Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kas hübriidteater või hedonistlik mängusimulaator?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Hetk Cabaret Rhizome'i uuslavastusest «Puugi protsess», kus erinevad laudkonnad moodustavad kokku kaks võistkonda, igal laual on suur ekraan ning kontrollpult, igal osalejal oma metallkettake, millega laual oleval puutetundlikul pinnal saab oma puuki juhtida. | FOTO: Cabaret Rhizome

Fundamentaalse osa Cabaret Rhizome'i (CR) DNAst moodustab eksperimenteerimine ning seda kinnitab ka uuslavastus «Puugi protsess». Suur tahtmine oleks sellist unikaalset nähtust nimetada hübriidteatriks, kus teatriga liitub film ja liitreaalsus, ning praegusel juhul ka grupis mängitav digitaalne telekamäng, mis paneb proovile nii osavuse, loogilise mõtlemise kui grupi organiseerumisvõime.

Rääkimata meie kultuuriruumis omaette kaalu omavast alkoholist – etenduse jooksul saab ka baarist jooke osta. Kaasatus, meelelahutus ja hedonism on esimesed märksõnad, mis uut tüüpi teatrivormiga seostuvad. Elamus sõltub selliste lavastuste puhul paljuski sellest, milliste inimestega ühele etendusele sattuda, sest võõrastega suhtlemisest ja kaasamängimisest mööda ei pääse.

Publik jagatakse laiali suurde saali, mis koosneb paljudest elutoa moodi väiksematest nurgakestest, kus igaühes kuuekohaline laud. Laudkonnad moodustavad kokku kaks võistkonda, igal laual on suur ekraan ja kontrollpult, igal võistlejal aga oma metallkettake, millega ta laual oleval puutetundlikul pinnal oma puuki juhtida. Just nimelt, igast külastajast saab seega mängu alguses üks – ja ainulaade – puuk. Nagu ütleb ka iidne (vist fenomenoloogiast inspireeritud) puugitarkus: «iga puuk on unikaalne».

Lavateos ise on pealtnäha lihtne, kahe eristatava karakteriga lugu puugikoloonia kohtuprotsessist. Peategelane on kogukonna reegleid rikkunud puuk ehk ainus etenduses nähtav karakter, keda mängib nauditava intensiivsusega groteskses meigis ja kobakas puugikostüümis green screen'is istuv Mart Müürisepp. Tema ülekuulaja on masinlikult anonüümne ning empaatiavõimetu Hääl (Johannes Veski), kes näib alguses esindavat moraliseeriv-düstoopilist elementi, ent loo kulgedes piirid mõnevõrra hägustuvad, sest ilmsiks tuleb uusi asjaolusid süüdlaspuugi eraelust ja puugimaailmast tervikuna. Ekraanidele kuvatakse liitreaalsusena kahe puugivabariigi sünnilugu ning peale tehnoloogilise uudishimu ja vuajerismi rahuldamise pole vaatajatel tegelikult vaja füüsiliselt lava poole vaadata. Kogu tegevus toimub laudadel ja ekraanidel, kus näeme mängudega vaheldumisi üldjuhul suurplaanis Müürisepa kohe-kohe ärevusest lõhkeda ähvardavat puugilõusta.

Hetk Cabaret Rhizome'i uuslavastusest «Puugi protsess», peategelaseks on kogukonna reegleid rikkunud puuk ehk ainus etenduses nähtav karakter, keda mängib nauditava intensiivsusega groteskses meigis ja kobakas puugikostüümis green screen'is istuv Mart Müürisepp. | FOTO: Cabaret Rhizome'i

Etendus kui mäng

Nagu pealkirjaski viidatud, kätkeb puugiprotsess endas kafkalikke viiteid bürokraatlikele keerdkäikudele. Üldisemas plaanis on aga tegu kogukonna ning hiljem riigi ja tsivilisatsiooni tekkelooga, mida kohtunik ja süüalune ülekuulamise käigus süüaluse mälu järgi ette jutustavad ja osalejad peatükkide kaupa läbi mängivad. Lugu algab peremeesorganismi asustamisest ning viib kahe koloonia ja nende vahel paratamatult välja kujunenud konkurentsi tekkeni. Konkureerivate kogukondade areng sisaldab kilplaslikult humoorikaid momente, aga ka tabavaid paralleele reaalsete poliitiliste süsteemide tekkeloo ning toimimise-mitte toimimise teemadel. Kõige selle vahele on pikitud provokatiivselt lõbus mäng eestlaste hirmudest entsefaliidi ja narkomaanide ees ning käsitletud üldiselt rahvusele omast ksenofoobia teemat.

