Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kus ta ometi on?!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Politsei kinnitusel poleks neil ilma vabatahtliketa nii palju jõudu, et kõiki võimalikke kadunud üheksa-aastase Varvara kohta saadavaid vihjeid kontrollida. | FOTO: Mihkel Maripuu

Eile hommikul ei varjanud Narva politseinikud vabatahtlike otsijate eest, et lootus üheksa-aastast Varvara Ivanovat elusalt leida kahaneb ja pigem tuleb otsinguid jätkata juba selle kurva teadmisega.

FOTO: Mihkel Maripuu
FOTO: Mihkel Maripuu
Otsimiskuulutus Tallinnas. | FOTO: Uwe Gnadenteich


Irina, Svetlana, Dima, Andrei ja kümned teised Narva, Sillamäe, aga ka kaugemalt saabunud vabatahtlikud otsijad ei hoolinud otsingute neljandal päeval ei taevast alla sadavast vihmast ega vettinud jala­nõudest.

«Lähme nüüd koju, vahetame märjad riided ja jalanõud ära, sööme natuke ja saame hiljem uuesti kokku,» ütles otsijate ühe grupi juht Svetlana eile kella viie paiku Narvast vähem kui kümne kilomeetri kaugusel Olgina suvilarajoonis.

Maja maja haaval

Maja maja haaval, tänavate kaupa olid paarkümmend noort ja keskealist naist-meest suveküla läbi kamminud. Iga maja, mille juurde viisid vesisel ja mustal lumel jäljed, vaadati lähemalt üle.

«Ei, kusagil pole midagi,» tõdesid otsijad, aga ei kibelenud sugugi laiali minema. Rüüpasid termosest tassikese kohvi, panid autodele uuesti hääled sisse ning trotsides jääkonarusi ja veeloike täis teid, sõitsid üha uutesse üksildastesse kohtadesse ümber Narva. Kuigi õhtupoolikuks nad Narva politseimajast piirkonnavanemalt Andranik Danielanilt enam otseselt uusi juhtnööre ei saanud.

Narva linna vahel paistis, et iga teine auto on tume ja roolis istub nokkmütsiga mees – just niisugune on ainuke avalik kirjeldus autost ja mehest, kes võis Varvara 18. märtsi õhtul kaasa võtta.

Vabatahtlike otsijate koordineerija, internetikülje fact.ee üks haldaja Aleksei lausa ohkas ja tunnistas: kõigi otsijate üle ei jõua kontrolli pidada. Näiteks on osa oma agaruses hakanud peatama tumedaid autosid.

Aleksei enda näost paistis suur väsimus ja tema telefongi, mis lakkamatult helises, on hakanud üles ütlema. Tuima järjepidevusega jagas Aleksei kohalikele ja kaugematele telejaamadele intervjuusid.

Ida prefektuuri pressiesindaja Jelena Filippova kinnitas, et politsei on vabatahtlike abi eest väga tänulik. «Politseil poleks üksi nii palju jõudu, kui vaja,» lausus ta.

Tõsi, politseinikud on mõnel juhul pidanud kohale sõitma ka vabatahtlike liigse innukuse tõttu – näiteks soovisid vabatahtlikud ühte talu läbi vaadata, mille kohta oli vihje tulnud, aga elanikud polnud nõus võõraid sisse laskma. Siis sõitsid politseinikud kohale, suhtlesid vallamajaga ja pererahvaga, kes lubasidki politseinikud ilma kohtuorderita tallu otsingutele. Nad olid ju kuulnud Varvarast.

Küllap pole ei Ida-Virumaal ega kas või kauges Kihnus enam palju neid, kelle kõrvu poleks kostnud murelik teade väikesest Varvarast. Muide, üks vihje, mille väidetavalt eriliste võimetega inimesed olla tüdruku asukoha kohta andnud, on just Kihnu. On see tõsi või suur bluff, aga narvakad paluvad, et ka kõige ebatõenäolisemad vihjed üle kontrollitaks.

Ida prefektuuri juhtimiskeskuses Jõhvis töötatakse läbi iga pisemgi vihje või infokild. Ka iga ekstrasensi viite kontrollib politsei ise või laseb vabatahtlikel üle vaadata.

Varvara ema Natalja Ivanova lendas üleeile lausa Moskvasse ja kohtus seal kahe «Selgeltnägijate tuleproovist» tuntud «nõiaga» (vaata lisalugu). «Eesti selgeltnägijad annavad lootust, et tüdruk on elus, aga Moskva omad mitte,» teadis Varvara vanemate tuttava tuttav häält tasandades rääkida.

