Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Vähiravimi arendaja Tambet Teesalu: «Teadlased on nagu lambakari – lähevad kõik sinna, kus keegi on juba käinud.»

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Karm tõsiasi: peaaegu iga teine meist jääb elu jooksul vähki.
  • Vähiravis on kõik ettearvamatult keeruline ja kallis.
  • Teealu lähenemine on luua universaalne ravimi võimendaja.
  • Praegu käib vähiravis immunoteraapia revolutsioon.
Vähiravimi arendaja Tambet Teesalu oma lambakarjaga Valgamaal Puka kandis. «Teadust saaks Californias sama hästi või paremini teha kui Eestis, aga talu seal nii hästi pidada ei saaks,» ütleb ta. «Eriti väljast vaadates tundub Eesti põhiline väärtus olema loodus, avarus, tühjus, võimalus midagi teha.» | FOTO: Kristjan Teedema

Viis aastat istus Eesti teadlase Ameerikas tehtud paljulubav avastus kalevi all, ilma et keegi oleks seda pisutki ellu viinud. Siis tuli ta Eestisse tagasi, lõi oma labori – ja lükkas koos kolleegidega seiskunud asja otsustavalt liikvele.

Meditsiiniprofessor Tambet Teesalu, kes on viimased tosin aastat teinud tõsist teadustööd nii Eestis kui ka Ameerikas, on ettevaatlik midagi ennatlikult lubama. Aga fakt on see, et miljonite inimeste käekäik, lausa saatus üle maailma sõltub sellest, mida ta suudab oma Tartu ja California kolleegidega lähiajal korda saata.

Teesalu (48) viimistleb nimelt uudset vähiravimeetodit, mis võiks, kui õnnestub leida piisavalt raha – jutt on miljonitest eurodest –, jõuda tuleva aasta algul esimeste patsientide peal katsetustesse.

Lootused on suured. Ja Teesalu ei taha neid petta. Seda enam, et lähiajalugu sunnib olema ettevaatlik: küll ja küll on tulnud uudiseid, et leitud on meetod, mis tõotab anda vähile surmahoobi – aga pole andnud.

Oleme nii kaugel, et tuleva aasta algul – see sõltub rahast – jõuaks meie vähiravimeetod esimeste patsientide peal katsetustesse.

Hiljuti pälvis Teesalu esimese Eesti teadlasena Euroopa teadusnõukogu 150 000 euro suuruse nn proof of concept'i grandi. See on väike abisumma liikumaks sinnapoole, et näidata, kuidas tema teadustöö tegelikkuses töötab.

Kas aastatepikkune vähiga tegelemine ei jäta lõpuks psüühikale jälge? Seista päevast päeva tapjaga silmitsi – pole ju ime, kui hakkad teda üha rohkem pelgama.

Pigem ei jäta jälge. Laboris oled ju nii ametis mudelite, koekultuuride ja muu sellisega, mis on patsientidest kaugel.

Mul oli mõne aasta eest USAs üks grant rinnavähi uurimiseks. Seal olid kavas ka kohtumised patsientidega, et ma räägiks neile lihtsas keeles oma tööst ja nemad räägiks mulle oma kogemustest. See oli ülimotiveeriv, sest muidu tekib tunnelvisioon: tegeled oma väikeste molekulidega, püüad oma laborit elus hoida ja unustad suure pildi, inimesed, ära. Raputan siin ise ka endale tuhka pähe, et võiks Eestis samuti patsientidega ühendust võtta ja rääkida neile oma tööst.

Loomulikult olen teadlik ohtudest ja statistikast, mis viitab, et peaaegu iga teine meist jääb elu jooksul vähki. Üks põhjusi on see, et vähi diagnoosimine on arenenud: seda avastatakse üha paremini. Paljud eesnäärmevähid on sellised, et varem oleks inimene surnud, ilma et keegi oleks teadnudki, et tal see on. Teiseks vanus: mida kauem inimesed elavad, seda tõenäolisem on, et neil kujuneb elu jooksul vähk.

Samas kohtab üha sagedamini uudiseid sellest, et vähki esineb järjest noorematel inimestel.

Tõsi. Suremuse tipphetk vähemasti USAs oli aastal 1991, kui igast 100 000 inimesest suri üle kahesaja vähki. Aastal 1900 oli surijate keskmine arv 60. Selge see, et tohutu tõus tuleb looduskeskkonna saastamisest, suitsetamisest, elanikkonna vananemisest, paksusest – kehakaal on väga oluline vähirisk. 1991. aastast peale on suremus vähki hakanud langema. Nüüd on see USAs 160 peal.

Teadusajakiri Science avaldas artikli teie paljutõotavast meetodist vähiravis juba aastal 2010. Seitse aastat on mööda läinud ja ravimit ikka ei ole. Mis on vahepeal juhtunud?

