Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Anett Kontaveit: telekast tundub tennis ikka jube lihtne

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Esmapilgul ei tundu Anett Kontaveit millegi poolest eriline – tuules lehviva hallika Burberry salli, sõnumitest pungil iPhone’i ja tagasihoidliku olemisega paistab ta täiesti tavalise 21-aastase eesti neiuna, keda võib kesklinna kohvikutest leida kümnete kaupa.

Aga Kontaveidi erilisus polegi väliselt tuvastatav. Eriline – ja kaugeltki mitte meelakkumine – on tema amet: iga päev tuleb rassida tunde trennisaalis, turniiride ajal on närv pidevalt püsti, ja kui palka makstaksegi, siis alles aastatepikkuse pingutamise järel. Kuna tennisisti karjäär algab noorukieas ja kestab vaid 10–15 aastat, tuleb reketi varna riputamise järel oma elu nullist alustada, lootes, et spordiga teenitust jätkub. Mis siis ajendab noori ennastsalgavalt sellisele rajale astuma? Maailma naistennisistide hulgas 34. koha hoidja annab aru.

Me kõik oleme näinud seda, mis toimub tenniseväljakul. Aga mis sellele eelneb? Hea vorm ei tule ju niisama.

Tennisistid lubavad endale aastas puhkuseks vaid nädala või kaks. Ülejäänud üksteist ja pool kuud teevad nad trenni kuuel päeval nädalas! Vähemalt minul on selline rutiin välja kujunenud ja püüan sellest kinni pidada, hoolimata pikkadest lennureisidest või jet-lag'ist.

Eestis alustan tavaliselt juba kell 10 kas Tallinki või Tere tennisekeskuses trennis. Enamasti mängin seal umbes 20-aastaste noormeestega, kelle tase on minuga enam-vähem võrdne või parem. Näiteks üks tüüp käis USAs ülikoolis ja õppimise ajal jõudis ka tennises päris hästi edasi. Nendes mängudes me punkte ei loe, pigem timmime löökide tehnikat.

Kontaveit Šveitsis Gstaadis toimunud WTA naiste turniiri finaalis. | FOTO: AFP / Scanpix

Kodus olles pean oma tarkusega hakkama saama, turniiridel annab nõu mu hollandlasest treener Glenn Schaap. Euroopas toimuvate võistluste puhul kohtume temaga kolm päeva enne võistlusi ja vahel käin ka tema juures Šveitsis mängimas.

Kuna mu ema on tennisetreener, siis olen Tallinnas paar korda tema eest lastele tundi andnud. Trennid on päris lõbusalt möödunud, olen lastele nõuandeid jaganud ja pärast koos nendega paar pilti teinud.

Lisaks sellele, et Eestis olles hoian reketit käes umbes poolteist tundi päevas, on mul iga päev ka füüsilise ettevalmistuse trenn. Et asi ei muutuks väga tüütuks, varieerib mu üldfüüsilise treener Tarmo Tiits harjutusi – mõnikord tõstan hantleid, vahel teen planki ja kätekõverdusi, seejärel tuleb kas või spinning, ja siis jooksen kümneid kordi sajameetrisi lõike.

Nende trennide eesmärk ei ole kindlasti kulturistide kombel lihast kasvatada. Nii nagu iga tippsportlane, käin ka mina paar korda nädalas massaažis.

Kuna Eestis olen ma korraga maksimaalselt nädala ja siia satun umbes kuu aega kestvate ringreiside vahepeal, koguneb koju jõudmise ajaks alati miljon pisikest ülesannet või asjaajamist. Õnneks hoiab mu ema neil silma peal ja tuletab meelde, et pean minema hambaarstile või uut passi saama järgi või (naerab – M. V.) hoopis Postimehe loo jaoks pildistama.

Miks need välisreisid nii pikad on?

Kui lennata üle ookeani, näiteks Austraaliasse, USAsse või Hiinasse, siis vahepeal ju koju ei põika. Siiski olen aasta lõikes Eestis umbes 15–20 nädalat.

