Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

POSTIMEES KRIMMIS. Eufooria läinud, aga optimismi veel jätkub

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Sevastoopoli optimistlikud pensionärid võimlevad kesklinna kaldapealsel koha läheduses, kus asub Eesti skulptori Amandus Adamsoni kuulus meres asuv monument Uputatud laevadele. Pensionärid võitsid Venemaa alla minekust Krimmis ehk kõige rohkem, sest nende pensionid tõusid kaks kuni kolm korda. | FOTO: Liis Treimann

Sõitsime just mööda suurest Vladimir Putini tsitaadiga reklaamist «Sevastopol – see on tuleviku Venemaa eelpost,» kui autojuht Sergei küsis: «Kas te tahate ikka kindlasti kesklinna sõita?» ja ohkas jaatava vastuse peale: ta teadis, et linnas võtab sõit kaua aega. Vene võim on kolme ja poole aastaga toonud Krimmis kaasa nähtuse, mida varem poolsaare suuremates linnades ei tuntud – ummikud.

Korralikud ummikud on üks peamisi uue aja märke, mis Krimmi linnades silma hakkab. Selle üle kurtsid peaaegu kõik Krimmi pealinna Simferopoli ja administratiivselt eraldiseisva sõjasadama Sevastopoli elanikud.

«Meil on siin nüüd nagu Moskvas. Ukraina ajal polnud meil mingeid ummikud, aga nüüd on hommikust õhtuni,» ütles Sevastopolis kirjamees ja ühe kohaliku tehase peadirektori asetäitja Sergei Gorbatšev.

Ometi ei ole ummikud märk selle kohta, nagu oleks Krimmi elanike elatustase hüppeliselt tõusnud alates sellest, kui nad 2014. aasta referendumil (mida Ukraina ja kogu rahvusvaheline üldsus peab seadusevastaseks) hääletasid Venemaaga liitumise poolt.

Pigem on seletus selles, et Venemaalt on Krimmi saabunud väga palju ametnikke, õnneotsijaid ja põgenikke Donbassist, kes kõik on elanike arvu eelkõige suuremates linnades kõvasti kasvatanud. Tänavu läks Sevastopolis esimesse klassi kaks korda rohkem lapsi kui 2014. aastal, aga sündivus pole seejuures linnas suurenenud.

«Selline tunne, et kõik, kellel polnud midagi teha ning kellel oli vaba raha, on Venemaalt siia sõitnud,» ütles Sevastopoli ettevõtja Aleksandr Protassov. Tema müüs 2014. aastal Nižni Novgorodis oma maja maha ja kolis perega Krimmi.

«Siia sõidab rahvast kokku nagu Jack Londoni romaanides,» iseloomustas teine ärimees Sevastopolisse käivat rahvaste rännet.

Ma mäletan väga hästi, milline eufooria valitses Krimmis 2014. aasta sügisel, napilt pool aastat pärast Venemaaga ühinemist. Krimmi ametnikud ja poliitikud rääkisid üksteise võidu mulle, kuidas Kreml tahab Krimmist luua näidisprovintsi ülejäänud Venemaa jaoks, et näidata, kuidas saab võita korruptsiooni ja luua moodsat taristut.

Krimmist algab Venemaa muutumine, kinnitas mulle toona Krimmi valitsust nõustanud kohalik politoloog Andrei Nikiforov. Mitte midagi sellist pole aga Krimmis juhtunud. Selle asemel on Krimm kolme ja poole aastaga muutunud tavaliseks Venemaa provintsiks koos kõigi Venemaa hädadega.

«Eufooria on muidugi üle läinud. Võib-olla pole muutused olnud nii kiired, kui me tahaksime, aga kõike korraga ju ei saa,» nentis Nikiforov kolm aastat hiljem Postimehele. «Aga optimism on paljudel jäänud, sest meie unistus – pöörduda tagasi Venemaale – läks täide ja kõik on veendunud, et meie perspektiivid on oluliselt paremad, kui me oleks jäänud Ukrainasse.»

«Eufooria läks loomulikult kiiresti üle ja algas proosa. Me ei hakanud kindlasti halvemini elama, aga ka mitte eriti paremini. Aga pettumust (Ukrainast lahkumise üle – J. P.) ei leia te siit kusagilt,» väitis ka Sergei Gorbatšev.