Esiteks tuleb vältida hype’i, et miski juhtub homme. Vähiravis on kõik ettearvamatult keeruline ja kallis. Alati, kui minust on lugu ilmunud või olen millestki rääkinud, saan järgmisel päeval hulga meile vähipatsientidelt, kes küsivad nõu ja abi. Siis mõtlen iga kord, et on hästi libe tee anda sõnumit, et kohe on midagi juhtumas selle tõttu, mida hiirtega laboris teeme.

Science’is kirjeldatud meetodiga oli lugu järgmine: selle intellektuaalomand kuulus Californias Sanford Burnhami meditsiiniuuringute instituudile (kus Teesalu töötas – P. P.), kes andis selle edasi arendada ühele ettevõttele, kes aga viis aastat ei teinud sisuliselt midagi. Kui sul on suur avastus, ei jõua ülikool või instituut seda ise arendada. Siis tulebki valida välja keegi, kes väidab, et suudab viia ravimi kliinikusse. Kuid väljavalitud ettevõte ei saanud sellega hakkama.

Viis aastat hiljem tuli litsents tagasi Sanford Burnhami instituuti. Sellest ajast peale oleme seda sealse professor Erkki Ruoslahti juhtimisel ise arendanud. Oleme nii kaugel, et tuleva aasta algul – see sõltub rahast – jõuaks meie meetod esimeste patsientide peal katsetustesse.

Kogu esimese arenduse oleme teinud oma taskust, lihtsalt ja odavalt. Kui kaasata VC, venture capital ehk riskikapital, hakkaks rääkima raha ning prioriteedid läheks teistsuguseks, kui meile meeldiks. Seega püüame oma jõududega viia asja nii kaugele kui võimalik, ja siis, kui oleme lisanud kõvasti väärtust, oleme näidanud, et meetod patsientides toimib, saame tõsiselt partnereid kaasata juba jõu positsioonilt, selle asemel et minna oma ideekesega midagi teistelt paluma.

Palun seletage lihtsalt, milles teie uuenduslik vähiravimeetod seisneb.

Meie avastatud peptiid ehk valgumolekul iRGD, mida kutsume nüüd CEND-1, võimendab kõikvõimalikke vähiravimeid. Peptiid avab ajutiselt vähi veresoonte väravad, ja kui süstida peptiidi koos kontrastaine või mõne ravimiga, siis ravim või kontrastaine hakkab vähis akumuleeruma. Kuna väravate avamine toimub ainult vähikoes, mitte mujal kehas, siis lähevad ravimid hoopis enam vähi sisse, kui nad muidu läheks. See võimaldab kasutada ravimeid väiksemates doosides kui tavaliselt, mis tähendab vähem kõrvalohte, või saavutada sama doosi puhul parema ravivastuse.

Teeme hästi palju tööd ka nanoosakestega. Kui süstime nanoosakesi koos peptiidiga, hakkavad need osakesed samuti vähis akumuleeruma. Kui täita nanoosake mingi kontrastainega, saame MRT või mõne muu skaneerimise abil leida organismis üles kõik vähi paiknemiskohad, mis on tähtis kas või selleks, et vaadata, kuidas ravi mõjub, ja samuti selleks, et vähki täpsemini diagnoosida.

Kui tugevasti te usute, et teie meetod on revolutsiooniline ja tõepoolest aitab?

Parim tõestus on ehk see, et avastuse teinud Ruoslahti meeskond on sellesse investeerinud sadu tuhandeid dollareid isiklikku raha. Oleme aastaid teinud selle kallal kõvasti tööd õhtuti ja vabast ajast, tasu saamata.

Muidugi võib tohutult palju viltu minna. Võib näiteks juhtuda, et ilmnevad liigiomased barjäärid, mida me hiires ei näe, aga mis patsiendis on; võib minna nii, et raviefekt ei ole piisavalt tugev, et saada heakskiitu ravimiametilt.

Oleme põhimõtteliselt põlve otsas tegutsedes jõudnud väga väikeste vahenditega suhteliselt kaugele, peaaegu ravimiuuringuteni – see ütleb palju.

USAs Illinoisis asuva Northwesterni ülikooli teadlased püüdsid te katset korrata, kuid ei saanud sama tulemust. Mida see näitab?

Lihtne vastus on, et ma tõesti ei tea, miks nad sama tulemust ei saanud. Vähiravimi väljatöötamine ongi hästi kompleksne töö. Siin võib võrdluseks tuua näite koogiretseptiga: isegi kui kirjutad enda meelest retsepti täpselt maha, tuleb 11 inimesest kümnel maru hea kook, aga ühel ebaõnnestub. Mis on järeldus? Kas see, et retsept ei tööta? Võib-olla jäi ebaõnnestujatel mingi asi arvestamata?

Toda asja saab spinnida ka teistmoodi: kui Euroopas on 10 000 vähiuurijat ja Ameerikas 35 000 ning nende avaldatud tööde hulgast valiti kontrollimiseks välja kümme teadusartiklit, mis on revolutsioonilised, siis positiivne sõnum on see, et meid üldse välja valiti. See näitab, et me tööd on märgatud.

