Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Läänemerel näeb pingelist Vene-NATO vastasseisu

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Mereliste «rohelise mehikeste» ennetamisteks kammib NATO Läänemerd pidevalt
  • Venemaa jaoks on Läänemeri koht, kus ta testib uusi relvi ja varustust
  • Idanaabri provokatsioonid ja elektroonilised rünnakud on Läänemerel igapäevased
  • Siit saab venelaste kohta infot, mida vajavad ka Vahemere liitlased
Ühendkuningriigi tuntuima julgeolekualase mõttekoja RUSI sõjateaduste direktor Peter Roberts. | FOTO: Evelyn Kaldoja

Pärast ennatlikku «rahudividendide» välja võtmist 1990ndail peaksid kõik NATO riigid nüüd kaitsele kulutama 10–12 protsenti SKTst, ütleb Peter Roberts, Briti mereväeeruohvitser ja tänane RUSI mõttekoja sõjateaduste direktor.

-Kõige rohkem räägitakse NATO kirdeserva kaitsmise juures siia eelpaigutatud jalaväepataljonidest ja Balti õhuturbest. Milline seis on mereväe osaga Läänemerel ja kas sinna toodud ressurssidest piisab?

2010. aastast on NATO kohalolek Läänemerel märkimisväärselt kasvanud. Varem tegutsesid siin vaid Balti- ja Põhjamaad, kes tegid vaid kõige lihtsamaid asju: põhimõtteliselt vaatasid oma rannajoone järele ja see oligi kõik.

2010. aastal hakkas NATO mõistma Venemaa hoiakuid ja sellest ajast on siia saadetud järjest rohkem miinitõrjegruppe, keda kasutatakse merel n-ö takistustraadina. Läänemerel tegutsemiseks ja spetsiifiliselt just Venemaa poolt merel oleva ohu tõrjeks sobivadki nad päris hästi.

2014. aastast on Läänemerele pööratud veelgi rohkem tähelepanu: saadetud üksusi, sealhulgas näiteks Apache'i kopteritega kopterikandjaid.

Minu hinnangul on NATO selles piirkonnas just merel kõige tugevamini esindatud ning Läänemeri on kaugel unustatud olemisest, tõenäoliselt pigem eesliin. Seda tänu asjaolule, et meri ei kuulu kellelegi ja seega on laevade saatmisel rohkem vabadust.

Kas saaks teha veel rohkem? Kindlasti. Kuid minu arvates peaks siin piirkonnas kõige rohkem pingutama maaväe osa tugevdamise nimel.

-Te ütlete, et merel on heidutus kõige tugevam, miks tundub, et sellest räägitakse tunduvalt vähem kui maa- ja ka õhuväe tööpõllul tehtavast?

NATO laevad pole seotud eelpaigutatud vägedega. Nad ei tegutse riigi territooriumil, meri on rahvusvaheline ruum, mistap kuidas sa selgitad rahvale nende missiooni ja tegevust ilma, et sa ei provotseeriks venelasi?

Tegelikkuses toimuvad sõjad suuresti maismaal ja enamik pingetest kuhjub maismaal. Tegevused merel, õhus, küberruumis, infovaldkonnas on peaaegu nagu juhuslikud – tõeliselt olulise sõnumi annab maavägede saatmine.

-Mis süsteemi järgi NATO üksused Läänemerel tegutsevad?

Miinitõrjegruppides vahetuvad alused on Läänemerel peaaegu püsivalt. Kolm kuni seitse laeva – sõltuvalt parajasti osalevast riigist – korraldavad õppusi, rutiinseid patrulle, väljaõpet ja sadamavisiite.

Mere erinevusi eri piirkondades tuleb tunda, sa liigud sada miili mööda rannikut edasi ja sul on täiesti teistsugune ala. See on otsustava tähtsusega, kui küsimus on miinide jahtimises. Miine võib panna salakesi, kas või lihtsalt näiteks kalalaevadelt, nagu on tehtud Iraani ranniku lähedal – nad on roheliste mehikeste ekvivalent merel.

