Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Koolikius jõudis esimest korda riigikohtusse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Illustratsioon: Alari Paluots

Esimest korda kooli rolli laste kakluses hindama pidanud riigikohus ei pidanud kooli vastutavaks selle eest, et mitu 2. klassi mudilast olid vahetunni ajal klassikaaslast kinni hoidnud ja klohminud  ning kõik selle telefoniga üles filminud.

Eile viimaks pretsedenditu kohtulahendini jõudnud koolivägivallajuhtum leidis aset juba ammu, 2011. aasta oktoobris. Seni rangelt kinniste uste taga arutatud kakluseloo otsustas lõpuks osaliselt avalikuks teha riigikohus, sest õppida on sellest nii kohtutel, koolidel, omavalitsustel kui ka seadusandjal.

Küll aga ei avalda kohus ei laste ega selle Tallinna kooli nime, kus lugu juhtus.

Aastaid tagasi oktoobris ühel söögivahetunnil otsustas neli 2. klassi last koolikoridoris üheskoos oma klassikaaslast kiusata. Üks hoidis ohvrit kinni kätest, teine juustest, kolmas hakkas klohmima. Vähem kui kaheks minutiks tekkis koridoris rüselus, mida neljas kambajõmm mobiiltelefoniga filmis. Tagajärjeks olid ühe lapse kriimustused, sinikad ja väänatud õlg ning alles kuus aastat hiljem lõppenud kohtuvaidlus.

Mobiiltelefon ühe kiusaja käes polnud ainus, mis sel hetkel toimunut salvestas – see jäi ka kooli valvekaamera lindile. Sellest salvestisest sai hiljem kohtus peamine asitõend, kuna ükski õpetaja juhtunut oma silmaga pealt ei näinud.

Toimunule reageeris ootuspäraselt kannatada saanud lapse ema, kes tuli kooli, ründas  kiusamist filminud last füüsiliselt ning sai selle eest kriminaalkaristuse.

Halduskohtusse andis kiusatud lapse ema kooli alles 2014. aastal, mõni päev enne juhtumi aegumist. Ema nõudis kolme aasta taguse vägivallatsemise eest koolilt mittevaralise kahju hüvitamist. Ta kurtis, et tema laps oli koolikiusu ohver, mistõttu süvenesid puudega lapse terviseprobleemid – astmahood.

Tallinna halduskohus otsustas mullu märtsis ema kaebuse rahuldamata jätta. Peaasjalikult seetõttu, et ema nõudis kohtu seisukohta vaid ühe vägivallajuhtumi suhtes. See aga piiras kohut, kel polnud alust välja selgitada, kas too laps oli süsteemse kiusu ohver, mida kool olnuks kohustatud märkama. See on suur vahe, sest isegi kõnealuse kakluse videolindistus tõestab selgesti, et üksik kaklus võibki õpetajatel kahe silma vahele jääda ning süüdistada ei ole selles kedagi. Kohus leidis, et kõiki konflikte kooliseinte vahel polegi võimalik ära hoida.

Süüd ei leitud õpetajal, kes oli kaklusele väga lähedal, kuid ei märganud seda, samuti mitte korrapidajaõpetajal ega korraga mitut kaamerapilti jälgima pidanud valvuril.

Peale selle pidas halduskohus kooli reaktsiooni juhtunule kohaseks: sellest teost räägiti, seda tauniti ning vägivallatsejad said kehva käitumishinde.

Pidev kiusamine

Ringkonnakohus jõudis tänavu aga risti vastupidisele tulemusele ja tühistas halduskohtu otsuse. Nimelt leidis ringkonnakohus, et asja tuleb vaadata laiemalt kui üksik kaklusjuhtum. Seda nõudvat laste õiguste konventsioon ja lastekaitseseadus, mis ütleb, et esikohale tuleb seada lapse huvid.

Kohtu hinnangul teadis kool kiusatud lapse probleemidest ning oleks pidanud tema murele suuremat tähelepanu pöörama ja psühholoogi kaasama. Kohus nentis, et lapse ema  töötas küll sellele vastu, ent kool ei teinud kõike endast olenevat, et süsteemset kiusamist, mille ohver laps 1. klassist oli, ära hoida. Peale kõige puudus koolil kindel sisekord, mille abil selliseid juhtumeid ära võinuks hoida. Klobimise järel, novembris viidi kõnealune laps astmahoo tõttu haiglasse ning ringkonnakohtu hinnangul võis koolis saadud trauma tõesti olla haiguse ägenemise põhjus.

Nii mõistis ringkonnakohus Tallinna linnalt kui koolipidajalt lapsele hüvitiseks välja 500 eurot.

Keeruline vaidlus jõudis lõpuks riigikohtusse, kes pole varem kunagi pidanud hindama, kas kool vastutab lastevahelise kiusamise eest või mitte.

Riigikohus nõustus aga maakohtuga ning tegi teisipäeval pretsedenditu otsuse: ehkki kaklus leidis aset kooliseinte vahel ning laps võis olla ka süstemaatilise kiusamise ohver, pole Tallinna kooli ometi milleski süüdistada.