Nendel mitmenädalastel ringreisidel käime järjest mitmel turniiril ja siis on mul alati kaasas tennise-, vahel ka üldfüüsilise treener. Mentaalne treener kaasa ei reisi.

Kui palju võistlemise kõrvalt turismiks aega jääb?

Minimaalselt. Hiina müüril käisin, kui olin 16, ja suuremate linnade põhituristikohad – Londoni Big Ben või New Yorgi Empire State Building – on nähtud. Aga selleks peab aega võtma ja viimastel aastatel pole seda võimalust väga olnud. Näiteks USAs Cincinnatis olin kohal viis päeva enne turniiri algust, et treenida ja kliimaga harjuda. Õhtul pärast trenni oled sa nagunii laip ja ei jaksa midagi teha. Ja järgmisel päeval pärast turniiri lõppu lendad uuele turniirile.

Kuidas näeb reiside ajal välja elu väljaspool trenne? Sõpru ja peret kohvrisse ju ei pane?

Olen väiksest peale elanud Viimsis, seal koolis käinud ja üles kasvanud. Kuna mu sõbrad ja pere elavad Eestis, siis ongi vahel selline kodutuse tunne – nädala elad ühes hotellis, nädala teises.

Muidugi on mul ka tennisemaailmas tutvusi – olen mitme tüdrukuga lapsest saati koos mänginud ja aastaid nädalast nädalasse samadel turniiridel käinud. Aga kuna kõik on ikkagi professionaalid ja enda eest väljas, siis õhtuti me koos aega ei veeda ning lõunalauas arutatakse tasandatud häälel asju koos oma treeneritega.

Anett Kontaveit selle aasta juunis Wimbledoni turniiri eel mängijatele korraldatud peol. | FOTO: Scanpix

Mis mu eraelu puudutab, siis ma ei tunne, et oleksin avaliku elu tegelasena rollis, kus sellest rääkima peaksin. Sportlase asi on keskenduda sooritusele ja maksimaalselt tulemuste kommenteerimisele. Pealegi on endast rääkimine mulle nagunii ebamugav. Ütleme siis nii, et pidev äraolemine mõjutab ka isiklikku elu, aga reisidel üksi olemisega harjub...

Mõned on lahendanud selle probleemi oma treeneriga sõbrustades...

Teiste inimeste eraelu ei tahaks ma kommenteerida. Minul sellise asjaga kokkupuuteid pole.

Lisaks eraelule saab pideva reisimise tõttu kannatada ka haridustee? Näiteks Roger Federer tuli koolist ära juba 16-aastaselt.

Vastab tõele – tipptennisistidest on vähesed mängimise kõrvalt ülikoolis käinud. Enamasti piirdub haridustee keskkooliga ja mul endalgi õnnestus Audentese spordikool lõpetada e-gümnaasiumi abil. Kuigi veebiõppega käivad koos ka tavalised tunnid, siis minul ei õnnestunud turniiride või trennide tõttu sinna jõuda. Õpetajatega suhtlesin Skype’i teel, võtsin matemaatika, keemia ja füüsika eratunde ning käisin arvestusi tegemas siis, kui olin Eestis.

Kui olla pool aastat Eestist eemal, on ülikoolis käimine üsna keeruline. Võistluste ajal lõpeb mu päev kella 20–21 paiku õhtul ja siis olen ma surmväsinud ega jõuaks õppida.

Pealegi pole ma sada protsenti kindel, mida õppida tahan. Olen kunagi mõelnud õigusteaduse peale, aga teisalt võiks haridusest olla kasu sportlaskarjäärile ja seetõttu olen mõelnud toitumisnõustaja või psühholoogi haridusele. Kindel on see, et niisama õppimise pärast pole mõtet õppima minna, teen seda kindlasti siis, kui olen oma otsuses kindel.

Mis toimub enne seda, kui võistlus kell 21 lõpeb ja teie hotellituppa jõuate?