Kahetsusväärne muidugi, et nad ei leinud seda, mida meie. Kuid meile on tähtsam see, et nende artiklite hulk, mis meie töö tulemusi taastoodab, läheb kogu aeg suuremaks.

Kuidas te oma vähiravi ideele üldse tulite?

See oli mõneti heade asjaolude kokkusattumine. Läksin Californiasse Ruoslahti juurde 2005. aastal. See oli aeg, kui tema laboril oli tohutult hea rahastus. Alguses asus ta labor [San Diego lähedal] La Jollas, aasta pärast kolisime ümber [Los Angelsest põhja poole] Santa Barbarasse, sest Erkki ostis sinna rantšo ja võttis meid kaasa. Töötasime nagu hullud. Samas ei öelnud Erkki meile kunagi täpselt, mida me tegema peame. Mina tegelesin põhiliselt eesnäärme primaarse vähiga, Kazuki Sugahara, sõber, aga metastaatilise prostatavähiga. Püüdsime leida uusi, paremaid peptiide. Olime lõa otsast üsna vabad, tegime muudkui katseid, rääkisime omavahel ning näitasime labori koosolekutel iga kolme-nelja kuu tagant andmeid. Seal ei olnud nii nagu Eestis, kus on väikesed grandid ja pead ülitäpselt defineerima, mis sa viis aastat teed, ja kui seda siis ei tee, saad sugeda.

iRGD-d ei olnud võimalik grandina ette kujutada. Selle avastasime siis, kui hakkasime nägema, et vähisoontes toimub justkui uste avanemine. Seejärel, mäletan väga hästi, tekkis mul peptiidi ja ravimi koossüstimise mõte. Tavaline lähenemine oli seni selline, et kinnitad ravimi keemiliselt peptiidi külge. Aga sellega kaasneb hulk tööd, sest iga külgepandud peptiidiga ravim vajab eraldi heakskiitu ravimiametist.

Meie lähenemine oli luua universaalne ravimi võimendaja: kui sul on nimekiri teraapiaid, mida sa niikuinii kasutaks, võid sa neid kombineerida ilma ravimiuuringute ja muu taagata. Mäletan õhtut, kui istusin laboris ja mõtlesin, et võiks nii teha. Rääkisime sellest Kazukiga, tegime koos katseid ja asi töötaski.

See kõik tekkis paaritöö, suure vabaduse ja huvi tulemusel. See on ühtlasi näide, miks projekt ei tohi olla ahtake, nagu higilõhnaline sunnitöö, kus näed pikka nimekirja ülesandeid. Peaks olema nii, et sa töötad küll nagu hull, aga jälgid seda, mida loodus sulle ütleb ja mis katsetes juhtub – ja siis käigu pealt kohandad ennast. Seda näeb Ameerikas rohkem kui Eestis ja üldse Euroopas.

Tambet Teesalu Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudis katseid tegemas. | FOTO: Kristjan Teedema
Tambet Teesalu koos kollegi ja avastuse kaasautori Kazuki Sugaharaga (vasakul). Ees nende labori juht Ameerikas, soome päritolu Erkki Ruoslahti. | FOTO: Erakogu

Teadusartiklis on Sugahara siiski esimesel ja teie olete teisel kohal. Miks?

See oli jagatud esimene autorsus. Peptiidi ja ravimi koosmanustamise kontseptsioon sündis ühe teise peptiidiga, millega töötasin mina, aga too peptiid oli natuke vähem vähiselektiivne kui iRGD. Publikatsioonini jõudis meie kontseptsioon läbi iRGD, ja iRGD oli Kazuki fookus.

Kui palju leidub maailmas veel vähiravimeetodeid, mis paistavad sama paljulubavad?

Praegu käib vähiravis immunoteraapia revolutsioon. Me saame õpetada oma immuunsüsteemi, sisemisi kaitsemehhanisme vähiga toime tulema. See on viis, tänu millele on viiendik teatud vähihaigetest saavutanud täieliku tervenemise – just tervenemise, mitte ajutise efekti, nagu tihti kemoteraapiaga, kui pikendame eluiga mõne kuu, mis statistikas kõlab hästi, aga ei ole patsiendile see, mida ta tahab.

Immuunoteraapiaga on tekkinud lootus, et võime inimesed vähist vabastada. Aga jällegi on probleem selles, et viiendik paraneb, kuid neli viiendikku mitte. Kui õnnestuks toda viiendiku viilu kasvatada, oleks see tohutu edusamm. See kindlasti juhtub mingil viisil, ja see on üks asi, millele mõtleme ka oma peptiidide kontekstis: kuidas annaks meie avastust kasutada kombinatsioonis immuunoteraapiaga, et tekiks sünergia.