Riigikohus leidis, et lapsevanem ja tema advokaat ise ei soovinud, et süsteemset kiusamist uuritaks põhjalikumalt kui vaid üht vägivallajuhtumit tol oktoobripäeval. Ringkonnakohtule heitis riigikohus ette aga menetlusnormide rikkumist, sest kohus ei saa väljuda kaebuse piiridest, isegi kui see tundub olevat lapse huvides.

«Kohus saab lahendada vaidluse ainult nendes piirides, nagu kaebaja kohtu ette toob. Kohus ei saa minna kaebuse piiridest laiemaks, kui advokaat on selgelt öelnud, et tegeleme ainult selle intsidendiga,» sõnas riigikohtu pressiesindaja Merje Talvik.

Vastutab omavalitsus

Nii tühistas riigikohtu halduskolleegium eile ringkonnakohtu otsuse ning pika vaidluse tulemusena selgus, et süüdi pole justkui keegi.

Samal ajal ütleb põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, et kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse.

Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul tuleks kaaluda selle nõude täpsustamist, sest see on liiga üldine. Kolleegium peab seda üheks peamiseks järelduseks selles vaidluses.

Riigikohus püüdis omalt poolt seadusesättele sisu anda.

Esiteks tuleb lapsi kaitsta nii enda, teiste koolitöötajate, kaasõpilaste kui ka tänavalt kooli astuvate võõraste eest.

Samas ei tähenda see, et õnnetuse või kakluse eest peab vastutama mõni õpetaja. Süü võib lasuda koolil kui organisatsioonil ning enamasti vastutab hoopis koolipidaja ehk kohalik omavalitsus.

Lapse õiguste kaitse seisukohast ei ole tähtis, kas õpetaja või mõni muu koolitöötaja tegi midagi valesti või on koolis lihtsalt halb töökorraldus või pole raha, et hoonet remontida või õpetajaid juurde palgata. Kõigil neil juhtudel võib vastutada aga kohalik omavalitsus, kes pole suutnud luua lapsele turvalist keskkonda.

Teiseks leidis riigikohus, et vastutusele saab võtta nii teo kui ka tegemata jätmise eest. Näiteks õpetaja, kes kiusab ja alandab last, aga ka õpetaja, kes ei sekku kaklusesse või ei tee midagi, kui laste tervist ohustab katkine koolivara.

Kolmandaks tuleb vastutada laste turvalisuse eest mitte ainult kooli territooriumil, vaid ka koolist väljaspool toimuva koolitegevuse vältel, näiteks ekskursioonil.

Ehkki eile lahenduse saanud vaidlus oli esimene, kui koolikiusu pärast kaevati kool kohtusse nimelt tegevusetuse pärast, ennustavad kohtud, et sellised süüdistusi tuleb edaspidi üha enam.

Talviku sõnul ei peaks aga kooliga seotud vaidlused üldse kohtusse jõudma. «Kurb oleks, kui kohus peaks iga asja peale hakkama koolidelt hüvitisi välja mõistma. Kohus ei peaks olema see, kes selliseid muresid lahendab. Peaksid olema pehmemad meetmed,» sõnas ta.

Tallinna haridusameti juht Andres Pajula ei olnud eile otsusega veel põhjalikult tutvuda jõudnud, kuid tema sõnul on märgiline, et riigikohus asja menetleda võttis. Samuti nõustus ta põhimõtteliselt kohtuga, et säärased vaidlused peaksid lahenduse saama enne kohut.

Kommentaar

Jürgen Rakaselg

Sille Annuk

Haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu osakonna peaekspert Jürgen Rakaselg

Esmalt peab nentima, et kohtumenetluse aluseks saanud sündmused on kahtlemata kahetsusväärsed. Ometi on selge, et seadusemuudatus ei ole ilmtingimata parim või tõhusaim viis selliste sündmuste ärahoidmiseks.

Meie jaoks on väga oluline, et meie seisukohad on kooskõlas kohtu hoolsuskohustuse piiritlusega. Näiteks ministeeriumi kodulehel «kooliturvalisuse» rubriigis avaldatud soovitustega: kõiki õnnetuid juhtumeid ei saa kahjuks ära hoida, kõige olulisem on teha kõik nende toimumise takistamiseks ning kohe sekkuda või abi kutsuda.

Nõustume kohtuga, et kiusamine on täiskasvanute eest sageli varjatud, mis teeb teemaga tegelemise keerulisemaks. See teeb keeruliseks ka hoolsuskohustuse piiri seadmise seadusesse.

Kuna oleme praegu kooliturvalisust puudutava eelnõu täiendamisega lõpusirgel, plaanime kindlasti arutada kiusamisvaba haridustee liikumisega, kas veel üks täiendus oleks mõjus ja tulemuslik. Seetõttu ei saa välistada, et täiendame väljatöötatavat eelnõu või anname soovitusi, kuidas hoolsuskohustuse ulatust raskesti hoomatava kiusamise puhul paremini määratleda.

Tagasi üles