Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Treenerite murele pole lahendust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Suure tõenäosusega peavad pildil olevad spordihuvilised mudilased sirguma spordimeesteks ja -naisteks treenerite juhendamisel, kes teevad seda tööd entusiasmist. | FOTO: Kristjan Teedema

Treenerite palgaküsimuse lahendamiseks pole kasu ümarlaudadest ega muudest aruteludest – küsimus on vaid kohalike omavalitsuste tahtes ja võimalustes.

Kõik lastetreenerid, kes töötavad siiani sisuliselt tasuta või oma tegevusele peale makstes, peavad samas stiilis jätkama ka tulevikus. Kõik jutud, et olukorda püütakse ümarlaudade ja ajurünnakute abil parandada, ei maksa suurt midagi – Eesti seaduste järgi pole treeneritele riigipalka tagada lihtsalt võimalik.

Esmaspäeval toimus arutelu, kus osalesid kultuuriministeeriumi, riigikogu spordi toetusrühma ja treenerite ühenduse esindajad. Jutuks tuli ka hiljutine riigikontrolli aruanne, mis paljastas spordiringkondades ammu teada tõe, et suur hulk treenerid ei saa oma tegevuse eest tasu. Ühtegi lahendust aga ei sündinud ning asjaosaliste kommentaarides jõuti taas vana tõdemuseni, et sport on Eestis vabatahtlik tegevus ning riik ei saa olukorra muutmiseks midagi sisulist teha.

Eestis on normaalsel tasemel organiseeritud tippspordi rahastamine – olümpiaks või mõneks muuks oluliseks tiitlivõistluseks valmistuvale tippsportlasele on tagatud toetuste süsteem. Ka kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles on Postimehega vesteldes möönnud, et sellisel tasemel tippsporti toetada on riigi kohustus. Seega võib sellele teemale joone alla tõmmata.

Keeruliseks läheb aga siis, kui laskuda rohujuure tasandile ehk vaadata, kuidas peaks praegustele tippudele sirguma järelkasv. Esmalt tuleks loobuda emotsioonidest ja mõista, et kultuuriministeerium ei jõua iga valla või linnakese treenerini, alati pole nende tegevusest, tasemest ja palgavajadusest ülevaadet ka alaliitudel. Alles jäävadki kohalikud omavalitsused, kes peaksid laste sporti toetama.
Rõhk on sõnal «peaksid», sest alates 2007. aastast pole neil selleks otsest kohustust.

Suure tõenäosusega ei õnnestu nende jaoks ka kohustust taastada, sest juhul kui selline otsus langetataks, peaks riik leidma mooduse, kuidas selle täitmiseks raha eraldada. Praeguste eelarvete juures pole lihtsalt kohustuse lisamine mõeldav.

Seepärast ongi paljudes kohtades tekkinud olukord, kus vald või linn maksab küll klubidele pearaha, ent nõuab selle peaaegu täies mahus spordibaaside kasutamise kaudu tagasi. Sama süsteemi mugavam variant on aga võimaldada klubidele tasuta spordibaase, kuid jätta nad muu toetuseta. Selline skeem aitab spordisaale ja ujulaid vähemalt töös hoida.

Selle süsteemi järgi peaks treenerite palk tulema lastevanemate kuumaksudest. Nn pseudoklubides, kus treener tegutsebki vaid pearaha või õppemaksu pealt teenimise nimel, piisab sellest mõnusaks äraolemiseks. Ühtlasi täidab see vahepeal valdavaks saanud eesmärki – lapsed tänavalt ära.

Seal, kus on eesmärgiks laste saavutussport ning treener soovib õpilastega osaleda võistlustel, jääb saldo juba miinuspoolele. Seega jäävad löögi alla just aktiivsemad ja teotahtelisemad juhendajad.
Peamine küsimus ongi see, kuidas teha treenerite toetamine kohalikele omavalistustele taas kohustuslikuks ja kuidas leida selle kohustuse täitmiseks raha.

Mingil määral on toetusi võimalik jagada ka alaliitude kaudu ja praegu see mõneti ka toimib. Paraku saavad sedasi aga abi vaid mõned üksikud juhendajad – peatreenerid või suuremate keskuste kõrgema kvalifikatsiooniga juhendajad. Kuid tihti on ka nemad koore riisujad, kes voolivad juba kusagil mujal oma ala algõpetuse saanud sportlasi.

Kultuuriministeeriumi inimeste sõnul peaks treenerite palga probleemide lahendamisel olema suurem roll ka treenerite ühendusel. Eravestlustes on nad korduvalt toonitanud, et ühendus pole oma liikmete heaks sama hästi kui midagi teinud. Samas räägivad treenerite ühendusega seotud inimesed, et on selle küsimusega tegelenud juba kümmekond aastat, ent seni pole nende probleemipüstitusi tõsiselt võetud.

Selle seltskonna ideed on peamiselt seotud kehalise kasvatuse tundide arvu suurendamise ning Audentese spordikooli kvaliteedi tõstmisega. Just kooliõpetaja töös nähakse ühte hooba kohalike treenerite elu kergemaks muutmisel. Samas ei lahenda see kõikide probleeme.

Seega jääb ikkagi küsimus: kuidas teha nii, et kohalikel omavalitsustel oleks kohustus treenereid toetada, ja kuidas leida selle kohustuse täitmiseks raha? Kuni nendele küsimustele pole vastust leitud, pole olukorra muutumist oodata.

Tagasi üles