Lisaks on palju molekulaarseid vähiravisid. Need mõjuvad mingile kindlale raku tegevust reguleerivale molekulile, mis ei toimi nii nagu vaja. Näiteks ei pruugi töötada raku jagunemist reguleerivad molekulaarsed lülitid, mis on millegipärast kogu aeg sisse lülitatud. Praegu tehakse palju tööd selles suunas, et leida viis nende lülitite välja lülitamiseks. Aga probleem on siin selles, et vähil tekib väga täpsete teraapiate osas tihti resistentsus. Sa võid algul saada ravis head tulemused, vähk kaob, aga ainult selleks, et mõni aeg hiljem tagasi tulla. Sul on lihtsalt mutatsioone nii palju: algses vähis, mille ravi alustad, on juba olemas ka seemned ehk rakud, mis ei allu ravile.

Püsiva ravitulemuse saamiseks on immunoteraapia ilmselt üks parimaid viise, sest see on see, mida me keha nagunii kogu aeg teeb: iga päev tekib ju ebanormaalseid rakke, mis tuleb ära koristada. Lihtsalt immuunsüsteem vahel eksib ja tulemuseks ongi vähktõbi.

Uudiseid, mis on andnud lootust, et vähk saab peagi alistatud, on tulnud ligi 20 aastat. Miks on need lootused ikka ja jälle kokku varisenud?

Hype on vist moodsale ühiskonnale iseloomulik. Inimestele meeldib mõelda, et nüüd leiti ravi, mis aitab mind ja lähedasi. Ja need, kes leiavad uusi asju, on alati entusiastlikud. Lisaks on siin soovmõtlemist: me kõik ju tahaksime, et näiteks uute veresoonte tekke pärssimisega oleks võimalik vähk surnuks näljutada. Selline kontseptsioon tuli 1990ndatel. Aga tegelikkuses on vähk kuri. Paned akna kinni, tuleb ta uksest.

Kindlasti ei hakka olema ühte maagilist vähiravi. Alustuseks peame saama teada, millised on vähi nõrkused; siis on meil molekulaarteraapiad; ja siis leiame, et mingi konkreetse vähi puhul kasutame näiteks kolme teraapiat koos, sest need tabavad vähi nõrku kohti. Niimoodi on võimalik vähk ära kaotada või muuta ta krooniliseks haiguseks.

Vähiga võitlemine ei ole kahjuks lihtne. Arvan, et ka meie peptiidid ei aita kõigi vähkide vastu. Seega on meie ülesanne välja arendada mitte ainult teraapia, vaid ka diagnostiline test, mis võimaldab näiteks öelda, et sajast patsiendist 40 on meie meetodile tõenäoliselt sobivad ja alluvad teraapiale. Kui me hakkame kõigi sajaga tööle, siis enamik neist ei võida midagi ja ka efekt lahjeneb – me ei saa aru, kui mõjus meie lähenemine õieti on.

Euroopa teadusnõukogu andis teile oma vähiravimi arendamiseks 150 000 eurot, mis on tegelikult kommiraha. Mida sellega üldse ära annab teha?

See on tõesti väike summa. Sellega saame kaitstud intellektuaalomandi õigused ühele peptiidile, mis on vajalik mitte selleks, et tahame hirmsasti rikkaks saada, vaid selleks, et ideel oleks atraktiivsust ja tekiks huvilisi, kes tahavad seda arendada. Kui me õigusi ei kaitse, ei teki kommertsorganisatsioonidel huvi omalt poolt panustada, sest siis on idee avalikus kasutuses ja igaüks võib sellega teha, mida tahab. Aga ravimiarendus on kallis.

Edasi tuleb meil arendada diagnostilist testi ja alustada ettevalmistust prekliinilisteks uuringuteks. See tähendab, et enne kui peptiidi inimesse paneme, tuleb teada, et see on efektiivne loomades ega põhjusta toksilisi mõjusid. Selleks 150 000 eurost ei piisa. Pigem saame koostada tegevusplaani ja edasisi samme kokku leppida.

Aga 150 000 eurot on nagu kvaliteedimärk meie projektile. Kui õigused saavad kaitstud ja kogume juurde täiendatud andmeid, saame selle kvaliteedimärgi baasil kaasata järgmisi partnereid, et teha tõelist arendust.

Saan ma õigesti aru, et peate ise kõvasti vaeva nägema ja viima oma avastuse suurele ravimifirmale peaaegu valmiskujul ukse ette, et nad üldse omalt poolt veidigi liigutama hakkaksid?

Täpselt. Minu valdkonnas on nii, et kui teed artikli ja võib-olla isegi patendi taotluse ning jääd ootama – siis jäädki ootama. Maailm on suur, ideid on palju; palju on müra, ka selliseid asju, mis on liiga keerulised või millesse inimesed mingil põhjusel ei usu. Ettevõtted ja suured tõsised tegijad ei taha panna raha liiga varastesse projektidesse, sest see on väga riskantne. Siis ei jäägi muud valikut, kui pead viima kogu arenduse üle surnud punkti. Sellega näitad esiteks, et sa usud oma asja ja oled tõsine; ja teiseks näitad, et kogu eeltöö vastab teatud küsimustele ja suurendab tõenäosust, et asi toimib.

