Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Waiapid leiavad pidutsemiseks alati põhjuse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Waiapi hõimu liige maniokipõllu jaoks puid langetamas. | FOTO: APU GOMES/AFP/Scanpix

Sügaval Amazonase vihmametsas on jälle aeg rüübata mõni õlu.

Väikese Brasiilias Amazonase vihmametsa idaosas elava Waiapi hõimu liikmed tõstavad pikliku anuma värvitud näo juurde ja rüüpavad kodupruuli, mida kutsuvad caxiri'ks.

Tavaliselt tühjendavad nad salatikausisuuruse anuma ühekorraga ja lasevad selle uuesti täita hiiglaslikust seest tühjaks uuristatud puupakust, mis meenutab kanuud, kuid on ääreni täis õlut. Ning peagi jäävad Manilha küla punasemustakirju kehamaalinguga punastesse niudevöödesse riietatud ja eredavärvilisi ehteid kandvad hõimlased svipsi.

Pidu algab pärastlõunal ja kestab hiliste õhtutundideni ning on korraldatud Waiapi jõevaimu auks. Anakonda sarnane hiiglaslik Sucuri-nimeline roomaja nõuab pidevat rahuldamist. Waiapidel pole aga palju ettekäändeid vaja, et joominguid korraldada ning eelistatavalt peetakse neid koos lauluga. «Kui sa jood, muutub su olek. Sa kaotad häbitunde. Saabub õnnetunne ja jalad hakkavad liikuma,» kirjeldas 45-aastane kokk Japarupi Waiapi, kes käib Manilhat külastamas naabruses asuvast kogukonnast.

Caxiri voolab ja muusika muutub elavamaks. Kuus meest mängivad bambusflööti, teised laulavad ja kõik puhuvad kordamööda massiivset kolmemeetrist flööti, mis valmistatud embaúba'st või trompetipuust. «Mängime flööti, et Sucuri õnnelik oleks ega viiks ujuvaid inimesi endaga kaasa,» sõnab Waiapi. «Jõgi on väga oluline. Me kasutame seda kalastamiseks, pesemiseks ja mängimiseks.» Pärast tõsist caxiri sõõmu tuleb Waiapide pealik suud pühkides uuele, vägagi loogilisele põhjusele, miks jõevaim veel austust väärib. «Kui poleks jõge, poleks ka pidu,» märgib ta.

Waiapid on isemajandavad ning suudavad hakkama saada ilma elektri, telefonide, autode, suure osa riiete ja isegi rahata. Kuid ehkki kõik, mis neil ellujäämiseks vajalik, on leitav loodusest, tähendab see, et igapäevane jahipidamine ja maaharimine võib kujuneda üsna kurnavaks.

Mõnikord alustavad hõimlased hommikut tavalise istumise ja mõne õllega. Vahel on aga tegu suurejoonelise sündmusega – peoga, kuhu on kutsutud ka teiste külade elanikud ja mis vältab kogu öö. Antropoloog Alan Tormaid Campbell, kes hõimuga 1970ndatel elas ja nende keeltki õppis, märgib, et caxiri pakkumist mainisid Prantsuse Guajaanasse reisijad juba 1800ndatel. «Pole kahtlustki, et purjutamine on üks Waiapide traditsioone,» kirjutas antropoloog oma 2002. aastal ilmunud raamatus «Waiapisid tundma õppides».

Kulisside taga tähendab traditsioonilise eluviisi säilitamine aga kontimurdvat tööd. Ja naised, kes caxiri't veidi väiksemas koguses tarbivad, on selle eest vastutavad.

Jooki valmistatakse maniokist või jamsist, nende beežist või lillast versioonist, ja seda liigub erineva kangusega. Maniokki, millest valmistatakse tapiokki (maniokijahust teratärklis – toim), korjatakse Manilha lähedalt väikesest istandustest, mida päike halastamatult kõrvetab. Naised peavad sinna jõudmiseks ületama jõe ja siis suurte palmilehtedest seljakottidega sinna matkama. Seljakotid mugulaid täis, vaaruvad nad külla tagasi.

Külas algab protsessi järgmine peatükk: riivimine, keetmine, nõrutamine, väänamine, küpsetamine, fermenteerimine jne. Kogu protsessi tulemusena valmib vedelik, mis meenutab pigem suppi, mitte õlut.

48-aastane Eriana Waiampi osaleb ekspeditsioonil, nagu ülejäänud naisedki, palja ülakeha ja matšeetega. Tema arvates on lõpptulemus igal juhul kogu vaeva väärt. «Oleme naised. Manioki kandmine teeb meist kangelased,» selgitab ta.

Manilha pidulised suutsid pakutäie õlut alla kulistada mõne tunniga. Õnneks ootas teine pakutäis neid juba küla teises otsas. Aina elavamad muusikud mängivad väsimatult ja  hüpnootilises rütmis sama kaht nooti aina uuesti ja uuesti. Omapärase hüpliku tantsusammuga liiguvad nad läbi küla. Esimesena külastatakse Manilha vanaldast pealikku, kes oma võrkkiigest kaasa laulab. Siis suundutakse naiste juurde, kes samuti veidi tagasihoidlikumal viisil joovad.

Päikeseloojanguga mattub kogu küla pimedusse, näha on vaid üksikute lõkketulede värelust. Pidu aga läheb edasi. Muusikud jätkavad tantsu ja flöödimängu, mehed ja naised naeravad ning jutustavad tule paistel lugusid. Üksi veidi rohkem nokastanud mees, kaetud traditsioonilise Waiapi kehamaalinguga, taaslavastab hiljutise küttimisstseeni ja demonstreerib käsi välja sirutades saagi suurust.

43-aastane pealiku vanim poeg Aka'upotye Waiapi näib rahulolev.Tema sõnul pole caxiri vaid viis purju jäämiseks. See seob Waiapid nende iidsete kommetega ja hoiab noored Brasiilia linnade kiusatustest eemal. «Kui me ei säilita caxiri oma kultuuris, lähevad noored sinna mitteindiaanlaste jooke jooma,» ütles ta. «Kaotame caxiri, kaotame oma kultuuri.»

Tähed säravad taevas, konnakoor alustab öist vahetust ja külalised kaovad järk-järgult oma võrkkiikedesse. Mõned pidulised ärkavad küll peavaluga, kuid sellegi puhuks on hõimul oma ravim: segu maniokist, maniokiekstraktist ja piprast. «Joo seda ja pohmelli ei tule,» sõnab Japarupi Waiapi.

Tagasi üles