Otsijate grupp, kelle sabas üritasime Narva suurelamute ning reklaamidega üle külvatud kaubakeskuste vahel tiirutades püsida, jõudis Balti elektrijaama kanti löökaukudest tikitud teeäärtega väljale. Viis autot peatusid, mehed pidasid aru ja sõitsid igaüks ise suunas laiali.

Heledalaigulises taliriides kokk Dima kadus koos kahe kamraadiga üle lageda välja kahtlaste rajatiste poole, Balti elektrijaama kaks triibulist torni jäid kaugele selja taha, sealsamas lähedal on vett täis, aga veel jää all karjäärid. Need narvalaste suviste meeliskohtade kaldad on vabatahtlikud nüüd samuti läbi kamminud. Tasapisi hakkas päev hämarduma.

Narva politseimajja – sellesse kõige koledamasse, mis Eesti Vabariigis on – sisenes noormees ja küsis valvepolitseinikult, kust võiks leida kõige lähema vabatahtlike grupi.
Noormees on abis juba mitmendat päeva, käis vaid vahepeal kodus soojas ja söömas ning tahab uuele ringile minna. Korrapidaja soovitas vabatahtlike endiga ühendust võtta.

Narva politsei välijuht Oleg Konorev vaatas noormehele järele, kui see ukse taha vihma kätte kadus.

Niisugust rahva head ühist tahet aidata pole Konorev ega ilmselt enamik politseinikke Ida-Virumaal varem näinud.

Välijuht oli tööl ka pühapäeval, 18. märtsi hilisõhtul, kui Varvara murelik isa tütre leidmiseks abi palus. «Nad olid algul püüdnud last paar tundi ise otsida,» lausus Konorev, kes patrullid tüdrukut otsima saatis. Paraku tulutult.

16 otsijate gruppi

Järgmisel õhtul ja ööl olid Varvarat otsimas juba kümned vabatahtlikud, kes sotsiaalmeedia abil olid üksteist kokku kutsunud. Esialgu koguneti kohas, kust tüdruk kaduma oli läinud.

Kolmapäevast alates kogunetakse politseimaja juures, kus politseipoolne koordinaator kuni 16 grupile juhtnööre jagab. «Abilisi tuleb Tallinnast ja mujalt Eestist ja oleme kõigile tänulikud ega saada kedagi tagasi,» ütles koordineerija Aleksei.

Ida prefektuuri pressiesindaja Filippova sõnul on vabatahtlikud liikvel juba ka mujal Ida-Virumaal ning tänasest ootab politsei ka Kohtla-Järve ja Jõhvi vabatahtlikke appi. Kuigi iga päevaga jääb lootust Varvara leida üha vähemaks, jätkatakse suuri otsinguid vähemalt selle nädala lõpuni.

«Siis otsustame, mis edasi – võimalik, et edasi jätkame juba väga konkreetsete vihjete ja info põhjal,» lausus politsei pressiesindaja.

Vabatahtlikud üritasid ka röövijat mõjutada. «Kirjutasime Facebooki sellele hirmsale inimesele, kes lapse kaasa viis, et kui ta meie postitusi loeb, siis andku tüdruk tagasi – kas elusalt või mitte, sest kaua ta võib meie üle irvitada!» ütles üks otsija, kellel endal väikesed lapsed kodus.

KOMMENTAAR

Sergo Eelmäe
keskkriminaalpolitsei, politseikapten

Kadunud alaealiste kohta laekub politseile umbes 440 teadet aastas (2010. ja 2011. aasta statistika), neist teadetest kümmekond puudutab alla 10-aastaseid. Valdaval osal juhtudel leitakse lapsed mõne tunni või mõne päeva jooksul. Vahel kulub leidmiseks ka rohkem aega.

Juhtumid ja kadumise põhjused on erinevad. Lapseealisena teadmata kadunuks jäämine on Eesti väga erandlik.

Viimaste aastate jooksul oleme järjepidevalt püüdnud meedia kaudu inimestele teada anda, et ei eksisteeri ajalist piirangut, millal võib isiku teadmata kadumisest politseile teada anda. Teatama peaks kohe, kui on kahtlus, et kadunud isik võib olla hätta sattunud.

Isiku teadmata kaduma jäämisest teatamisel tuleb anda maksimaalne ülevaade teadaolevast, sealhulgas kadumise asjaoludest (millal, kus, millega seoses), kirjelduse koos fotoga, info lapse suhtlusringkonnast, harjumustest, lapse isiksuse tüübist (elav, seltsiv, kergesti sõpru leidev, sportlik, vaikne, tagasihoidlik, alalhoidlik jne), lapse emotsionaalsest seisundist ja eelnenud probleemidest.

Tagasi üles