Kui kalliks võib teie ravimeetodi arendamine sedasi maksma minna?

Oleme arvestanud, et esimese patsiendi süstimiseni ravimiuuringus kulub kolm-neli miljonit eurot. See on faas üks. Faas kahte, kus vaadatakse ravimi mõningast kliinilist efektiivsust, kulub veel kolm-neli miljonit eurot. Tegelikult on see ravimitööstuse kontekstis hästi odav ja eeldab, et palju panustatakse selle eest tasu saamata. Tavaliselt läheb kõigil rohkem.

Me ei lähe oma arenduses üle faas kahe. Faas kolm tähendab rahvusvahelist ravimiuuringut, mis on jõukohane juba suurtele farmaatsiaettevõtetele. Niisiis, kui faas kahes näeme, et kõik toimib nii, nagu vaja ja ravim mõjub, toimub järgmiseks suure partneri kaasamine, exit – anname ettevõtte üle. Siis ei juhtu enam seda, mis juhtus seitse aastat tagasi, kus keegi pani meie idee lihtsalt kalevi alla ja istus selle otsas. Sest ettevõte, kes kolmandas faasis kaasub, peab juba oluliselt maksma ja teeb tõenäoliselt kõik endast sõltuva, et viia ravim patsientideni.

Sedasi on arusaadav, miks paljud vähiravimid on metsikult kallid. Kas hinda on võimalik ka taskukohasemaks tuua, et ühe kuu ravi ei maksaks kolme-nelja kuupalka?

Kogu protsess ongi kallis ja riskantne. See võib tunduda hästi röövellik süsteem, mis toimib kannatuste peal, aga tegelikkus on see, et sa investeerid ettevõtjana palju, sul on hulk projekte, millest mõned õnnestuvad ja mõned mitte; sa pead ettevõtet elus hoidma ja sul on väga hea ettevalmistusega inimesed, kes töötavad tohutult. Selleks kõigeks lähebki hästi palju raha, sest lõpuks ei tohi sa jääda ju miinusesse.

Summad teaduses on üüratud. Me kasutame immuundefitsiitseid hiiri, kelle hind on 35–100 eurot. Multifokaalmikroskoop, mis võimaldab vaadata elus looma sisse, maksab 450 000 eurot. Ja ravimi molekul, millele paneme ühe peptiidi külge – ühe tuhandiku grammi maksumus võib olla 250 eurot.

2016. aastal oli mu Tartu labori kulu üle poole miljoni euro. Selge, et Eesti ja meie enda vahenditest ei piisa. Raha tuleb tuua väljast juurde. Kui meil ei õnnestu leida miljonilisi grante, siis selliseid asju, nagu me teeme, ei õnnestu teha. Aga teistpidi, kui jõuame 6–7 miljoni euroga faas kahte, võib tehnoloogia hind plahvatuslikult kasvada. Millega ma ei taha haipida, et müüme homme iRGD litsentsi kellelegi saja miljoniga edasi.

Aga kui õnnestub müüa, olete püstirikas mees?

Noh, jah. Aga ettevõttes on palju inimesi ja igaüks saab osa.

Käite jätkuvalt Ameerikas. Kas sellepärast, et ainult Eestis olles ei saaks nii suurt teadusavastust edasi arendada?

Püüan Californias käia talviti, natuke ka klimaatilistel põhjustel. Mul on Santa Barbara ülikooli nanomeditsiini instituudis ja Sanford Burnhami instituudis endiselt kabinet, laboripind ning koostöö Ruoslahti ja mitme teise laboriga. Kuid tänu moodsale tehnoloogiale pole vahet, et mina olen siin ja nemad on seal. Meil on nädalas veebipõhine laborikoosolek, kus jagame andmeid ja suhtleme. Tuleva aasta algul lähevad minu laborist kolm inimest pooleks aastaks Californiasse tööle – see motiveerib ja koostöö annab ühisartikleid. Oleme nagu virtuaalne üks rühm.

Eestis miinus on meie geograafiline asukoht ja ajalugu. Grante taotledes pead ikka veel veenma, et Eesti on sobiv koht teaduse tegemiseks.

Mis meie puhul siis otsustajatele ei meeldi?

Ida-Euroopal on endiselt märk küljes. Pluss see, et puhtlogistiliselt oleme perifeeria, nagu Soomegi. Kui kedagi Tartu Ülikooli kutsuda, siis jutt kahe ja poole tunnisest bussisõidust jahutab alati inimeste entusiasmi, kuigi ütlen, et Tallinna lennujaamas ei lähe üldse aega ega pea sabas seisma.