Mis ma seal ikka teen – nendel päevadel, kui mängu pole, ärkan, söön, mängin tennist, pesen, söön, lähen jõusaali, pesen, söön õhtust... Kui pean võistlema, siis jääb lihtsalt jõusaal vahele. Sõltuvalt vastasest võib mäng kesta 45 minutit kuni kolm tundi.

Olete praegu naiste arvestuses maailma 34. reket. Kui palju on selles tulemuses tööd ja kui palju annet?

Ande osakaalu ei oska mina hinnata, aga tööd on tehtud ikka jõhkralt. Kõrvaltvaatajad võivad ju öelda, et näe, ta on lihtsalt andekas, aga neil pole aimugi, kui palju vaeva selle taga on.

Arvestades, et teie ema on tennisetreener ja teie esimene treener, siis midagi võiks ju n-ö geenides olla.

Olnuks mu ema koorijuht, oleks kõik ilmselt teisiti läinud... Paraku ei ole lauluhääl minu suurim trump ja imestan siiani, et koolikoori ja laulupeole sain. Tagantjärele olen selle üle väga õnnelik, sest osalemine nii tantsu- kui ka laulupeol oli väga lahe!

Vanaema õnnitlused pärast esimeste Eesti meistrivõistluste võitmist täiskasvanute klassis 2009. aastal. | FOTO: Scanpix

Geenidest rääkides – tennis on hea spordiala selle poolest, et füüsilisi eeldusi, mis annavad väikese eelise, on võimalik muude omadustega kompenseerida. Näiteks pikal inimesel on lihtsam servida, aga Dominika Cibulkova, kes eelmisel aastal aastalõputurniiri võitis, on vaid 161-sentimeetrine. Ma ise pole mingi torn, pigem tavalise pikkusega, aga ta on mulle napilt üle õla. Pikkade inimeste puhul ongi miinuseks see, et neil on väljakul raskem kärmelt liikuda ja suunda vahetada.

Mina pole kunagi trennis olnud kõige kiirem jooksja või kõige kõrgemale ja kaugemale hüppaja, aga sellel polegi väljakul tähtsust! Mängus on miljon tegurit, mille koosmõjul võitja selgub. Üks neist on mängu lugemise oskus ehk mingi kuues meel, mille abil aimad, kuhu vastase teele saadetud pall maandub. Lisaks on oluline kiire reaktsioon ja tundidepikkuste mängude korral ka vastupidavus.

Kui mõõdetavatest omadustest rääkida, siis mina servin nii, et pall lendab 170 km/h, Venus Williamsil on see üle kahe soti ja meeste rekord on 250 kanti. Olgu, õhutakistus ja vastu maad põrkamine võtab pallilt poole kiirusest, aga ka siis lendab ta sinu poole sama nobedalt kui maanteel sõitev auto, mis võib vindi tõttu teha üle 4000 pöörde minutis. Et sellist palli tabades oma reketist mitte ilma jääda – rääkimata veel palli tagasi üle võrgu saatmisest –, on vaja ka jõudu. Aga telekast tundub see ikka jube lihtne.

No siis ma ei imesta, et teie hingel on ühe linnukese elu.

See oli õudne lugu – olin vist 12-aastane, kui Pärnus õues mängisin ja üks varblane lendas täpselt palli ette. Ta jäi maha lebama.

Aga tennisistikarjäär algas teil isegi varem?

Kuna mu ema on tennisetreener, siis võtsin reketi esimest korda kätte ikka väga noorelt, ilmselt siis, kui mind polnud võimalik hoidja juurde viia ja ma ootasin väljaku kõrval, millal me koju saame minna.

Kuna teiste mängu kõrvalt vaatamine on igav, tahtsin ka ise proovida – esimesel korral olin heal juhul viieaastane.

Ja kuni tänase päevani olete veetnud kõik vabad tunnid trennis?