Sevastopoli tuntud poliitiku Ivan Komelovi sõnul ei saanud inimesed, valdavalt eakamad, 2014. aasta kevadel päris hästi aru reaalsusest ja see tekitas kõrgendatud ootusi.

«Paljud tahtsid naasta Nõukogude Liitu, aga Venemaa on hoopis teine riik,» lausus ta. «Aga ma olen veendunud, et Krimmist saaks veel endiselt teha Venemaal näidisregiooni, kasutades ära meie väga suurt patriotismi.»

Patriotismi Vene riigi suhtes ei pea Krimmi elanikud tõepoolest kusagilt laenamas käima. Sevastopoli külje all elavat 68-aastast pensionäri, endist hüdrogeoloogi Marina Posekovat ähvardab ametnike omavoli tõttu oma majast ja krundist ilmajäämine, kuid see ei tähendanud, et ta praegu hääletaks referendumil teisiti.

«Ükskõik mis ka toimuks, me oleme siin alati Venemaa patrioodid!» kinnitas Marina. «Oleksime Ukraina alla jäänud, siis oleksid meil teised probleemid. Praegu lihtsalt kuberner ei täida Putini tahet. Kõik tehakse selleks, et Putini mainet kahjustada. Venemaa on suurriik, aga tal ei jätku lihtsalt korda. Bardakki on liiga palju!»

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Putin on Krimmis kõikjal: kõik maanteed on ääristatud suurte plakatitega tema lopsakalt ametlikus kõnepruugis lubadustega parandada Krimmis elu. Kohalikele paistsid need lubadused väga meeldivat, sest enamik ei kahelnud: kui Putin lubab, siis Krimmis nii ka tehakse.

«Krimm oli alati kuulus kui üleliiduline ravila. Meie hakkame seda ka loomulikult arendama!» «Krimm – see pole ainult turism ja puhkus, vaid see on ka tööstuse ja põllumajanduse potentsiaal, mida me kavatseme samuti arendada.»

«Meie eesmärk on teha Krimmist ja Sevastopolist nüüdisaegne dünaamiliselt arenev Venemaa regioon.»

«2017. aastal lastakse käiku uued soojuselektrijaamade plokid Krimmi elanike jaoks.» Enamik Krimmi elanikke on Postimehe veendumuse järgi arvamusel, et kui poolsaar oleks jätkuvalt Ukraina koosseisus, siis oleks nende elujärg olnud praegusest kehvem.

Võrdluseks võtavad nad Venemaa telekanalite uudised, mis mõnuga võimendavad probleeme Ukrainas: kui neid uudiseid igal õhtul vaadata, siis hakkad tõepoolest tundma, et võiks veelgi hullem olla.

Krimmi inimeste palgad jäävad Venemaa keskmisest vaesemate regioonide tasemele. Tavaliseks palgas nimetasid inimesed Krimmi suuremates linnades 18 000–25 000 rubla (255–355 eurot), maal 12 000–18 000 rubla (170–255 eurot). Heaks palgaks peetakse Krimmi linnades sissetulekut alates 30 000 rublast (430 eurot).

Arvestades peaaegu kõigi kaupade mõningast kallinemist – kõik tuuakse nüüd ju Mandri-Venemaalt, mis on kaugemal kui Ukraina – ja ka kommunaalkulude kallinemist, siis on krimlaste praegused sissetulekud võrreldavad enne 2014. aasta omadega. «Ei saa öelda, et elatustasemes oleks toimunud mingi kvaliteetne hüpe,» nentis ka Andrei Nikiforov.

Võrdluseks: Venemaa keskmine palk on riigi statistikaameti andmetel ligi 39 000 rubla (555 eurot) ja Ukraina oma 7500 grivnat (230 eurot).

Aeglaselt kasvavate sissetulekute asemel toidavad kohalike eneseusku Moskva suured föderaalsed investeeringud Krimmi: aasta pärast avatav 17-kilomeetrine sild üle Kertši väina, mis ühendab poolsaare ülejäänud Venemaaga neljarealise maantee ja raudteega, ehitatav 200-kilomeetrine neljarealine maantee Kertšist Simferopolisse ja edasi veel ligi sada kilomeetrit Sevastopolisse, uuenev Simferopoli lennujaam uue terminali ja maandumisrajaga, uued elektrijaamad, moodne regionaalne suurhaigla kõigi taseme operatsioonide tarbeks ning kuulsa noortelaagri Artek ümberehitamine.

