Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Filmiarvustus «Manifesto»: Kate Blanchetti kunstilised manifestid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Kaasaegne kunst on kõnekas teema juba seetõttu, et paljusid ei kõneta see karvavõrdki. Mis on kaasaegse kunsti mõte, on küsimus, mille esitab ka «Manifesto».

FOTO: outnow.ch

Vastuseid või täpsemalt öeldes mõttefragmente pakutakse 13 eripalgelise karakteri kaudu, keda kõiki kehastab võimekalt Cate Blanchett. «Manifesto» koosnebki lühikestest episoodidest, millest igaüks räägib omal moel nii kunstist kui ka elust laiemalt.

Meie ette paisatakse inimese olemise eri viisid. Näeme ostukäru lohistavat kodutut, uudisteankrut, tippjuhti, üksikema. Filmi emotsionaalne seisund muutub sama kiirelt kui karakterid. Ühel hetkel tajume läbi räpase ruumi imbuvat üksildust, teisel hetkel haarab ohjad enda kätte ekstsentriline kunstnik. Kolmteist maailma, mille olmelisus dekoreerib ühtaegu sotsiaalse rühma eluolu ja kindla kunstivoolu aluseks olevat filosoofiat.

Dadaismi, futurismi, sürrealismi või Fluxuse kunstnike manifeste avatakse kümneminutiliste mõttemõlgutuste käigus. Filmi köitvaim tahk ongi külluslikud, ideedest tulvil monoloogid, mida on kohati isegi keeruline tervikuna hallata. Ent kõigile küsimustele, mille film nii endale kui ka vaatajaile esitab, pole plaanitudki vastata. «Manifesto» ei püüa pakkuda ammendavaid vastuseid selle kohta, mis on kunst või kellele seda vaja. Film annab sisendi, tõuke edasisteks mõtteahelateks.

«Manifesto» on välja kasvanud videoinstallatsioonist. Blanchetti monoloogid jõudsid esmalt publiku ette näitusesaalis, kus jooksid kõik ühel ajal. Varem kunstilisi lühifilme teinud Julian Rosefeldt otsustas materjali aga ka täispikka filmi valada. Suutlikkus «Manifestot» nautida, filmiga kaasa minna, sõltubki vaataja võimest või soovist veeta aega filmi seltsis, mis ei ava end tuttavate mustrite, vaid kunstilisema eesmärgi alusel.

«Manifestot» vaadates meenub septembris kinoekraanidele jõudnud «Ruut» («The Square»), mis jalutab mõneti samasugustel radadel, tiireldes kaasaegse kunsti ja moodsa ühiskonna ümber. Kui Ruben Östlundi «Ruut» läheneb teemale läbi huumoriprisma ja selge narratiivi, siis «Manifesto» on kaootilisem, kuivõrd filmi tuum sünnib ja koosneb segmentidest. Oma abstraktsusele vaatamata peitub «Manifestos» siiski ka ühiskonnakriitiline torge, mis suunab teraviku tänapäeva üksildase ekraaniarmastuse, futurismisoovi ja halli, kuubikukujulise arhitektuuri vastu.

«Manifesto» on film inspiratsiooniks, intellektuaalseks laenguks. Tegu ei ole etteaimatava žanrifilmiga, vaid linateosega, mis nõuab vaimset kohalolekut, et võtta vastu manifestlike sõnade vool ja värvikas valik karaktereid.

3/5

«Manifesto»

Režissöör Julian Rosefeldt

Osades Kate Blanchett

Saksamaa 2015

Eesti kinolevis 20. oktoobrist

Tagasi üles