Kindlasti mitte! Kuigi alustasin tennisega noorelt, käisin kuni 4.–5. klassini lihtsalt neli korda nädalas trennis ja tegin üldfüüsilist juurde. Muu aeg möödus nagu teistelgi lastel, ainsaks erinevuseks oli see, et kui nemad läksid kohe koolist koju või sõbranna juurde, siis mina käisin enne trennis ära. Ja kuna noorena välisriikides väga palju ei võistelda, siis sain kenasti ka lapsepõlve nautida.

Teist korda võitis Kontaveit Eesti meistrivõistlused täiskasvanute arvestuses 14-aastaselt. | FOTO: Liis Treimann

Esimene tiitlivõit tuli teil juba üheksa-aastaselt ning seda pärast kahe ja poole tunni pikkust heitlust.

Mul oli vastas üks tüdruk, kellega madistasime alati väga pikalt. Ta oli minust natuke vanem, aga mina olin agressiivsem – lõin palli ja tema pigem kaitses.

Tegelikult ei näita noorena tennises hea olemine hilisema karjääri kohta mitte midagi. Võistelda meeldis mulle juba lapsena, kas või koolis, näiteks matemaatika tunnis peastarvutamises. Ja rühmatöödes tahtsin ka alati liider olla.

Kuna minu jaoks oli kõik võistlus ja tahtsin alati olla parim, siis kehtis see ka pallipoisi ametis. Ma pidin alati võrgu ääres olema ja kuna sinna said ainult kõige kiiremad pallipoisid, siis oli ka mulle ülitähtis pall võimalikult kähku võrgu eest ära tuua.

Mis juhtus, kui mõne mängu kaotasite?

Nutsin ja elasin kaotust valusalt üle, aga see on laste puhul loomulik ja seda on tunnistanud ka mitmed tänased tippmängijad.

Nüüd võtan palju rahulikumalt. Suureks saades ju mõistad, et see on spordi lahutamatu osa ja kaotusega ei saa maailm veel otsa. Pigem üritame kaotusest õppida, et järgmisel turniiril paremini mängida. Kuna tehnilisi vigu tuleb harva ette, pigem otsustab võidu mingi ülipeen pisiasi, siis midagi kardinaalselt me muutma ei hakka.

Täiskasvanud peksavad kaotades pigem reketi puruks?

Ma ei ole olnud suur reketite lõhkuja. Kogu karjääri jooksul on seda juhtunud võib-olla viis korda – siis, kui olen kaotanud kellelegi, keda olen tahtnud kindlasti ja iga hinna eest võita. Või kui kaotus on olnud mingil muul põhjusel eriti valus. Õnneks on viimasest reketilõhkumisest juba aastaid möödas.

Kui kaua peavad vastu sihtotstarbeliselt kasutatavad reketid, mis vastu maad ei lenda?

Reketi raame vahetan poole aasta kuni aasta tagant. Ja vahetan neid ikka selle järgi, mis on rohkem mängu saanud, mitte nii, et kõik mu kuus reketit korraga.

Kõige kiiremini kuluvad reketi keeled – võistlustel tuleb neid vahetada iga päev. Servi puhul, kus pall saab nii tugeva löögi, et hakkab lendama peaaegu 200 km/h, venivad keeled hetkeks umbes sentimeetri võrra ja pall surutakse peaaegu lapikuks.

Kuna keeled peavad olema väga pingul, siis on nende vahetamiseks spetsiaalne keeli kinni hoidvate klambritega pink ja töömees. Ühe reketi peale kulub tavaliselt 15–20 minutit ja kümme meetrit eee... keelt? Keeli?

Kuluvad ka käepidemed: kuna iga matš võib kesta ühest tunnist kolme tunnini ja nädala jooksul on mitu kohtumist, siis hakkavad grip'id üsna kiiresti narmendama ja üle nädala nad vastu ei pea. Grip'e vahetan ise või teeb seda treener.

Kui juba varustus jutuks tuli, siis mis värk selle riietusega on? Seelikust pole ju nagu ülearu palju abi?