Hiljuti käisin Argentinas ühel nõupidamisel, kus jutt käis sellest, kuidas muuta Buenos Aires nanotehnoloogia keskuseks. Seal näidati, et sul on vaja algset valitsuse riiklikku seemet, mis lükkab asjad käima – siis tekib sinu vastu huvi, seejärel haagid enda külge suure ringi tegijad, nagu Harvardi ülikool või Massachusettsi tehnoloogiainstituut, ja lõpuks hakkab toimuma võimendumine. Püüame omas vallas teha Eestis sama asja, kasutades igasuguseid grante, et luua siin samuti innovatsiooni ökosüsteem, kuhu ühel hetkel kaasuvad muud vahendid ja ekspertiis. Kui see õnnestuks, tekiks ka Eestis biotehnoloogia ravimiarendustööstus, kas või varase faasi jaoks. Eestis ei teki kunagi Novartise ja Pfizeri kaalukategooria ravimihiide, aga kui meil oleks kas või mõned ettevõtted, mis viivad asju kliiniliste uuringute faas kaheni – sest 10 miljonit on Eestiski realistlik –, tekiks meie võimekatel inimestel ka peale grantide kirjutamise ja akadeemilise teadustöö tegemise veel mingi väljund. Praegu saavad noored kraadid kätte ja lähevad välismaale, saavad lapsed teisel pool maakera ja ei jõuagi tagasi.

Miks te otsustasite tosin aastat tagasi Ameerikasse minna?

Esiteks tahtsin teha põnevat teadust. Olin alati mõelnud, et Ameerika mõtteviis teaduses on natuke teistsugune – heas mõttes oportunistlik, praktilise suunitlusega, raha on võimsamalt, sul on vabad käed, uudishimu saab lasta voolata. Mul oli tunne, et Euroopas oli teatud stagneerumine. See on maitse asi, aga mulle meeldivad individuaalsed grandid. Euroopas on palju võrgustikke: sõidame eri maade vahel, saame kokku, selleks on raha palju (naerab), aga selleks, et hiiri osta, ei ole.

Teiseks teadsin juba toona, mida Erkki Ruoslahti teeb – see kõlas põnevalt. Olin alustanud pärmibioloogiast Helsingi ülikoolis, siis liikusin Itaalias hiire arengu bioloogiasse. Samas tegin ettevõtte, mis tegeles geeniekspressiooni analüüsiga haiguste puhul. Natuke olin otsapidi juba patoloogia teenistuses, nägin, kuidas käib töö vähkidega, ja USAs läksin täiesti vähiuuringute peale. Olen alati tundnud, et selge väljundiga asi mulle istub. Uudishimu on hea, aga tahan, et asi, mida teen, oleks ka kasulik.

Kui keeruline oli Ameerikasse pääseda? Ega sinna niisama ju võeta.

Tõsi. Sul peab olema publikatsioone, pead tundma kedagi. Erkki juurde aitas mind see, et ta oli koos mu Soome juhendajaga teinud mitukümmend aastat tagasi suure avastuse. Ta teadis, kust ma tulen, ja kujutas ette, mis ettevalmistus mul on. Suurte laborite juhid saavad kümneid tööhuviliste kirju päevas. Isegi me siin Eestis: iga hommik, kui teen arvuti lahti, on seal peotäis kirju – enamik neist küll Pakistanist ja Indiast –, mida pole ausalt öeldes aega läbi töötada. Sul peab olema midagi, mis sind üldisest tasemest natuke välja toob, olgu need artiklid või see, et oled rühma töö tõsiselt läbi lugenud ja suudad paari lausega näidata, et sul on ideed. Selle, mis kirja avalehel on, loed läbi, ja ongi kõik. Aega ju pole.

Oli Ameerikas võimsam ja parem kui Euroopas?

Oli. Ruoslahti laboris oli rahastus täiesti uskumatu. Ja meisse usuti. Mõni kuu kulutasin kemikaalidele jms-le 14 000 dollarit. Limiite väga ei olnud. Soomes ja Itaalias oli kõik hoopis kitsam. Mastaap ja vahendid olid Ameerikas harjumatult teistsugused, mis tekitas tunde ja vaimustuse, et nüüd tuleb võimalust kasutada.

Kas Ameerikas töötavad inimesed pingsamalt kui Euroopas?

Muidugi käid sa Ameerika tippkohtades nädalavahetustel tööd tegemas. Soomes ja Eestis on prioriteedid teised. Asi on ka selles, et paljud, näiteks Euroopa postdokid, tulevad Ameerikasse kokku ajutiselt, viieks aastaks, ja siis lähevad kodumaale tagasi. Nad teavad, et peavad nood viis aastat töötama nagu hullud, et tagada endale kogu ülejäänud karjäär. Ameerikas ei ole ka seda ettekäänet, nagu vahel Eestis või Sooomes, et teeks küll, aga!... Kui sul ei ole seda «aga» ja sa edukas ei ole, siis pead Ameerikas küll peeglisse vaatama – siis on probleem sinus. See paneb samuti inimesed tegutsema.

