Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Vaata, millised on loodusfotograaf Remo Savisaare kaunimad kaadrid jäisest Eestist

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Siidisaba viirpuu oksal | FOTO: Remo Savisaar

Remo Savisaar on viinud Eesti loodusfotode taseme uutesse kõrgustesse. Järgmistel lehekülgedel on teie ees mõned tema meeleolukamad talvised fotod ja kirjeldused katsumustest, mida tuli nende tabamuste saamiseks ületada.

Jäätunud Saadjärv. | FOTO: Remo Savisaar

«See oli üks esimestest tõeliselt külmadest talvepäevadest ning Saadjärve kattis peegelsile jää koos jäälilledega. Kuna soovisin, et kaadrisse jääksid puud ja kuu, läksin järvele. Paaril korral käis südame alt külm jutt läbi, sest jää praksus ähvardavalt,» meenutab Savisaar. Selle foto teevad eriliseks vee ja jää tumedus ning kontrast, mis tekib härmas puudega.

Hülged jääl. | FOTO: Remo Savisaar

Selle foto tegemiseks tuli esmalt sõuda kajakiga avamerele, et roomata siis allatuult mööda jäävälju. «Vaev tasus end ära: nägin, et vasakul olev heledam hüljes tuli veest välja ja jäi teise lähedusse lamama. Esiti oli kõik rahulik, aga ühel hetkel hakkas tumedam häälitsema. Selle peale virutas heledam hüljes talle loivaga vastu vahtimist ning jutupaunik pages minema,» räägib Savisaar.

Valvel ilvesed. | FOTO: Remo Savisaar

Hea vaatega kinnisvara toitlustuskoha läheduses – just nii võiks võtta kokku pildil nähtava stseeni. «Need kaks ilvest olid valinud puhkekohaks veidi kõrgema paiga, kust neil oli hea vaade ümbruskonnale. Sealsamas lähedal kuuse all oli maha murtud metskits, keda nad käisid kahekesi söömas.» Savisaare sõnul tähendab suurtele kiskjatele inimese nägemine surma nägemist. «Kui loomi tunda ja osata nende kehakeelt lugeda, saad aru, mis on sulle ohtlik. Nendest ilvestest olin lõpuks umbes 25 meetri kaugusel, sest kaugemalt lihtsalt ei oleks saanud head pilti.»

Jäälind puhkehetkel. | FOTO: Remo Savisaar

Jäälinnust hea foto saamiseks tuli iga päev üheksa tundi varjes viibida, seda 20-kraadise pakasega. See pilt on tehtud kaheksandal päeval kuue-seitsme meetri kauguselt. «Jäälinnul on sulestikus jääkristallid, mis võivad tunduda ilusad. Aga need aina kasvavad ja võivad lõpuks hukatuslikuks saada. Kui linnul on jõudu, rebib ta suled koos jääga välja, ent siis kaotab ta osa isolatsioonikihist. Ka pildil olev isend ilmselt hukkus. Paraku riskivad hukkumisega kõik suvised linnud, kes otsustavad siin talvituda.»

Sellest varjest on tehtud pilt jäälinnust. | FOTO: Remo Savisaar
Merikotkas. | FOTO: Remo Savisaar

Et kotkas harjuks ühes kohas käima, tuleb koht sisse sööta. «Selle merikotka foto sain kätte pärast seda, kui olime sõpradega kahe talve jooksul peaaegu igal nädalal kaks korda kotkavarje juurde süüa viinud.»

Rebane sõpradega. | FOTO: Remo Savisaar

Samast kotkavarjest on tehtud ka pilt rebasest sõpradega. «Alguses oli rebane kahtlustav ja kogus enne sööma tulemist julgust. Söömise ajal püüdsid rongad teda ära ajada, aga kui rebasel sai kõht täis, olid kõik sõbrad ja said hästi läbi. Selle hetke olengi tabanud.»

Kotkavarjesse minek ja sealt tulek käib alati pimedas: «Kui rongad märkavad sind, ei tule nad maha sööma. Siis ei tule ka rebane ega kotkas ligi. Sellepärast tulebki varjesse mina kaks tundi enne päikesetõusu ja lahkuda alles tund pärast loojangut. Päev otsa ühe koha peal olles on vaid aja küsimus, millal hakkab külm – enamasti juhtub see tunni-kahe jooksul ning seepärast tegime kotkavarjesse lõpuks gaaskütte. Esimesed kaks aastat olin nagu altari ees: 10–15 küünalt põlemas, et natukenegi sooja saada.

Kitsed Vooremaal. | FOTO: Remo Savisaar

«Pärast suurema lumetuisu lõppu tuli päike välja ning ma suundusin kodust Voorema voorte vahele metskitsi otsima,» meenutab Savisaar. «Märkasingi neid kaugemalt ja varusin aega, et lähemale hiilida. Silme ees oli mul pilt metskitsedest kuldses pinnatuisus. 40 minutit hiljem olid soovitud kaadrid käes ja boonuseks sain loomade pikad varjud.»

