selleks ajaks läbi töötanud,» selgitab Klaos. «Inimesed võtavad beebi, kes ei ole paraku sama tark, ilus ja osav, nagu oli nende bioloogiline laps. Peres tekib kriis, ema ja isa ei saa enam omavahel hakkama ja paraku mõjub see ka lapsele.» Valdav osa peredest tuleb siiski toime ja ka adopteeritud võsukesest kasvab tubli inimene.

Tagasi üles