Te ei läinud Ameerikasse üksinda, vaid koos perega. Kui raske oli neil uues kohas hakkama saada?

Meil vedas, sest mu abikaasa töötab rahvusvahelises ravimiuuringute ettevõttes. Ta lihtsalt kandus Eesti office’ist üle San Diego office’isse. Ta töötas algul kontoris, aga kui kolisime Santa Barbarasse, sisustasime talle kodukabineti. Ravimiuuringute puhul käib töö nagunii enamasti kodus arvuti ees. Lapsed läksid kooli. Neil oli isegi kõige raskem. Su staatus seal sõltub palju asjadest, mida sa ei saagi osata, kui sa Euroopast sinna lähed – sa ei ole ju Ameerika jalgpalli mänginud ega ole pesapallis kõva käsi. Aga lõpuks läks neil hästi, said keele suhu ja sulandusid.

Kõige otsustavam on siiski vist kõige esimene samm. Selle tegite pärast Tartu Ülikooli lõpetamist Soome. Mida lootsite saavutada?

Too oli augustiputši päev, kui saatsin faksi [molekulaarbioloog] Mart Saarmale. Helsingi ülikoolis oli just avatud biotehnoloogia kursus ja Mart oli seal hakanud instituuti juhtima. Ta oli nagu majakas, kelle poole kõik vaatasid. Mind võeti sinna vastu.

See oli elu muutev kogemus. Tulin nõukogude hallist ühiskonnast – ja äkki olin seal, kus sain teha huvitavat teadust, käia huvitavatel kursustel, kuigi elu oli majanduslikult jube nigel. Mingit rahastust mul algul polnud, töötasin õhtuti nõudepesijana. Loengud olid kella kaheksast kuueni, siis läksin kella seitsmest nõudepesijaks. Töötasin öösel kella üheni ja hommikul läksin jälle loengusse. Poole aasta pärast olin jube väsinud. Aga kui lõpuks grandi sain ja ei pidanud enam nõusid pesema, tundus see täielik luksus. Vahel peab elus raske olema – siis oskad hinnata, mis sul hiljem on.

Miks te pärast pooltteist kümnendit välismaal viis aastat tagasi Eestisse naasite?

See oli aeg, kui mõtlesime, kuhu edasi, ja meil oli pere pesamuna tulemas. See oli ka natuke isiklik otsus, kus ta hakkab üles kasvama. Tekkis tunne, et saan ka Eestis panustada. Andsin sisse mõningad rahastustaotlused sooviga oma labor tekitada. Huvitaval kombel ütlesid kõik, et jah, me toetame.

Tambet Teesalu Ameerikas sündinud pisitütre Adelega ligi kuus aastat tagasi San Diego eeslinnas La Jollas, kus ta töötas esimese Californias veedetud aasta. | FOTO: Erakogu

Kui keeruline on siia tagasi tulla? Eesti on ju väike, igaüks hoiab oma toolist kõvasti kinni ja kui keegi tekitab kõrvale uue tooli, siis läheb kaklus vähese teadusraha pärast ainult ägedamaks. Kujutan ette, et ega kõik seda heal meelel vaata, kui mõni talent tagasi tuleb.

Ma ei tea seda. (Naerab.) Ma ei võtnud siin kelleltki midagi ära. Mullu tuli minu laborile väga väike osa rahastusest Eestist. Loodetavasti olen panustanud sellega, et ehitasin siin üles rühma, mis aitab Eestile ka mainet luua.

Tegelikult on siinsed kolleegid olnud väga abivalmis ja toetavad. Muidugi võib juhtuda, et kui püüame jätkurahastust saada, peame paratamatult ka Eestist rohkem vahendeid taotlema, ja siis võib küll tekkida see teema, mida mainisite, sest tegemist on limiteeritud ressursiga. Loodan, et Eesti riik suurendab panustamist teadusse.

Teil on laboris hulk välismaalasi. Kas Eesti oma inimesi ei jätku?

See on mõneti taotluslik, et luua laboris rahvusvaheline õhkkond. Samas tõsi, et Eestis on vaja muuta teaduskarjäär noortele atraktiivsemaks. Häda on selles, et valikuid on nii vähe. Meil on tublid oma doktorandid, avaldavad artikleid, aga sel päeval, kui nad kraadi kätte saavad, tekib küsimus: mis minust edasi saab? Ja kuna Eestis puudub elujõuline biotehnoloogia sektor, mis suudaks vastu võtta suurt arvu inimesi, siis jääb valikuid üsna vähe. Siis jääbki väljamineku teema.

Aga see on ka globaalne probleem: igal pool toodetakse palju kõrge kvalifikatsiooniga inimesi, ja siis tekib küsimus, mis on nende väljund.

Peate teadustöö kõrvalt ökotalu. Milleks?