Maiustav saarmas. | FOTO: Remo Savisaar

Maiustava saarma pildi tegemisele eelnes mitme nädala pikkune luuretöö. «Jälgisin saarmaid ja sain aru, et kui neid pole näha, siis on nad kobraste urgudesse pugenud. Teadsin ka kohti, kus nad kala püüavad, ning jäin ühest sellisest paigast 7–8 meetri kaugusele jää peale lamama. Muide, pildil on näha kiisa võitlus elu eest: ta on ogad turri ajanud ja viskleb. Nii et see pole mingi selline foto, kus ma viskan saarmale kalu ette ja tema ainult sööb,» ütleb Savisaar uhkusega.

Siidisaba viirpuu oksal. | FOTO: Remo Savisaar

Siidisabad on tegelikult söögipagulased, kes tulevad põhjamaadest siia talvituma. «Tihtilugu liiguvad nad suurte salkadena, kus on 20, vahel isegi 300 lindu. Rahvapärase nimetusega viristajaid võib kohata üle Eesti ja nad on üldjuhul inimese suhtes usaldavad. Eriti usaldavad on nad siis, kui jäävad käärinud marjadest purju.»

Metsatukk ja Amme jõgi | FOTO: Remo Savisaar

«Selle foto Amme jõe äärest teevad eriliseks lahtine vesi, metsaalune puhas lumevaip, härmatis ja taamal paistev sinakas mets, mis on päikese eest varjus,» ütleb Savisaar.

Remo Savisaare autoportree. | FOTO: Remo Savisaar

39-aastane Remo Savisaar tegi esimesed pildid Eesti loodusest teismelisena, filmikaameraga pildistades. Elukutselise loodusfotograafi karjääri alguses ehk umbes kümne aasta eest pildistas ta sageli Alam-Pedja looduskaitsealal, kuid see koht on nüüd saanud liiga populaarseks ja rahvarohkeks. «Viimasel ajal olen avastanud uusi piirkondi, mis on nii eraldatud, et viimastel autoga läbitavatel teejuppidel näen võõraid jälgi nädalas korra või paar. Kuna loodusfotograafi kalleim vara on kohad, kus ta pildistab, siis jään nende paikade osas delikaatseks.»

Mis puudutab laialdast metsaraiet, siis on sel olnud mõju ka Savisaare tööle: aastas selgub neli-viis korda, et mõni mets, kuhu ta on plaaninud pildistama minna, on kohale jõudes raiesmikuks osutunud. «Mõistan muidugi, et kui metsad on raieküpsed, tahetakse need maha võtta, aga igal asjal on piir. Ei piisa, kui metsaseks jäävad ainult looduskaitsealad – loodus peaks selle loogika järgi kogunema ühte kohta kokku ja olema killustatult nende alles jäänud metsatukkade vahel,» ütleb Savisaar. «Näiteks võeti hiljuti minu kodu lähedal maha värbkaku pesapaik. Aga värbkakule ei sobi noored metsad, tal on vaja just vanu kuuse ülekaaluga segametsi, kus on pesitsemiseks piisavalt õõnsusi.»

Mis puudutab loodusfotograafi igapäevatööd, siis sõltub see parasjagu taga aetavast loomaliigist. «On päevi, mil lähen metsa juba enne päikesetõusu, jätan lõunasöögi vahele ja tulen koju alles pärast päikeseloojangut – ja nii mitu nädalat jutti. On ka rahulikke perioode, kui rutiin on see, et hommikul tegelen piltidega, meilinduse ja muu kirjatööga ning kui ilm ja valgus lubavad, lähen õhtusele metsatiirule, mis kestab kolm tundi. Elatusallikaks on mul muidugi piltide müümine, aga ka fotokoolitused, loengud, loodusõhtud, välismaistele kolleegidele ja loodushuvilistele Eesti looduse näitamine ning fotojaht. Muide, senine rekord on ühe päeva jooksul nähtud-kuuldud 120 linnuliiki!»

Kuigi võiks arvata, et elukutselisel fotograafil on metsas käimiseks spetsiaalne matkavarustus, pole see nii: «Äärmisel juhul julgen oma riietega külapoodi sisse hüpata – ma ju rooman nendega lumes ja poris ning seepärast on jope küünarnukid katki ja riided sageli määrdunud. Muidugi ma vaatan Fjällräveni parkat, aga 500-eurose jopega ei raatsiks mutta hüpata. Samuti on välistatud kilepüksid, sest riietus peab olema vaikne. Selle asemel on mul talvisel ajal vatiinpüksid, mille alla saan vajadusel kihte juurde panna. Kui laman märjal jääl, siis tean, et kulub viis minutit, enne kui püksid läbi vettivad. Ja kui vaja, tuleb püksid kuivade vastu vahetada isegi 20-kraadise pakase käes.»

Kõiki neid ebamugavusi on aga saatnud edu. «Kui pean tegema auhindadest mingi valiku, siis tooksin esile mustvalge foto Vooremaa metskitsest, millega sain 2012. aastal mustvalgete loodusfotode kategoorias Veolia Environment Wildlife Photographer of the Year konkursil teise koha. 2013. aastal sain ninasarvikpõrnika pildiga esikoha Euroopa loodusfoto konkursil. Ja loomulikult on mulle väga südamelähedane Looduse Aasta Foto 2015 üldvõit, peapreemia.» Sel aastal pälvis Savisaar esikoha rahvusvahelisel konkursil Nature Photographer Of The Year maastikufotode kategoorias.

Tagasi üles