Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Maaelu arengu aruanne: vara veel maaelu surnuks kuulutada

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Repro

Kas usute, et maaelanike osakaal ei ole Eestis kümne viimase aastaga vähenenud, vaid isegi pisut tõusnud? Kõlab uskumatult, ometi on see nii, väidavad kiretud arvud maaelu arengu aruandes, mida riigikogu arutab täna riiklikult olulise küsimusena.



Kui 2000. aastal oli maa-asulate rahvastiku osakaal Eestis 30,8 protsenti, siis 2010. aastal moodustas see 32,1 protsenti. Kusjuures juba 1970. aastatest alates on maarahvastiku osatähtsus olnud suhteliselt stabiilselt 30 protsendi ringis.

Kas tõesti on käibetõde, et inimesed kolivad massiliselt maalt linna, vale? Vastus oleneb ilmselt ka tõlgendusest, keda lugeda maainimeseks.

Kiiresti kasvavate Tallinna lähivaldade elanikud ei vasta enamikus kindlasti pastoraalsele müüdile looduslähedaselt aastaaegade rütmis elavast maainimesest vastandina kiirustavale linnaelule. Juba peaaegu veerand Eesti maaelanikest elabki Harjumaa valdades.

Samas on rahvastiku vähenemine siiski tõsine väljakutse suurele osale Eestist, arvestades, et enam kui pooltes valdades on elanike arv kümne aasta jooksul vähenenud üle kümne protsendi. Definitsiooni järgi on maainimesed valdade ja kuni 4000 elanikuga väikelinnade elanikud.

Mõisted hägustuvad

Samas tõdevad maaelu aruande koostajad, et terminid «maapiirkond», «maainimene» ja «maaelu» muutuvad kaasajal aina hägusemaks. Vastulinnastumine ja linliku elulaadi tungimine maale muudavad piiri tõmbamise üha keerulisemaks.

Uuringu peakoostaja, maaülikooli professor Rando Värnik toobki ühe peajäreldusena välja, et maapiirkonnad ei ole sarnased. Järelikult ei saa ka olla üht arenguretsepti kõigi jaoks.

Uuringus on vallad vastavalt maaelu arengu indeksile jagatud nelja klastrisse. Indeks arvutati viie näitajate grupi põhjal – paiknemine, rahvastik, heaolu, ettevõtlus ja maakasutus.

79 valda on igas näitajate grupis «keskmise arengutasemega», 39 «suhtelise mahajäämusega», kus maaelu areng on riski all, 68 «surve all olevat» valdavalt põllumajanduslikku. Viimases klastris on «linnalised» Tallinna ümbruse vallad koos Ülenurme ja Jõhvi vallaga, kus heaolu ja ettevõtluse indeksid on kõrged, aga põhiküsimuseks pigem see, kas edaspidi saabki neid valdasid käsitleda maalistena ja maaelu kontekstis.

Värnik ütleb, et kõik ei ole maal veel halvasti, aga tuleb ausalt vaadata, mis ressursid on maal olemas, mida suudetakse seal hoida ja mida mitte. Eelkõige on küsimus elujõulistes töökohtades maal.

Aruande koostamise eesmärk ongi professori sõnul panna inimesed mõtlema oluliste trendide üle, mitte niivõrd pakkuda konkreetseid lahendusi, mis peaks olema juba rohkem otsustuskogude ülesanne.

Suurim väljakutse tuleb aga sellest, et kui 1990. aastal töötas veel 56 protsentdi ehk üle poole maaelanikest traditsioonilistel aladel (põllumajandus, metsandus või kalapüük), siis 2010. aastal vaid 12 protsenti. Seega kaks aastakümmet tagasi oli iga teine inimene maal põllu-, metsa- või kalamees, nüüdseks vaid heal juhul iga kümnes. Järelikult üheksa inimest kümnest on pidanud leidma maal elades mingi teise tegevusala.

«Eesti maaelu kõige suurem probleem on töökohad. Mitte apteegid ega postkontorid, isegi mitte ühistransport ega kooliharidus maal, vaid töökohad, töökohad ja veel kord töökohad,» rõhutab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder (IRL), kes esineb täna riigikogus kaasettekandega.

Maakonnalinnad tugevamaks

Seederi arvates oleks üks hea ja paljudes riikides läbiproovitud lahendus mõõdukalt suurte ja iseseisvate riigiasutuste paigutamine maakonnalinnadesse. Nii viiakse töökohad maakondadesse, mitmekesistatakse kohalikku töö(jõu)turgu ning luuakse eeldused noortele ja haritud inimestele maapiirkondadesse elama jäämiseks.

Üldse peaks põllumajandusministri hinnangul maakondade arendamine maakonnalinnade tugevdamise teel olema maaelupoliitika nurgakivi. Maakonnad on Seederi sõnul kõige optimaalsemad territoriaalse juhtimise üksused Eestis, mis omavalitsustena oleksid (veel) võimelised tasakaalustama keskvõimu, viitab ta haldusreformi vältimatule vajadusele.

Tagasi üles