Miinijahtimise edu sõltub kohalike vete ja topograafia tundmisest. Milline on mere põhi, kust lähevad hoovused, kus on põhilised laevateed jne. Ehk kui pinged peaksid kasvama, saaksid mereväelased aru, kas toimub midagi tavatut.

Kuidas me teame, et väljas on need «rohelised mehikesed» või et venelased võtavad üle kalalaevu ja saadavad need speznaz'iga ranniku lähedale? Ainult sellega, kui me oleme kogu aeg kohal ja jälgime asjade seisu, et mõista, mis toimub. Seda on NATO teinud juba ligi kümme aastat.

-Kas on midagi, mida üsna tagasihoidlike merevägedega Baltimaad peaksid teie arvates hakkama rohkem tegema?

Kõigile meeldiks, kui Baltimaad teeksid selles vallas rohkem. Aga selle muutmine, milline teie merevägi välja näeb, on põlvkonnajagu tööd. Ehitada laevu, osta laevu, koolitada mereväelasi, panna nad teiste NATO liitlastega efektiivselt tööle. Selleks kulub kümnendeid. Mitte, et seda ei peaks seetõttu tegema. Muidugi peaks, see valdkond vajab investeeringuid.

Aga küsida tuleb ka, kus saavad Baltimaad oma olemasolevat raha kõige efektiivsemalt kasutada? NATO on merel kohal, NATO jääb sinna. Väga hiljutise ajani oli märksa vähem kindel liitlaste maaväe kohalolek, sestap on investeeringud Baltimaade investeeringud nende maavägedesse olnud õige suund.

Nüüd on ehk aeg liikuda merele. Suunata investeeringuid teisiti, vaadata, milliseid laevu osta. Mõista, milline võimekus aitaks merel iseseisvalt rohkem heidutust teha. Näiteks tugineda vähem Saksamaale, kelle poliitilised piirangud tähendavad, et seisus, kus nende mereväe liidrid võiksid tahta kohal olla, ei pruugi ühiskond neil poliitiliselt lubada seal olla.

See on tõeliselt kulukas ettevõtmine. Laevad ei ole odavad. Need on karmid otsused iga riigi jaoks. Kui te tahaksite osta – nagu Poola üritab – uue põlvkonna allveelaevu, räägime me mitmest SKT-protsendist üle selle, mida te juba kaitsele kulutate.

Paljude hinnangute kohaselt peaksid NATO riigid praeguses julgeolekuolukorras kulutama kaitsele kõvasti rohkem kui nad praegu teevad. Võib-olla neli-viis protsenti SKTst. Ja sellest piisaks vaid tipptasemel jõu käigushoidmiseks.

Selleks, et tagasi pöörata kõiki neid «rahudividende», mis 1990ndate ja 2000ndate kärbetega välja võeti, läheb vaja tohutut investeeringut. Iga NATO riigi 10–-12 protsenti SKTst kümnendi vältel selleks, et ehitada üles korralik väestruktuur, mis heidutaks efektiivselt järgmise 40 aasta jooksul. Me ei hakka seda tegema.

-Õhuintsidentidest Läänemere kohal on räägitud üsna palju, aga mis toimub samal ajal merel?

Merel näeb tervet rida tegevusi. Järjest rohkem tuleb teateid venelaste äärmiselt lähedalt tehtud ülelendudest USA sõjalaevade kohal. Vene mereväe patrull-lennukid jälgivad järjepidevalt meid, meie jälgime neid, see on lõputu tsükkel.

Venemaa on väga aktiivne elektroonilise sõjapidamise valdkonnas: nad ajavad meie aluste GPS-süsteeme niimoodi sassi, et laevad näevad andmeid, mis justkui osutaks, et nad on merest 20 miili kaugusel maismaal. Venelased rikuvad igapäevaselt meie GPSi andmeid nii, et normaalne liikumine on keerukas kui mitte võimatu.