Oeh, no kui ta oleks pikem, jääks ju jalgu! Aga küllap on riiete disainerid otsustanud, et nii on ilusam, kui tüdrukutel on seelik ja poistel püksid.

Kui palju te reketit oma käele või tehnikale sobivaks timmite?

Reketeid on eri pikkuse ja laiusega, leidub ka paksema või õhema raamiga mudeleid. Siiski peavad kõik jääma lubatud mõõtude sisse ja mingi lumelabida või panniga võistlusel vehkida ei või.

Enda mängustiili jaoks tuleb leida sobiv reketi-keelte kombinatsioon. Lõdvad keeled annavad pallile natuke kiirust juurde, aga teevad palli täpselt löömise raskeks. Pingul keeled annavad palli üle rohkem kontrolli.

Mina eelistan reketit, mis annaks pallile kiirust juurde, aga täpsemalt ma sellest rääkida ei taha, sest see annaks võimalikele vastastele liiga palju infot. Reket on ikkagi minu relv ja kuna sellest sõltub mu mängustiil, mida tundes saab vastane enda taktika üles ehitada, jäägu täpsemad detailid saladuseks.

Mu treener räägib ikka, et sport on kahekihiline – üks on sinu avalik nägu, kus kommenteerid mängude tulemusi või jagad autogramme. Aga tausta ja nüansse, mis sulle eelise annavad, ei tohi rääkida.

On üks ütlus, et kui inimene teeb plaane, siis jumal naerab. Kas see peab ka väljakul paika?

Kuna me oleme enamasti kõik juba omavahel mänginud, siis mingil määral teame, mida üksteisest oodata. Ometi juhtub tihti, et lähed mingi plaaniga väljakule, aga see ei toimi. Siis tuleb jooksvalt välja mõelda uus plaan, mis alati ei õnnestu.

«Tipptasemel tennises saavad pallile pihta kõik, võidavad aga need, kes on ka vaimselt tugevad,» ütleb Kontaveit. | FOTO: Tairo Lutter / Postimees

Kõik, kes on tennist mänginud, ilmselt teavad, mis tunne see on, kui vastane lööb palli kord ühte ja siis teise nurka. See jooksutamine väsitab ja aeglasemalt liikuvale inimesele pole nende pallide vastu võtmine kerge. Vastast saab segadusse ajada ka sellega, kui teha vaheldumisi tugevaid ja nõrku lööke.

Spordiajakirjanik Andres Vaher: Anett lajatab tugevalt ja viimasel ajal ka üha täpsemalt

Mitte ükski tennisespets ei mõtle sekunditki, kui paluda nimetada Anett Kontaveidi suurim trump. Löök. Pall lendab ta reketist (vastaste jaoks) hirmuäratava kiirusega juba nooruspõlvest alates. Ses vallas on ta oma peatse vastase Kaia Kanepiga vaat et äravahetamiseni sarnane mängija. Näiteks tänavu näitasid eksimatud mõõteriistad, et Kontaveit lööb tugevamini kui hiljutine meeste maailma esireket šotlane Andy Murray.

Ent ainuüksi löögi võimsusest pole vähimatki kasu. Määrav on saata pall lendu täpselt ja tugevalt. Nii saabki Kontaveidi viimaste aastate – eriti tänavuse – läbimurde peamise tegurina välja tuua, et kui varem oli tema mäng väga ebastabiilne, siis mida aeg edasi, seda valusamalt ja ka täpsemalt ta lajatab. Enam ei otsi ta meeleheitlikult võimalust iga palli kohe punktist virutada, vaid oskab kannatlikult paslikku võimalust otsida. Tänu märgatavalt paranenud liikumisele on löögist saanud tema relv, mida peavad pelgama absoluutselt kõik vastased.

