Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

TTÜ testib veine rohelisel moel

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
TTÜ analüütilise keemia õppetooli vanemteadur Merike Vaher tutvustab uut veinide kvaliteedi määramise meetodit. Ta tilgutab filterpaberile kaks mikroliitrit veini, lisab sinna sama palju kemikaali ning täpike muutub sinakaks. | FOTO: Liis Treimann

Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste väljatöötatud meetod hoiab veinide kvaliteedi testimisel tublisti kokku nii aega, raha kui kemikaale.


Katseklaase siltidega «Merlot» või «Cabernet Sauvignon» ei leia just igast laborist. Tavalistest veinisõpradest eristab TTÜ analüütilise keemia labori töötajaid veel asjaolu, et veine tarvitavad nad kahe mikroliitri kaupa.

Just nii palju veini on tarvis, et tekitada filterpaberile üks täpp. Veel sama palju üht kemikaali peale ning täpike muutub sinakaks. Kui täppe saab paberile sada, võtab vanemteadur Merike Vaher taskust mobiiltelefoni, teeb paberist pildi ja laeb selle arvutisse.

Hetke pärast ekraanile ilmuvad arvud näitavad veini omaduste jaoks oluliste aineterühma polüfenoolide sisaldust. Tulemus on sama, mis oleks saadud veini testimisel moodsate spektroskoopidega, ent aega kulus mitu korda ja kemikaale lausa paarsada korda vähem. «See meetod on lihtne, kiire ja odav,» ütleb Vaher.

Uus roheline mõtteviis

Paberil käiv veiniproov on üks esimesi praktilisi näiteid uuest hoogu koguvast mõtteviisist, mida nimetatakse roheliseks analüütiliseks keemiaks.

«Roheline selles mõttes, et see on jätkusuutlik ja keskkonda vähem reostav,» selgitab samuti uurimistöös osalenud TTÜ keemiainstituudi professor Mihkel Kaljurand.

«Kuna Eesti teadusesse on tänu Euroopa Liidu abile soetatud väga palju kalleid seadmeid, siis on tekkinud uued ja omapärased probleemid: nende hooldus on kallis ja nendega töötamine nõuab väga kvalifitseeritud personali,» sõnab Kaljurand.

«Reaktsioonina kalli aparatuuri pealetungile tekkis meil alternatiivne idee – kas osa neist analüüsidest ei saaks teha ka väga odavalt ja lihtsalt, samal ajal arendades täpselt samasugust kvaliteeti ja kasutades ära tänapäevast levinud tehnoloogiat,» nendib ta.

Värvimuutusel põhinevad analüüsimeetodid on vanad, kuid vanasti hinnati tulemust reeglina silma järgi. Nüüd aga pole midagi lihtsamat, kui teha mobiilikaameraga pilt ning analüüsida seda vastava vabavaralise tarkvaraga, mis määrab täpi värvusvarjundi järgi, kui palju uuritud ainet proovis leidub.

«Meie eesmärk oli demonstreerida rohelise analüütilise keemia võimalikkust,» tõdeb Kaljurand. «Inimesed räägivad sellest palju, aga praktilisi näiteid on veel üsna vähe.»

Uue meetodi levik vabastaks näiteks paljud tootjad vajadusest laborist kalleid analüüse tellida, kui nad soovivad näha, kui palju on nende tootes üht või teist ainerühma, arutlevad teadlased.

Esimesed head tulemused, mille põhjal avaldati äsja ka teadusartikkel ajakirjas Analytical and Bioanalytical Chemist­ry, käsitlesid polüfenüülide sisaldust veinis.

Polüfenoolid on eriti punastes veinides leiduv ainete rühm, mis mängivad tähtsat rolli nii veini värvuse kui ka maitse juures. Lisaks seostatakse polüfenoole nende tervistavate omadustega, mida punasele veinile omistatakse.

Uurivad ka teisi tooteid

«Just punases veinis on palju antioksüdante,» märgib Vaher. «Prantsuse paradoks on ju teada,» viitas ta sellele, et küllastatud rasvade rohkest dieedist hoolimata esineb prantslastel vähe südamehaigusi. Seda seostatakse tihti just regulaarse punase veini tarbimisega.

«Kommertsiaalse afišeerimisega me ei kiirusta, sest oleme mõelnud teisi parameetreid ka mõõta,» sõnastab Kaljurand eesmärgi välja töötada täielikum testide komplekt. Lisaks veinile on asutud juba uuri­ma ka ravimteesid ning antioksüdantide sisaldust teisteski toodetes, näiteks Eesti šokolaadides.

«Kogu asja tuum on selles, kas õnnestub leida reaktsioone, mis annavad selliseid selgeid värvimuutusi,» märgib Kaljurand. «Muidu tuleb ikka kasutada keerulisi ja kalleid spektromeetreid.»

Analüüsi jaoks tehtud paari­kümne veinimargi võrdluses osutus polüfenoolide sisalduse poolest kõige rikkamaks üks Austraalia punane Cabernet Sauvignoni viinamarjast tehtud vein. Juhtumisi oli see ka valimi kõige kallim vein, makstes 12,69 eurot.

Paralleelselt mitteametlikus labori töötajate seas läbi viidud maitsetestis läksid parima veini valikul arvamused aga ettearvatult lahku. «Mulle meeldivad Tšiili ja Lõuna-Aafrika veinid,» avaldab Vaher.

Tagasi üles