Venemaa kasutab Läänemerd oma uusimate vahendite katsepolügoonina enne, kui läkitab need põhjalaevastikku või Vahemerele. Nad investeerivad näiteks kõvasti oma allveelaevaprogrammi ja allveelaevavastase võitluse programmi ning toovad need asjad kõigepealt Läänemerele.

Me näeme ka lähedalt möödumisi, Vene aluseid, kes testivad järjest sagedamini teiste laevade piire – vaadates, kui lähedale nad saavad tulla, üritavad tekitada intsidente, kus teine laev peab eemale pöörduma.

Mitte küll päris samal tasemel, mida näeb Lõuna-Hiina või Ida-Hiina merel või Hormuzi väinas, kuid Läänemeri paistab siiski silma. Samasuguseid asju ei näe Vahemerel, Atlandi ookeani põhjaosas või Norra meres.

-Aga siis on ju Läänemerel käimine kasulik ka siia laevu saatvatele liitlastele: nad näevad, mida venelased teevad ja nende uusi arendusi.

Nii peaks mõtlema. Kuid mitte iga riik ei sea seda prioriteediks. On liitlasi, kellel on suur merevägi, aga kes ei keskendu sellele piirkonnale. Läänemerel ei näe itaallasi, hispaanlasi, prantslased satuvad siia harva, sakslased ei saa eelpool kirjeldatud poliitilise tahte nappuse tõttu siin väga silmapaistvalt tegutseda.

Sestap jääb ikkagi Baltimaade, skandinaavlaste, brittide, poolakate ja teiste hooleks jagada Läänemerelt saadavaid õppetunde ka teiste NATO maadega.

Neil teistel on omad probleemid. Itaallased on keskendunud Vahemerelt tulevale migratsioonile. Hispaanlased on keskendunud üle mere tulevatele narkootikumidele. Ka kreeklased keskenduvad… mujale.

Aga see, mida me siit õpime, on neile vajalik. Sest Venemaal on strateegilise tähtsusega baas ka Vahemerel ja ta püüab saada teist, ta tegutseb Mustal merel, on paigutanud Euroopa lähedale laevadele rakette. Ta on sõlminud Hiinaga kokkuleppe Vahemerel õppuste korraldamiseks, teeb lennukatsetusi Vahemerel ning kasutab Vahemerd oma jõu näitamiseks.

Vahemere riikidel on seetõttu vaja teada, kuidas venelased tegutsevad. Ja see on koht, kus Baltimaad saavad tõsiselt abi pakkuda. Luurega, siit kogutud info jagamisega.

-Kuivõrd alust on rumeenlaste kaebustel, et NATO ei tee piisavalt Mustal merel?

Need on õigustatud. Probleem on aga selles, et Euroopa liitlased on ära kärpinud poole oma merevägedest – nende merevägede suurus on pool sellest, mis oli 1990ndail.

Laevad võivad olla küll võimsamad kui 1990ndail, kuid seal, kus vanasti oli kolm, on nüüd üks. Ja see üks alus ei saa kõikjal olla. Mida seada prioriteediks? Jah, NATO võiks teha rohkem Mustal merel. Aga NATO võiks teha rohkem ka Läänemerel, Atlandi ookeanil, Vahemerel ning piraaditõrjeks Adeni lahel ja Punasel merel.

Aga kuhu ta saab keskenduda oma laevade arvu juures ja nende piirangutega, mille liikmesriigid on seadnud? Itaallastele ei oleks vastuvõetav, et nende laevad tegutseksid Läänemerel ajal, kui nende jaoks on põletav teema immigratsioon Liibüast. Kuidas selgitaks metsiku võlakoormaga Kreeka oma rahvale, et võetakse veel võlgu või tõstetakse makse selleks, et saata laevu Mustale merele teiste NATO liitlaste aitamiseks?

Need on väga keerukad küsimused, kui ei ole piisavalt laevu ja me elame 1990ndatel langetatud valede otsuste tagajärgedega.

- - -

Intervjuu on tehtud sel nädalal Poolas peetud Varssavi julgeolekufoorumil.

Tagasi üles