Kohalikud rääkisid nendest ehitustest silmanähtava uhkusega ning alati rõhutades, et Ukraina võimud ei investeerinud kogu iseseisvuse ajal kohalikku taristusse midagi.

Peaaegu kogu Krimmi infrastruktuur on pärit Nõukogude Liidu ajast, mis lõppes juba 26 aastat tagasi. «Võib-olla pole kõik nii ilus, kui meile joonistati, aga see-eest toimub reaalne areng, mida kõik näevad,» ütles Andrei Nikiforov.

Pärast Krimmi üleminekut Venemaa alla mõnda aega Sevastopoli kubernerivalitsuses töötanud Sergei Gorbatševi sõnul võtavad välised muutused veel aega põhjusel, et Venemaa pidi otsustama, kas hakata olemasolevaid vanu ehitis renoveerima või ehitada kõik uuesti nullist alates.

«Tihti valiti teine variant ning nüüd võtab kõik see projekteerimine ja kooskõlastamine aega, et saaks hakata ehitama,» rääkis ta. «Tulete kolme aasta pärast, siis näeb paljugi siin teistmoodi välja.»

Vene meedia teatel on Kreml föderaaleelarvest kulutanud Krimmi arendamisele 3,5 aastaga ametlikult ligi 500 miljardit rubla (7,2 miljardit eurot – vaid 2,2 miljardit vähem kui Eesti tänavune riigieelarve - J. P.), millest ainuüksi silla ehitamiseks üle Kertši väina on kulunud 300 miljardit rubla (4,3 miljardit eurot) koos ligipääsuteede ja muu vajalikuga.

Isegi järgmise aasta jalgpalli MMi korraldamiseks on Venemaa ametlikult kulutanud vähem raha (Venemaa spordiministeeriumi andmetel 390 miljardit rubla ehk 5,6 miljardit eurot) kui Krimmile pärast selle allutamist.

Venemaal on avalik saladus, et suur osa Krimmi suunatud rahast tuleb muude Vene regioonide investeeringute arvelt. Seetõttu valitseb Krimmis muu Venemaaga võrreldes paradoksaalne olukord, sest seal on Venemaal ilmselt kõige vähem tunda majandusseisakut.

Jakuutiale ütles Moskva 2014. aastal otse välja, et ammu plaanitud silla ehitus üle Leena jõe lükatakse teadmata ajaks edasi, sest kõik raha kantakse ümber riigi tähtsusega ehitusele number 1 – Kertši sillale, mille autotee osa on praktiliselt juba valmis ning avatakse igal juhul järgmisel aastal. Raudteesild lubatakse avada hiljemalt poolteise aasta pärast.

Ehitusjärgus Kertši väina sild. | FOTO: Alexey Malgavko/Scanpix

Krimmis liiguvad aktiivselt jutud, et esimesena sõidab autoga üle silla Krimmi Venemaa president Vladimir Putini päeval, kui ta uuesti presidendiks valitakse. See on 18. märts – Venemaal määrati valimised sümboolselt Krimmi Venemaaga ühinemise aastapäevale. Üle silla sõit tõstaks päeva sümboolsust veelgi.

Peale suurte ehituste lugesid Krimmi elanikud Venemaaga ühinemise plussidest üles veel vähenenud olmekorruptsiooni, suurema tähelepanu koolidele ja lasteaedadele ning elurajoonide massilise heakorrastamise, esialgu küll vaid suuremates linnades ja nende ümbruses.

Simferopoli külje all Tšištenka asulas rääkisid kohalikud, kuidas paari viimase aastaga on asfalteeritud külasisesed teed, kaks suuremat tänavat on saanud valgustuse ja käima on pandud iganädalane prügivedu.

«See tundub pisiasi, aga varem me ei saanud prügi ära vedada. See ei huvitanud ühtegi ametnikku Ukraina ajal,» rääkis asula elanik, ühes Simferopoli erafirmas mänedžerina töötav kahe lapse isa Vadim (34).

Miinustena toodi esile Vene ja Ukraina seaduste ja praktikate üsna tuntavat erinevust peaaegu kõigis eluvaldkondades, millega harjumine on võtnud paljudel päris palju aega (alates liikluseeskirja erinevusest kuni kinnisvara registreerimiseni), ulatuslikku korruptsiooni kõrgemate ametnike tasemel, Ukraina-aegsete äride ja maade jätkuvat ümberjagamist ja paljudel juhtudel jõuga äravõtmist ning Venemaalt saabunud ametnike ja nendega seotud ärihuvide laiutamist, mis väljendub muuhulgas ka riigihangete jagamisel kohalike ettevõtete kõrvaletõrjumises ning mujalt Venemaalt tulnud tegijate eelistamises.

