Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mikser teeb ettepaneku jätta laevakaitsjate kulud riigi kanda

8
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Välisminister Sven Mikser | FOTO: Sander Ilvest

Eesti riik on näinud palju vaeva, et laevakaitsjad koju tagasi tuua, ning ametkonnad pole nende juhtumit menetledes suuri vigu teinud – nii ütleb intervjuus välisminister Sven Mikser. Enda sõnul teeb ta ettepaneku jätta laevakaitsjatega seotud kulud riigi kanda.

-Viimase nädala jooksul on Indias ajanud asju välisministeeriumi asekantsler Annely Kolk. Miks meil varasemate laevakaitsjatega seotud juhtumite ajal sellist esindatust polnud?

On ikka. Õigusvaldkonna asekantsler on mitu korda Indiat külastanud, ka seoses laevakaitsjate küsimusega. Sellega on tegelenud päevast päeva, nädalast nädalalasse meie konsul oma töövaldkonnas ja ka meie suursaadik New Delhis. Selles mõttes ei saa öelda, et oleksime kuidagi äkiliselt ärganud.

Ma ise olen India välisministeeriumi kahe riigiministriga kohtunud viimase poole aasta jooksul umbes neli korda. Olen kohtunud ka India suursaadikuga, olen sel teemal perioodiliselt vestelnud oma Briti kolleegiga, kelle kodanikud olid sama laeva meeskonnas ja vangis. See on olnud välisministeeriumile pidev töö.

-Kuidas see töö käinud on: kas olete neid kohtumisi ise palunud või on need toimunud kuskil mingi muu ürituse ajal?

Loomulikult oleme neid palunud, oleme saadiku välja kutsunud. Viimati kohtusin riigiminister Singhiga Myanmaris toimunud Aasia-Euroopa kohtumise äärel. Enne seda riigiminister Akbariga ÜRO Peaassamblee avanädalavahetuse serval.

On selge, et Indias – nagu ka meil – on kohtuvõim täitevvõimust lahutatud. Aga kahtlemata on oluline selle teema päevakorras hoidmine ja rõhutamine, et kohut tuleb pidada mõistliku aja jooksul. India on erakordselt suur riik.

14 inimest ootamas apellatsioonikohtu otsust on ühe suurusjärguga küsimus meie väikesele riigile. Enam kui miljardi inimesega India riigiaparaadile ei ole see kindlasti sellise prioriteetsusega teema, et võiksime eeldada, et see ilma tähelepanu juhtimiseta pidevalt päevakorras püsiks.

Selle teema puhul on üks osa olnud poliitiline ja diplomaatiline töö ning teine osa konkreetselt nende inimeste igapäevaste probleemide, murede ja olmetingimustega tegelemine. Viimastega on pidevalt tegelenud konsul ja suursaadik.

-Aga kuidas teile tundub, kas me oleksime saanud selles asjas nelja aasta jooksul midagi paremini teha?

Olen olnud minister selle viimase aasta ja mulle tundub, et vaeva on nähtud pidevalt ja meie diplomaadid on teinud seda tööd absoluutselt parimas tahtmises.

Me saame hästi aru, et Eestis ei saa täitevvõim kohtuvõimu tegemistesse sekkuda. Kindlasti ei saa me eeldada, et Indias oleks teisiti. Ja veel vähem saame eeldada, et Eesti täitevvõim saaks otseselt sekkuda sellesse, kuidas tegutseb India kohtuvõim.

Aga kui nad tajuvad ja tunnevad, et see teema on nende olulisele partnerile poliitiliselt tähtis, siis aitab see paratamatult kaasa sellele, et see ei vajuks seal suures kuhjas väga sügavale. Oleme teinud tööd oma parimate oskuste tasemel ja ma arvan, et oleme seda teinud hästi. Teame, et peale Eesti kodanike on selles olukorras olnud ka Briti ja Ukraina kodanikud. Oleme teinud ka nendega väga tihedat koostööd ja koordineerinud oma tegevust. Ma ei oska siin kellelegi midagi ette heita.

-Kui palju on selles loos seiku, millest saab rääkida alles siis, kui mehed Eestis tagasi on, või ka sellist, millest ei saa rääkida mitte kunagi?

Mitte kunagi on väga pikk aeg, aga eks diplomaatias on ikka nii, et teatud dokumendid ei ole põhjusega avalikud, enne kui mõistlik aeg on möödunud. Loomulikult arutatakse kogemusi ja õppetunde tulevikuks institutsioonides läbi.

Kindlasti on teatud asju, millest võib hiljem rääkida avalikkusele või mille panevad  kuskile memuaaridesse kirja inimesed, kes sellega vahetult tegelenud on. Ja kindlasti on mingid asjad, mida hoitakse templi all ikka mõnda aega, nii nagu kõigis sellistes keerulistes diplomaatilistes situatsioonides.

On väga hea põhjus, miks 1990ndate teisel poolel hakkas ilmuma palju ajalooalast populaarteaduslikku kirjandust Esimese maailmasõja lõpust – asjad, mis mitme riigi ametiasutustes olid mitmeks põlvkonnaks salastatud, said avalikuks.

-Kas olen õigesti aru saanud, et kui laevakaitsjad koju tagasi tulevad, siis kulusid, mis Eesti riik kinni maksis, neilt tagasi ei küsita?

Meie eesmärk ei ole tekitada lisamuresid neile inimestele ja nende peredele, kellel on neli aastat olnud väga raske. Seetõttu kavatsen teha valitsusele ettepaneku loobuda tagasimaksenõudest.

Tagasi üles