Postimees on tugevam kui kunagi varem

Lauri Hussar.

FOTO: Jaanus Lensment

Tagasi tõe juurde

Kallis Eesti rahvas! Just nii on Postimees oma 160-aastase ajaloo jooksul oma lugejaid tuhandeid kordi kõnetanud. Tänapäeva massimeedia ajalugu on inimkonna vanusega võrreldes imelühike. Aegade alguses oli laiemat infot hankida ülimalt keeruline. Vaid peamiselt viimase 200 aasta jooksul on inimesteni jõudnud mitmekülgne ajakirjanduslik info, mida keegi on lasknud trükkida. Hiljem on sõnumit levitatud raadios ja televisioonis. Veebimeedia tekkega on viimase 15 aasta jooksul info hankimise võimalused plahvatuslikult kasvanud. Ka viis, kuidas meedia ühiskonda seejuures mõtestab, on muutumas. 

Kui siiani vahendas ajakirjandus ühiskonnas toimuvat, otsis, leidis ja kajastas uudiseid, siis üha enam hakkab praegusaegsest meediast saama ka abimees. Täna ajakirjandus mitte ainult ei räägi oma lugejaga, vaid on hakanud teda ka kuulama. Veebimeedia pakub siin tohutult võimalusi. Silmapilkne tagasiside selle kohta, kuidas lugu vastu võetakse, annab meile hetkega pildi lugeja ootustest. Erinevalt aastatetagusest lõbusast naljast interneti täissaamise kohta tegelikus elus seda muret ei ole. 

Veebimeedias saab pakkuda mitmekülgset sisu kitsastele sihtrühmadele. Üha enam pakub uudismeedia tänu innovaatilistele lahendustele peale üldhuvitava just seda, mida lugeja ootab ehk millelaadset ta on varem otsinud või lugenud. Mõneti võime öelda, et massimeediaajastu monoloogist on jälle saanud ajakirjanduseelne dialoog. Siin on klassikalistele ajakirjandusorganisatsioonidele tugevalt kandadele astunud sotsiaalmeedia, peale suhtlemisevõimalustele võimendab ka infomüra. Õigel ja valel vahetegemine muutub seejuures üha keerulisemaks. 

Siinkohal kerkibki olulisena esile ajakirjanduse roll faktide kontrollimisel, meediamanipulatsioonide äratundmisel ja tõe väljaselgitamisel. Ega ilmaasjata räägitud 2017. aastal maailma meedias tõejärgsest ajastust. Mitu riiki on pidanud kibedusega tunnistama, et tõejärgsus on tunginud nende demokraatlikesse protsessidesse, neid hävitanud ja mürgitanud. Ühiskonnas toimuvad protsessid ja arutelud ei ole seetõttu enam läbipaistvad ega üheselt mõistetavad. 

Postimehe 160 aasta juubelile pühendatud arvamusliidrite lõunal meenutas religiooniloolane Marju Lepajõe tõejärgsusest rääkides, et libauudiste ja luiskelugude maailm ei ole midagi uut. Muu hulgas kasutas ta tõejärgsusest rääkides üht tuttavamat sõna: «kuulujutt». Kuulujutte on ikka räägitud ja ka ajaloolise tõe pähe võetud. Lepajõe pani kuulajatele südamele, et kuulujutul ei tohi lasta maailma valitseda. «Uljas mõiste «tõejärgne ajastu» ei vabasta meid vajadusest püüelda tõe ja täpsuse poole,» tõdes ta. 

Saal kuulas Tartu Ülikooli religiooniloolast hinge kinni pidades, et lustakamatel kohtadel rõkkavalt naerma prahvatada. Korraga oli kohalviibijatele kõik nii selge. Asju tuleb nimetada õigete nimedega. Täpsed sõnad puhastavad suhteid ja puhastavad mõtlemist. Kammertoon saalis viibivatele ajakirjanikele tõejärgsusega toimetulemisel oli antud. 

Juubeliaasta hüpe tulevikku

2017. aasta kujunes Postimehele kiire kasvu aastaks.   

Muutusi oli palju. Näiteks muutus Postimehe juriidiline staatus. Edaspidi on Postimees lahutamatu osa suurest Eesti Meedia kontsernist. Kriitikute arvates pidi 160-aastane leht suures masinavärgis lahustuma, kuid on läinud hoopis teisiti. Meediateoreetikud ütlevad, et suured meediamajad peavad oma kaubamärke armastama ja hoidma. Julgen öelda, et Postimees kui Eesti Meedia kõige suurem ja tugevam kaubamärk on just nii hoitud. Ta on ikka seesama: inspireeriv, terav, tabav, mitmekülgne ja abistav. Veelgi enam, Postimees on nüüd tugevam kui varem ja seda põhjusel, et palju tihedam koostöö Eesti Meedia teiste ajakirjandusväljaannetega annab meile vastastikku võimalusi oma tegevust laiendada. 

Ühinemine ja suurem koostöövajadus nõuab meilt suuremat pingutust ja esimesed kriisidki selles vallas on üle elatud. Olles kümme aastat tagasi näinud lähedalt Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni ühinemist Eesti Rahvusringhäälinguks, julgen kinnitada, et kokkukõlamise harjutamine on vajalik ja kahjuks ka aeganõudev protsess.