Krimmi enda ettevõtted on kõrvale tõrjutud kõikidest suurematest ehitusprojektidest poolsaarel, mis tähendab automaatselt ka kohaliku eliidi mõju vähenemist Krimmi asjades kaasarääkimisel.

Kõva löögi on saanud ka kohalikud kesk- ja väikeettevõtted, kes olid seotud Ukraina tootjatega ning Ukraina turuga. Enamik pole siiani muutustest toibunud.

Kohalike sõnul on silmaga näha, kuidas otse Moskvale alluvad ehitused edenevad palju kiiremini, kui kohalikust eelarvest rahastatavad ehitused. Kohalikud ehitused on ka peaaegu eranditult seotud raha kantimise kahtlustega. (Kohalik eelarve on muidugi tinglik, sest 80 protsenti Krimmi eelarvest moodustub dotatsioon föderaaleelarvest. Sama suur osa on dotatsioon veel vaid Tšetšeenias ja Inguššias – J. P.)

Hea näide sellest on Simferopoli peatänava remont 120 miljoni rubla eest selliselt, et aasta hiljem tuli kogu töö uuesti teha. Kohalikud irvhambad on juba Krimmis kasutusele võtnud mõiste «rerekonstruktsioon».

Teine näide on valmistumine elektrikatkestusteks. Vene võimud arvestasid sellega, et Ukraina võib Krimmi jooksvad elektriliinid läbi lõigata ning tõid Krimmi elektrigeneraatorite varu. Aga kui 2015. aastal Ukraina rahvuslased elektriliinid tõepoolest läbi lõikasid, siis selgus, et suur osa generaatoreid oli juba vasakule müüdud. Seetõttu võttis ka elektri taastamine Krimmis plaanitust kauem aega.

«Palju raha kas ei suudeta ära kasutada või riisutakse. Seepärast on kohalike kõrgemate ametnike vastu algatatud juba kümneid kriminaalasju. Krimmi asekuberner istub juba üle aasta aega vahi all,» ütles Putini juhitava ülevenemaalise rahvarinde Sevastopoli staabi liige Ivan Komelov. «Ukraina ajast ma ei mäleta midagi sellist, et kõrgemate ametnike vastu oleks nii palju kriminaalasju algatatud.»

Tippkorruptsiooni suurenemise kohta on kohalikel oma seletus. «Siin liigub tänu investeeringutele nüüd ka oluliselt rohkem raha kui Ukraina ajal,» ütles Simferopoli üks tuntumaid ajakirjanikke Vadim Nikiforov. Tema väitel puutub aga tavaline inimene ametiasutustes korruptsiooniga praegu Krimmis kokku vähem kui Ukraina ajal: «Väiksemad ametnikud, koolidirektorid, arstid, kõik nad on raha võtmise suhtes palju rohkem ära hirmutatud.»

Olmekorruptsiooni vähenemise üle pole aga kõik paradoksaalsel kombel õnnelikud. «Korruptsiooni on jah ametnike tasandil vähem, aga selle asemel on tekkinud väga keerulised bürokraatlikud barjäärid: pikad järjekorrad, palju pabereid tuleb täita,» rääkis üks Simferopoli ettevõtja.

«Ukraina ajal oli lihtsam asju ajada.» «Lihtsam asju ajada» tähendas võimalust kellelgi makstes rutem vajalikud paberid või load kätte saada.

Vladimir Garnatšuk oli üks esimesi, kes kolis Krimmi Venemaa koosseisu astumise järel Moskvast Simferopolisse. Ta sai tööle Krimmi tollase asepeaministri Mihhail Šeremeti nõunikuna, kelle ülesanne oli luua reeglid ametnike läbipaistvaks tegevuseks. Nagu ta tunnistas, siis tahtis ta luua Krimmist utoopilist päikeselinna, aga selle asemel sai ta juba 2014. aasta lõpuks ametist lahti.

Garnatšuk oli üks optimistlikumaid ametnikke Krimmis, kellega Postimees 2014. aasta sügisel kohtus. Nüüd ei olnud tema optimismist enam midagi järel.