Kahe riigi omavahelise konkurentsi erinevad etapid on kujundatud turniiriks, mida kaks võistkonda ehk publik läbi mängivad. Iga taseme lõppedes antakse võistkondadele teada, kui palju nad teisest tiimist üldarvestuses ees või taga on. Eesmärk on lahendada koos oma võistkonnaga erinevad, samm-sammult keerulisemaks muutuvaid ülesandeid, mis kannavad samal ajal edasi ka puugitsivilatsioonide arengulugu: mütoloogilisele ajastule järgneb tööstuslik ehk puugikapitalistlik faas, sellele omakorda diplomaatiline etapp, kus selgub, et kõik puugid polegi võrdseteks sündinud.

Mängud panevad proovile võimekamate ja osavamate tolerantuse aeglasemate õppijate ja üleüldse kobamate suhtes. Viimaste jaoks on muidugi tegu kergelt spartaliku proovikiviga – kas ikka saad endaga mängus (ja üldiselt elus) hakkama? Kapitalistlikku süsteemi hindavate jaoks leidub siin aga tervistav konkurentsimoment ning kaotusest/võidust sündiv elevus on igal juhul garanteeritud. Pealegi saab kaotuse korral alati ka võistkonnakaaslasi või tehnoloogia viperusi süüdistada.

Jutlustamine vs kaasamine

Ajaloolises plaanis on teater enamasti eeldanud vaatajatelt passiivsust ning edastanud oma sotsiaalse, poliitilise või esteetilise sõnumi pingil istuvale tummale tarbijale. Muidugi on selles ajaloos erandeid, kuid nii süstemaatilist strateegiat publiku ja trupi piiride hägustamiseks, nagu CR seda juba aastaid on näidanud, ei meenu. Kui Brecht üritas kapitalismikriitilise võõristusefektiga tuletada vaatajatele meelde, et nad ei unustaks, et tegu on vaatemänguga, siis Rhizome imeb vaataja oma mängu ja teeb neist mängu osa.

«Puugi protsessis» külastajad mitte ainult ei mõjuta etenduse kulgu, vaid neile kõigile on loodud ka unikaalsed virtuaalsed karakterid. Eristused on hetkel küll minimaalsed, aga võib juhtuda, et tulevikus tänasesse tagasi vaadates võib osalus- ja hübriidteatrite arengus olla tegu märkimisväärse teelahkmega.

Tehnilisest olulisemakski tuleb aga pidada seda tüüpi lavastuste potentsiaali osadustunde tekitamisel ning sotsiaalsete simulatsioonide loomisel. Isegi antud, kunstiliselt provokatiivses vormis pandi publik organiseeruma ühise eesmärgi nimel ning lõppvoorus testiti rahvahääletuse abil grupi moraalseid tõekspidamisi (mis meie etenduse võidutiimi puhul osutusid halastamatult verejanulisteks).

CR teeb teatrit, milles peitub tunduvalt suurem kaasamispotentsiaal kui näiteks rahva passiivsesse rolli jätnud «Ühtse Eesti Suurkogul» või hoopis kommunismiajastu esimeste optimistlike aastate töölislavastustel. CR räägib suurtest teemadest läbi mängu ja hedonismi, kuigi paratamatult leidub alati ka neid, kes puändi hetkel parajasti baarist hoopis uut õlut ostavad.

ARVUSTUS

«Puugi protsess»

Lavastaja, tehniline režissöör ja tekstide autor Johannes Veski

Näitejuht Loore Martma

Mängude programmeerija Karina Korsgaard Jensen

Esietendus 9. septembril

Tagasi üles