Oma lõbuks. Mulle meeldib maal toimetada. Meil oli Valgamaal Puka kandis maakoht juba ammu, nüüd on see suurem.

Tegelikult on talupidamine meil poeg Pauliga kahe peale. Ta õpib maaülikoolis ja teeme talutööd koos ära. Ka teised sugulased käivad abiks. Kõigile meeldib maal toimetada.

Maaülikoolis õppiva poja Pauliga talveks lammastele varutud heinapalli otsas. | FOTO: Kristjan Teedema

Kui suur te lambakari on?

Umbes nelikümmend. Lisaks mesilased, kanad-pardid ja tütre rõõmuks küülikud.

Elategi maal?

Jah, käin maalt tööle. See ei ole väga hull. Teen võileivad ja kohvi kaasa, kuulan autos uudised ära ja olengi tööl. Umbes 40 minutit sõitu. Abikaasa töötab kodust. Ta suhtleb palju USA ja muude teises ajavööndis maadega, nii et kui õhtul koju jõuan, on ta tihti telekonverentsil. Vahel side siiski hakib ja katkeb. Ootame pikisilmi, et viimase miili interneti teema saaks Eestis lahendatud.

Talupidamise kasu on veel see, et teadlasel tulevad harva head mõtted siis, kui ta istub arvutiekraani ette. Mõte tuleb siis, kui trennis jooksed või ehitad karjaaeda. Ega sa mõtle aiale või jooksmisele, su mõte uitab ringi. Ja just see on hetk, kui su loov külg tuleb välja. Mulle tundub, et see, kes istub 18 tundi päevas arvuti taga, on tubli administraator.

Kas talu on ka selleks hea, et kui teie ravimist äkki asja ei saa, mis oleks miljonitele maailmas halb uudis, olete eluga nullpunktis tagasi ning siis on vähemasti seljatagune pisutki kindlam?

Just lugesin ühte intervjuud, kus oli negatiivselt öeldud, et teadlased on nagu lambakari: lähevad kõik sinna, kus keegi on juba käinud. Mis on tõsi: lambad nii lähevadki, sest neil on sõrgade vahel teatud nääre, ja loomad tunnevad, kuhu keegi on juba astunud ning neil on mugav seal käia, kus keegi on juba käinud. Võtame näiteks vähi immunoteraapia – see oli siis, kui veel USAs töötasin, arvatud perspektiivitute valdkondade hulka. Ainult väga üksikud tegelesid sellega ja rahastust oli pea võimatu saada. Aga ühel hetkel tulid kliinilised uuringud, mis hakkasid näitama, et see töötab, et teatud asjad toimivad. Ja kui lähed nüüd Ameerika vähiliidu konverentsile, ei mahu sa immunosessiooni saali äragi, sest kõik tahavad seal osaleda. Kümme aastat tagasi oli seal viis-kuus haigutavat inimest ja ettekandja – tühi, piinlik.

Loodan väga, et kui meie asi edasi areneb, tekib samasugune lumepalliefekt – sul on vaja lambakari kuidagi käima lükata. Kui esimesed jäljed on maas, tullakse järele.

Isegi juhul, kui meil asi ebaõnnestub, jääb ikkagi hulk võimalusi. Näiteks leidsime koos USA kolleegidega hiljuti peptiidi, mis läheb Alzheimeri ajusse. Selles vallas on veel palju huvitavaid suundi. Ma ei taha midagi haipida, aga meil on justkui platvormtehnoloogia, mis laseb asja laiemalt avada: kui ühte avastust saadab ebaedu, on meil varrukais veel palju mõtteid varuks.

Tambet Teesalu (48)

Sündinud 24. jaanuaril 1969 Kuressaares

2016–2021 Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna bio- ja siirdemeditsiini instituudi külalisprofessor

2013–2015 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna biomeditsiini instituudi külalisprofessor

2012–2013 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi külalisprofessor

2005–2017 Sanford Burnham Prebyse meditsiiniuuringute instituudi (La Jolla, California, USA) teadur ja külalisdotsent

2002–2005 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna närvikliiniku neurobioloogia vanemteadur

1999–2002 Helsingi Ülikooli arstiteaduskonna viroloogia kateedri järeldoktor

1995–1999 Helsingi Ülikooli arstiteaduskond (osaliselt San Raffaele meditsiiniuuringute instituut Milanos Itaalias), PhD

1992–1993 Helsingi Ülikooli loodusteaduskonna geneetika magistrantuur, MSc

1986–1991 Tartu Ülikooli bioloogiateaduskond

Lõpetanud Tartu 10. keskkooli 1986

Eesti riiklik teaduspreemia arstiteaduse alal 2017

Auhind S. Komen for Cure (USA) 2011

Erinevad stipendiumid Taanist, Soomest, Belgiast, Itaaliast 1992–1999

Abielus, kaks tütart ja poeg

Tagasi üles