«Oli lootus, et siin saab luua efektiivse ja ausa valitsemise, mida polnud Ukraina ajal. Et taastatakse õiglus paljudes küsimustes – kahjuks seda ei juhtunud,» rääkis Garnatšuk.

«Kõik halb, mis oli Ukraina ajal, on alles jäänud ja kohati veelgi halvemaks läinud. Pole taastatud normaalset kohtusüsteemi, inimeste õigused on jäänud kaitseta. Inimesed ei saa siiani Krimmis normaalset meditsiiniteenust, nad ei saa Krimmis head haridust. Raha kaob jumal teab kuhu.»

Kõik need probleemid on omased kõigile Venemaa regioonidele. Krimm ei saa ju muust Venemaast erineda, vaidlesin Garnatšukile vastu.

«Teistes Venemaa regioonides on kõik need korruptiivsed skeemid ja sidemed moodustunud ja ladestunud juba kümneid aastaid. Krimmis oleks saanud kõik nullist teha, vallandades kõik vanad ametnikud ja võttes uued rangelt konkursside alustel, mitte selle alusel, kes on kelle sõber või sugulane,» polnud idealist Garnatšuk nõus.

«Vaat see oleks Venemaale eeskuju olnud. Kahjuks Venemaa ei toonud Krimmi seda muutust, vaid kõige halvema oma võimusüsteemist alates korruptsioonist ja riigivargusest. Krimmis on minu hinnangul praegu korruptsiooni isegi rohkem kui teistes Venemaa regioonides.»

Aga kogu oma kriitika juures oli Garnatšuk kindel, et need, kes hääletasid 2014. aasta referendumil Venemaaga ühinemise poolt, teeksid seda ka nüüd.

«Võib ükskõik kui palju kritiseerida, kuidas võimud Krimmis käituvad, kuid see kriitika ei muundu Venemaa-vastaseks kriitikaks. Need on meie siseprobleemid,» ütles ta.

LISALUGU

Meelsust peab karistuse kartuses varjama

Krimmi elanike tegelikku meelsust on väga raske välja uurida, sest kui keegi julgeks avalikult vastata, et tema meelest peaks poolsaar jätkuvalt kuuluma Ukrainale, siis võib ta saada kriminaalkaristuse.

Venemaa kriminaalkoodeks näeb ette kuni viieaastase vangistus avalduste eest, mis seavad kahtluse alla riigi ühtsuse.

Tänavu augustis mõisteti Krimmis kolmeks ja pooleks aastaks vangi talunik Vladimir Baluh pärast seda, kui ta oli oma maja hoovis heisanud Ukraina lipu ning pannud maja seinale ukrainakeelse tahvli «Вулиця Героїв Небесної сотні, 18.» («Taevase sadakonna kangelaste tänav, 18») Mõni päev hiljem tegi FSB tema majas läbiotsimise ning leidis padruneid ja lõhkeainet, selle eest mõistetigi ta vangi. Baluhi väitel lavastas FSB lõhkeaine ja padrunite leidmise. Praeguseks on Baluhi vanglakaristus asendatud koduarestiga.

Septembris mõistis kohus tingimisi vangi Krimmi ajakirjaniku Nikolai Semena selle eest, et kirjutades Krimmi okupeerimisest, kutsus ta FSB ja kohtu arvates sellega üles rikkuma Venemaa territoriaalset terviklikkust.

Simferopolis Ukraina keskuse loonud ja seda juhtinud Leonid Kuzmin oli sunnitud ähvarduste ja võimude negatiivse suhtumise pärast kolima Ukrainasse.

Seetõttu on Krimmis väga raske saada inimestelt ausat vastust nende meeleolu kohta, ilma et neid ei ähvardaks samasugune saatus nagu Baluhi või Semenat.

Tänavu kevadel korraldas koos Vene partneritega Krimmis uuringu Berliini Ida-Euroopa ja rahvusvaheliste uuringute keskus (ZOIS). Uuringus esitati 2000 Krimmi elanikule küsimus, kas nad hääletaksid referendumil samamoodi kui 2014. aasta märtsis. (Otse küsida, kuidas nad hääletaksid, kui referendum toimuks täna, nad ei saanud - J. P.)

79 protsenti vastas jah, mis viitab selgele Venemaa-meelsele enamusele Krimmis. Ka Postimehele jäi nädala aja jooksul Krimmis viibides sama mulje. Küll aga on see protsent märkimisväärselt väiksem referendumil antud 96-protsendilisest toetusest Venemaaga liitumisele.

Tagasi üles