Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Seksi surutud soovunelmad

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
«Tramm nimega Iha» Estonias. | FOTO: Rünno Lahesoo

Pimeduses seisab habras valgesse rõivastatud naine, sirutub üles pea kohal kumava valgusallika poole – kuid selle piirile jõudes kägardub ta kokku, nagu oleks kõrvetada saanud, käed võbelemas kui liblika tiivad. Selle, ööliblika lennule viitava kujundiga on raamistatud kahe naislooja – lavastaja Nancy Meckleri ja koreograaf Annabelle Lopez Ochoa ballett «Tramm nimega Iha», mis tõukub Tennessee Williamsi samanimelisest näidendist.

Ballett "Tramm nimega iha". | FOTO: Rünno Lahesoo

Lavastajad on nähtavaks teinud selle, millest näidendis räägitakse või mis jääb ridade vahele ja tegude varju: inimeste fantaasiad ja ihad, mis kanaliseeritakse seksuaalsfääri. Kõigil viiel peategelasel on seksiga oma suhe ning mitte üheski neis ei ole ülekaalus nauding kehalistest aistingutest.

Balleti peategelane Blanche on Alena Shkatula esituses ülitundlik ja habras natuur, kelle elu valitseb ihalus ilu järele, nii nagu tema seda mõistab. Blancheʼi elu kõrghetk on pulm, kus ta mõrsjana on imetletud ja armastatud, täis illusioone ilusast tulevikust. Seda momenti püüab ta hiljem ikka ja jälle uuesti luua, kuigi see on võimatu, sest see oli illusioon, fantaasia ilma tüütute või hirmutavate kaasnähtusteta.

Pära mehe enesetappu ja pere toest ilma jäänuna ei ajenda Blanche’i prostitutsioonile mitte lihahimu ega isegi mitte soov turvatunde järele, vaid just meeste tähelepanu ja kiim tekitavad temas tunde, et ta on ihaldusväärne ilukuninganna. Ja kui see illusioon reaalsusega kokkupuutes puruneb, tuimastab ta valu alkoholiga.

Blanche’i õde Stella Ana Maria Gergely kehastuses ei ole õest sugugi vähem pinevil närvidega, ent kui Blanche’i tõmbab aristokraatlikkuse ja peenuse poole, siis Stella näeb oma soovunelmate realiseerumist Stanley rõhutatud rohmakuses, mis igasugust rafineeritust pelgab ja seetõttu ka põlgab.

Ochoa koreograafias on Stella ja Stanley suhte vägivaldne iseloom selgelt esile toodud: Stanley naudib oma võimu Stella üle ning raju seks on vahend, kuidas Stella – ja hiljem ka Blanche’i – pretensioonikus alla suruda või lõhkuda. Stella aga peab Stanley iha tema ihu järele mehe meeletu kire väljenduseks, see tekitab temas «tahetud olemise» illusiooni ega lase tal näha, et ta on Stanleyle vaid omand, millega mees võib talitada oma äranägemise järgi.

Kealan McLaughlini Stanley mõjub hetkel üsna ühekülgse riiukukena, kuigi Blanche’i vägistamise stseeni kalkus toob selgelt esile seksi jõu- ja võimu kehtestava funktsiooni, millest saadav nauding johtub vaimsest ja füüsilisest domineerimisest naise üle, mitte puhtkehalisest mõnust.

McLaughlini Stanley julgeb Blanche’i vägistada just seetõttu, et on saanud teada: tegu on «lihtlabase» prostituudiga, kes püüab end esitada peene prouana – ning tema kui «aus ja otsekohene mees» peab sellised pretensioonid purustama.

Shkatula Blanche’ile ennast peale ja sisse surudes ei lõhu ta üksnes naist, vaid igasugust püüdlust ilu, delikaatsuse, õrnuse ja ebareaalse poole. Ning just see, mitte vägisi pealesurutud suguakt, murrab lõplikult Blanche’i.

Sergei Upkini Mitch esindab kõiki pisut lihtsakoelisi, kuid siiraid tüüpe, kes tuttavas seltskonnas omade keskel võivad särada (millise mõnuga voolab Upkini Mitch jazz-rütmides ning veiderdab lindyhopʼist tuletatud liikumismustrites!), kuid kes kokkupuutes naistega, eriti veel tundmatust keskkonnast pärit naistega, on kohmetud ja kobad.