«Anett ei peagi midagi erilist tegema, et järgmisi samme astuda. Vanemaks saades muutub ka füüsis paremaks. Aeg teeb oma töö. Kõik geniaalne on tegelikult lihtne. Anett peab lihtsalt kannatlik olema. Ta võidab kunagi kindlasti suurturniiri,» ütles Kontaveidi endine treener Peeter Lamp paari aasta eest, kui jõululaps oli murdnud 19-aastasena US Openilt 16 parema sekka.

«Mida tähtsam mäng, rohkem pealtvaatajaid ja pingeid, seda rohkem Anett endast kätte saab,» lisas samuti Kontaveiti abistanud Märten Tamla. «Ta naudib suurturniire, juba noorteklassis oli nii. Kõik, millega kaasneb suur huvi, sobib talle. Mõni läheb krampi, tema kaifib. Kui ta satub hoogu, siis tavaliselt poolel teel pidama ei jää.»

Praegusele Eesti esireketile aastaid nõu andnud füsioterapeut Priit Teniste on rõhutanud, et vanemaks saades on Kontaveit muutunud kõiges märksa rahulikumaks ja targemaks ning see kajastub ka mängupildis ja tulemustes.

Kui tähtis on tehnika kõrval vaimne vastupidavus?

Tipptasemel tennises saavad nagunii kõik pallile pihta, seega võidavad need, kes on lisaks ka vaimselt tugevad.

Tennise vaimse poole võib jagada mitmeks – esiteks mängu või vastase pallide oletatava suuna tajumine, teiseks oma taktika ülesehitamine ja vajadusel jooksvalt muutmine, kolmandaks närveerimise vältimine, neljandaks keskendumisvõime säilitamine ja tarbetu mõtlemise vältimine. Ideaalne seisund ongi kummalisel kombel mitte mõtlemine ehk flow. Seda on raske esile kutsuda ja tihti pannakse selle olemasolu tähele alles pärast mängu lõppu.

Muidugi pole ma mingi vaimne kalju, kes ei lähe eales närvi, kel ei teki kunagi nõrkushetki. Neid asju tuleb nii tihti võisteldes ikka ette.

Muide, väike ärevus vahetult enne mängu algust on täiesti normaalne. Kui see läheb liiga kõrgeks, siis hakkan tegema soojendust: jooksen või võimlen, aga tavapärasest soojendusest aktiivsemalt.

Mis puudutab üldist muretsemist, siis kasutan paari kindlat lauset, millega sisendan endale, et ma ju tean, kui hea mängija ma olen. Kuna igal nädalal on uus turniir, mille alguses on kõik mängijad võrdsed, siis seda häda pole, et ühe korra kaotad ja jääbki karjäär katki.

Joogat või mediteerimist pole ma seni teinud. Aga tahan proovida.

Kas muretsemise ja ärevuse kõrval on tekkinud ka mõte tennisest sootuks loobuda?

Viimastel aastatel mitte, aga päris noorena, pärast mõnd valusat kaotust, on selliseid impulsiivseid mõtteid ikka peast läbi käinud. Aga tavaliselt läks see tunni ajaga meelest.

Praegu ma lõpetada ei taha, sest pole veel oma täispotentsiaali saavutanud ja mul on võitmata iga tennisemängija unistus, kõige suurem turniir (ajab sõrmed laiali ja viib käed läbi õhu – M. V.) ehk Grand Slam!

«Minu senise karjääri tipphetk oli esimene WTA turniirivõit sel aastal Hollandis Ricoh Openil,» ütleb Kontaveit. | FOTO: Scanpix

Kui ma kunagi oma saavutustega rahule jään, naiste top-10 sekka jõuan ja tunnen, et mul pole võimalik enam paremaks saada, siis mõtlen loobumisest... Võib-olla!

Nende eesmärkide saavutamiseks on vaja head treenerit.

Oma seniste treenerite juurde olen jõudnud loomuliku arengu tulemusel peaaegu juhuslikult ning ilma erilise planeerimiseta. Minu esimene treener oli muidugi mu ema, kes taandus taustajõu rolli, kui sain 14. Ta käib mul seni suurematel turniiridel kaasas vähemalt neli korda aastas. Minu praegune treener Glenn Schaap on enne mind viinud mitmeid mängijaid top-10-sse, tänu sellele on tal väga palju kogemust. Näiteks on ta töötanud Nadia Petrova ja Dinara Safinaga.

