Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Koolivõimlas vajuvad normid unustusse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kehaline kasvatus asendub tunniplaanides peagi liikumisõpetusega, kus normide asemel on hinnas õpilase individuaalne areng. Niisamuti ka uisutamises pole oluline uisuringi aeg, vaid õpilase individuaalne areng uisuringi läbimisel. | FOTO: Elmo Riig

Haridusministeerium plaanib kehalise kasvatuse ainekavas teha uuendusi, mistõttu võib tunniplaanist peagi leida kehalise kasvatuse asemel liikumisõpetuse tunni. See tähendab, et normide täitmise asemel läheb hinda õpilase individuaalne areng.

Haridusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Libliku sõnul ei olnud kehalise kasvatuse norme tegelikult juba 2002. aasta õppekavas.

«Kõik lapsed ei pea hüppama kaugust või kõrgust sama palju,» lausus ta. «Me peaksime suutma vabaneda normatiivi mõistest ning aru saama, et tähtis on seada endale eesmärke. Kui normid on ühetaolised, siis eesmärgid on igaühele individuaalsed – nagu eluski.»

Viljandi gümnaasiumi kehalise kasvatuse ainevaldkonna juhi Kristiina Jürissoni sõnul on liikumisõpetuse tähtsaim eesmärk kujundada inimest, kellele meeldib liikuda. «Inimene peaks tahtma liikuda ka ilma õpetajata, sest on aru saanud, et teadlik liikumine on tervisele kasulik, ning sellise õppeaine puhul on individuaalse lähenemise tähtsustamine vältimatu,» rääkis ta.

Jürisson lisas, et kõike mainitut arvesse võttes poleks numbritega hindamine kuigi objektiive ning oluline on see, et õppijast kujuneks oma arengu hindaja. Samal seisukohal on Kesklinna kooli kehalise kasvatuse õpetaja Kaja Orobko.

Jakobsoni kooli kehalise kasvatuse õpetaja Aivar Hommik on uue ainekavaga põhjalikult tutvunud ja sel alal ka koolitust saanud. Ta selgitas, et üks võimalus, kuidas õpilane oma arengut saab jälgida, on täita liikumispäevikut ning vajaduse korral analüüsida juhendaja kaasabil, kuidas füüsilist vormi meeldivamalt parandada.

«Välja on töötatud kehalist võimekust mõõtvad testid, mis ei kuulu rangelt hindamise alla,» lausus Aivar Hommik. Tema selgituse järgi näeb õpilane nende testide abil, millisel  tasemel ta omaealistega võrreldes on.

Hommik täpsustas, et uue ainekava hindamiskriteeriume ta täpselt siiski ei tea, sest kevadel olid need veel sõnastamata.

Pille Libliku sõnul kujuneb hinne liikumisõpetuses samamoodi nagu praegugi: viiepallisüsteemis. Ta toonitas, et hindamine peaks olema arusaadav ja läbipaistev ning õpilasele peaks olema selge, mida ta peab tegema, et saada üks või teine hinne.

«Kehalises kasvatuses on vaja arvestada õpilaste füüsilist suutlikkust: on õpilasi, kes näiteks tervise tõttu ei jaksa teistega võrdselt harjutusi teha, aga osalevad tunnis neile sobival viisil,» selgitas ta. «Õpetaja saab neid erisusi arvestada ja vastavalt sellele, mis on õpilasele eesmärgiks seatud, ka teda hinnata.»

Aivar Hommiku sõnul on kehalise kasvatuse ainekava muutmine liikumisõpetuseks väga hea, kuid õpilaste füüsilise vormi parandamiseks tuleks tundide arvu suurendada. «Kehaline kasvatus on 25 aasta tagusega võrreldes üsna leebe ning selle põhilised kriteeriumid on aktiivsus ja tunnis osalemine,» sõnas ta.

«Vastupidavusaladel on väike nõue ka joosta, suusatada ja uisutada teatud maa ühtlases tempos. Põhikooli lõpuklassis näeb ainekava ette, et poiss sooritab rippes kangil tireltõusu.»

Tema arvates on praeguses ainekavas kirjas olevad nõuded igati jõukohased tervetele lastele, kes on aktiivselt tundides osalenud.

Pille Libliku sõnul on Tartu Ülikooli liikumislaboril kehalise kasvatuse uue ainekava tööversioon valminud planeeritust varem, kui esialgu ei saa ennustada, kuidas selle arutelud ja kooskõlastus lähevad.

«Lootus järgmisest sügisest ainekava rakendada tuleneb sellest, et jaanuarist peavad koolid korraldama ümber ujumise algõppe esimeses kooliastmes. See mõjutab kehalise kasvatuse õppe mahtu ja korraldamist tervikuna,» selgitas ta.

Pole välistatud, et tulevikus võetakse individuaalsest hindamisest šnitti ka teistes õppeainetes. Pille Liblik selgitas, et õppekava koosneb kahest osast: üldosast ja ainekavadest. «Ka praegu kehtivas üldosas on kirjas individuaalne lähenemine ja koolide kohustus seda rakendada,» sõnas ta.

Liblik lisas, et nüüd astutakse järgmine samm, püüdes kehalise kasvatuse näitel ühes konkreetses aines oskuste omandamist kirjeldada. «Kehalise kasvatuse õpetajad tajuvad sageli, et nende ainet ei väärtustata piisavalt, olgugi et see on sama oluline kui matemaatika või eesti keel,» nentis ta.

Tagasi üles