Shkatula Blanche’i tõmbab Mitchi ja teiste ujedike poole ühelt poolt see, et nad meenutavad talle tema noorusarmastust. Ja ka see, et selliste meeste seltskond võimaldab tal tunda end õrna ja kaunina, Mitchi juuresolul saab ta oma fantaasias elavat poolust etendada. Upkini Mitch vaatab sellele imelisele olendile alt üles ning on nördinud ja pahane, kui tema illusioon jumalannast lõhutakse – küsimus pole siin niivõrd tões või vales, vaid soovunelma surmas.

Kuigi Jevgeni Gribi loodud Alan on suurema osa lavastuse vältel vaid viirastus, annab tema «elatud» elu ja nooruslikult siiras kiindumus Shkatula Blanche’i võtme naise edasise käitumise ja elu mõistmiseks. Gribi Alanis on aimata samasugust haprust ja aimatavat ilujanu nagu tema pruudis – jooni, mis ilmselgelt tõmbavad tema poole Carlos Vecino kehastatud tulisemat Jeffi. Algab homoseksuaalne armulugu, mis viib Alani enesetapule ning uputab verre ja alkoholi Blanche’i unistused ilusast elust.

Kui Shkatula Blanche teeb nähtavaks selle, millisena Blanche end ise tunneb – habras, kaitsetu, iluihalev –, siis Ketlin Oja kehastab noort Blanche’i nii, nagu see on tundunud teistele (Stanleyle saadetud kirjas) või nagu ta ise oma fantaasiates end kujutleb olevat: enesekindel, isegi jõuline ja kindlasti meelelisi naudinguid himustav.

Balleti edu tagab muusika ja koreograafia kui võrdväärsete partnerte omavaheline «tants», milles helide loodud olustikuline või emotsionaalne atmosfäär loob koos eristiilsete liikumiste ja pauside vaheldumisega keerulise ja mitmekihilise mustri.

Balletis on rohkesti meeldejäävaid ja tabavaid pilte. Üks neist on näiteks see, kuidas Blanche’i üksijäämist kujutatakse poseeritud perepiltide kaudu, millest tegelased algul üks-, siis kakshaaval ära vajuvad (surevad), kuni Blanche üksi jääb. Kuid värvikaid kujundeid, mille sümboliterohke keel on lähtunud argielulistest olukordadest ja liigutustest, on täis kogu liikumistekst.

Rõõmu lavastusest ja osatäitmistest varjutab siiski kaks asjaolu, millest kumbki pole küll seotud lavastuse endaga, küll aga balletijuhtkonna strateegiaga. Kuigi «Tramm nimega Iha» on igati vääriline lavastus rahvusballeti reperuaaris, jätkates meie balleti pikaaegset psühhofüüsilise tantsuteatri traditsiooni, võinuks teater tellida koreograafilt trupi jaoks originaallavastuse.

On ju suur vahe, kas teatrisse tuuakse üle mujal tehtud, olgugi väga edukas lavastus või saab just meie tantsutrupp selleks maatriksiks, millest hiljem šnitti võetakse.

Teine küsimus puudutab kõrvalekallet senisest tavast tuua kaks koosseisu kohe üksteise järel välja, mis pakub võimaluse kõrvutada rollilahendusi. Seekordne valik näidata kaht koosseisu kahe ja poole nädalase vahega on selgelt ebaõiglane teise suhtes ning tekitab soovimatuid vandenõuteooriaid osatäitjate soovunelmate ja nende teostumise teemal.

***

«Tramm nimega Iha»

Lavastaja Nancy Meckler (Ameerika Ühendriigid / Suurbritannia)

Koreograaf Annabelle Lopez Ochoa (Belgia/Holland)

Libreto Nancy Meckler ja Annabelle Lopez Ochoa

Muusika ja heli Peter Salem (Suurbritannia)

Dirigendid Kaspar Mänd, Lauri Sirp

Kunstnik Niki Turner (Suurbritannia)

Valguskunstnik Tim Mitchell (Suurbritannia)

Koreograafi assistent Luis Torres (Ameerika Ühendriigid)

Esietenduskoosseis: Alena Shkatula, Kealan McLaughlin, Ana Maria Gergely, Sergei Upkin, Jevgeni Grib

Esietendus Rahvusooperis Estonia 4. novembril

Tagasi üles