Kui palju te maailmas toimuval silma peal hoiate?

Peaksin seda rohkem tegema – uudiseid loen päris vähe, aga kui midagi suurt juhtub, siis ikka kuulen.

Tennisemaailmas toimuvat jälgin aga väga põhjalikult – mängude seisude nägemiseks on mul telefonis äpp Resultina, lisaks WTA (Women’s Tennis Association – M. V.) ja ATP (Association of Tennis Professionals – M. V.) äpid. Erilise hoolega hoian silma peal Eesti tennisistide tulemustel.

Tugitoolisportlasena jälgin tennist harva, aga Eesti jalkakoondise mänge või korvpalli olen kodus ikka vaadanud.

Siis olete ka kursis, et erinevalt teie 34. positsioonist on 21. novembril Saku suurhallis teie vastu astuv Kaia Kanepi WTA edetabelis alles 105. kohal. Kumb teist ikkagi parem mängija on?

Kõik küsivad seda! Me oleme ühe korra vastamisi mänginud ja mina olin siis veel päris noor. Nii et kuidas ma saaksingi sellele vastata? Oeh... Noo, see selgub 21. novembril!

Isegi kui te pole Kaiast parem, teenite sellel õhtul vaid mõne tunniga 30 000 eurot ehk minu kahe aasta palga. Tõsi, võrreldes kogu teie karjääri jooksul teenitud summaga, mis ulatub üle 750 000 euro, on see muidugi pisku.

(Mõtleb mõne hetke – M. V.) See summa võib tunduda suurena, aga tegelikult on see brutosumma, kust läksid maha võistluste asukohamaade maksud.

Teiseks, eelmine aasta oli esimene kord, kui ma tennisemänguga midagi tõesti ka teenisin. Ilma auhinnarahade ja sponsorite abita oleksime miinuses. Kolmandaks arvestage sellega, et ma saan tennisemänguga teenida maksimaalselt kümme aastat. 50-aastasena ma ju enam ei mängi! Isegi 35. eluaastani mängimine on kahtlane, aga muudel erialadel alles hakatakse selles vanuses karjääri tegema. Neljandaks poleks ma nii kaugele jõudnud ilma sponsoriteta. Nemad on mind toetanud alates 12.–13. eluaastast, ja ilma et nad oleks selle eest midagi vastu saanud. Ei mingit logo särgil või reklaamvideot. Nad on näinud minus potentsiaali ja uskunud, et jõuan kuhugi. Olgu, täpsuse huvides, Tallinki logo olen kandnud viimased aastad ja selle õmblen oma särgile ise külge.

Sponsimine ei väljendu alati rahas?

Nii ta on – Babolat varustab mind reketitega ja Adidas rõivastega.

FOTO: Tairo Lutter

CV Anett Kontaveit (22)

2003–2012 Püünsi põhikool

2012–2015 Audentese erakooli e-gümnaasium

2003 – esimene võistlus

2011 Tallinnas esimene ITFi naisteturniiri võit

2012 US Openi noorteturniiri finaal

2015 US Openil jõudmine 4. ringi

2017 Hollandis Ricoh Openi WTA turniirivõit

Treenerid:

ema Ülle Milk 2001–2009

Andrei Luzgin 2008–2010

Märten Tamla 2011–2012

Peeter Lamp 2013–2016

Paul McNamee 2014–2015

Glenn Schaap 2016 – tänaseni

Üldfüüsilise treenerid:

Sven Andresoo 2007–2010

Tarmo Tiits 2011 – tänaseni

Floris Minnaert 2017 – tänaseni

Füsioterapeut:

Priit Teniste 2010 – tänaseni

Mentaalne treener:

Egert Põldma 2017 – tänaseni

Tagasi üles