Meie edukad koostööprojektid kinnitavad, et kiiresti muutuvas meedias on kanalite koostööst ainult võita. Nii võib meie lehe veebiportaalist leida rohkem videoid Kanal 2st. Postimeest näeb ühel või teisel moel jälle rohkem Eesti Meedia telekanalites. Olgu näiteks toodud meie ühine Tallinna linnapea kandidaatide debatt või veelgi laiem koostööprojekt «Postimehe 100 nägu Eestist ja maailmast», kuhu oli kaasatud ka Kuku raadio. 

Kui tellisime eelmise aasta augustis uuringufirmalt EMOR Postimehe maineuuringu, selgus esindusliku valimiga küsitlusest, et võrreldes kolme aasta taguse uuringuga on meil nädalas vähemalt ühe korra paberlehte sirvinud lugejaid kolmandiku võrra rohkem. Ka üldhinnang lehele oli murdosa võrra parem. Võimalik, et viimaks saame nautida ka paksemaks ja tuumakamaks läinud paberlehe töö vilju. Kasv tundus siiski pisut ootamatu ja novembris kordasime uuringufirmaga sama küsimust. Tulemus ületas kõik ootused: lugejate arv oli kasvanud 37 protsendini koguauditooriumist. Loomulikult tuleb siin arvestada paariprotsendilist statistilist viga ja sedagi, et noorem lugeja ei pruugi teha vahet teha paberlehel ja veebiväljaandel. Viimase puhul on meil lugejaid mõistagi veelgi rohkem, iga kuu üle 600 0000. 

Lõppevat aastat jääb tähistama mitu säravat ajakirjanduslikku verstaposti, nagu koostöös rahvusvahelise uuriva ajakirjanike organisatsiooniga Pesumasina-nimelise rahapesuskeemi paljastamine või ministri elukaaslase seasaaga avalikkuse ette toomine. 

Laia vastukaja tekitas mitu arvamusartiklit. Nii on Postimehe aasta arvamusliidri tiitliga pärjatud Raul Rebase eestvedamisel alanud diskussioon avaliku raha suunamisest valdavalt Venemaa teleprogrammi edastavasse PBK telekanalisse. Elavad on olnud arutelud metsaraiumise ning Rail Balticu ehitamise ja trassivaliku teemal. 

Ka Postimehe ajakirjanike endi seisukohad kõlavad jõulisemalt. Lõppevast aastast meenub mulle kümneid kordi, mil meie seisukoht, kriitika või ettepanek on tekitanud laia vastukaja. Kuigi meie tähelepanu objektid tahaksid oma mugava eluga edasi minna, on just Postimehe tähelepanelik ja nõudlik sekkumine sundinud neid oma mugavustsoonist välja tulema, oma otsuseid selgitama ja põhjendama ning vajadusel neid ka üle vaatama. Postimehe tähelepanu võib olla meelitav, ent kui see on kriitiline, valelt ja valskuselt katet rebiv või irooniline, on see viimane asi, millega kokku puutuda tahetakse. Meie lehe seisukohti loetakse, arvestatakse, oodatakse ja kardetakse ning mõnigi kord muudab just Postimehe käsitlus ühiskondlikke protsesse, eelarvamusi ja hoiakuid. See paneb meile kindlasti suure vastutuse, kuid mis veelgi olulisem: tuletab meelde professionaalse ja eetilise ajakirjanduse olulisust. Ühel väärikal ajalehel – ma kirjutan ajalehest, kuigi mõtlen ka veebiväljaannet, sest «ajaleht» kõlab nii paganama hästi – peab olema mõju, ja Postimehe mõju on iseäranis tuntav.

Postimehe ülesanne on inimesi informeerida, nõrgemaid kaitsta ja kurikaelu nahutada ning sõnavabaduse ja demokraatia eest seista, kuid ajastu märk on ka see, et tänapäeval tuleb lahutada inimeste meelt. Selles vallas astuti eelmisel aastal suur samm edasi. Postimehe teemaveebid on jõudsalt kasvanud, muutunud põnevamaks ja mitmekülgsemaks. Nüüdisaegne meediaorganisatsioon peab tehnoloogiliste uuendustega ühte sammu astuma. Eelmisel aastal tegi Postimees märkimisväärse tehnoloogilise arenguhüppe. Kuna üha enam loetakse uudiseid mobiiltelefonist, valmis meil uus mobiilivaade, mis mahutab ekraanile rohkem uudiseid, on funktsionaalsem ja mugavam kasutada. Uudislugude jutustamiseks on valminud erilahendusi. Soovitan kõigil lugeda Roosmarii Kurvitsa ja Aarne Seppeli koostatud, Postimehe 160 aasta juubelile pühendatud veebiraamatut, mis on suures osas ka eesti ajakirjanduse ajalugu.

Olen tihti mõelnud, et kui papa Jannsen satuks praeguse Postimehe toimetusse, siis mida ta märkaks või ütleks. Tõenäoliselt ei jääks tema tähelepanuta nüüdisaaegsed töövahendid, ekraanide ja info rohkus ning lugejate kohest tagasisidet võimaldavad veebilahendused, kuid olen enam kui kindel, et ta märkaks ka seda, et ajakirjanikutöö on ikka seesama. Tuleb maailma mõista ja mõtestada ning seda lugejateni viia.  

Tagasi üles