Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jüri Reinvere kaheaastane töö valetavate tegelastega

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Johanna Rusanen-Kartamo (vana Aliide rollis) ja Melis Jaatinen (Zarana) Soome Rahvusooperi laval, Jüri Reinvere ooperi «Puhastus» ühes peaproovidest. | FOTO: Stefan Bremer

Helilooja Jüri Reinvere (40) kirjutab oma teostele sageli ise tekstid: nii on see olnud ka kõigi tema viimaste aastate tuntumate helitöödega, nagu «Requiem», «Beneath The Burial Sky» ja «Empire Of May». Kaks aastat tagasi võttis ta ette oma hea tuttava ja mõttekaaslase Sofi Oksaneni romaani «Puhastus». Reedel jõuab ooper «Puhastus» Soome Rahvusooperi lavale. Muu hulgas Finlandia ja Põhjamaade kirjandusauhinna võitnud ning 2008. aastal Jan Kausi vahendusel ka eesti keeles ilmunud raamat on korduvalt varemgi lavale jõudnud, nii Londonis kui Tartus, aga ­ooperina etendub see maailmas esmakordselt.



Algidee sündis Oksaneni ja Reinvere peas 2009. aasta lõpus, esmalt pidi Reinvere kirjutama ooperi aga eelmiseks aastaks Estoniasse, mille juht Aivar Mäe plaanis tuua «Puhastuse» välja kultuuripealinna programmi raames ning jätta seejärel kavva kolmeks-neljaks aastaks. Juba 2010. aasta suvel Mäe aga taganes mõttest ning ütles, et «Puhastus» pole tõsiselt plaanidesse kuulunudki, põhjendades ärajäämist tiheda graafikuga ja Reinvere hilise valmimistähtajaga – alles 2011. aasta sügiseks. Reinvere pareeris tookord süüdistuse, nentides, et mingeid lepinguid ja tähtaegu polnudki ja pigem oli Estonia poolt ennatlik sündmust välja kuulutada. Reinvere lisas, et mõtet ­ooper lavale tuua pole maha maetud ning läbirääkimised käivad juba uute koostööpartneritega.

Selline oli lühidalt ärajäämissaaga, «Puhastusest» haaras aga Soome Rahvusooper, lavastajaks on Tiina Puumalainen, peaosalise Aliide Truu rollis nooremas variandis Helena Juntunen või Tove Aman ning vana Aliidet kehastab Johanna Rusanen-Kartano või Heli Veskus. Kaasa teevad ka Koit Soasepp Lavrentina ja Andres Köster Hansuna, nii et igas mõttes eesti-soome ooper.

Jüri Reinvere on üle 20 aasta elanud peamiselt välismaal, sealhulgas Soomes, kus aastatel 1994–2004 õppis Sibeliuse akadeemias, mille lõpetas magistrikraadiga. Alates 2005. aastast elab Reinvere Berliinis, kus juba aastatel 2001–2003 tegi kunstide akadeemias koostööd koreograaf Michaela Fünfhauseniga.

Erinevalt paljust Reinvere modernsemast loomingust nimetab helilooja ise «Puhastust» klassikaliseks ooperiks, mille juures kõige raskem oli töö hämara ainesega nimega «vale» – johtuvalt romaani sisust tuli kirjutada partituure tegelastele, kes pidevalt valetavad.

Teie töö Sofi Oksaneni «Puhastusest» ooperi loomisel kestis üle kahe aasta. On see pikk aeg ooperiks?

Kaks ja pool aastat oli ideest teostuseni – ja kirjutamine sellest oli veidi üle aasta. Kaks aastat on selliste suurte mõõtmetega teose puhul nagu ­ooper nii libretistile kui heliloojale – olin ise mõlemad – pööraselt tihe, esimese täispika ooperi kirjutamiseks läheb juba ­ainult heliloojatel üsna tihti ikka sinna viie aasta kanti ja kümmegi pole ebatavaline.

Minule oli taoline intensiivsus õnneks, sest kirjutamisel ei tekkinud liiga palju seda, et hakkad vahepeal aja möödudes ja ise muutudes asju ringi mõtlema. Ja intensiivselt töötada on alati hea.

Olete ise pikalt elanud n-ö läänes – tundub, et lääs on ikka veel meie jaoks lääs. Olete korduvalt väljendanud mõtet, et vabas Euroopas kasvanud inimene ei mõista iial postkommunistlikest ühiskondadest pärinevaid inimesi. Miks on see nii ja kas just «Puhastus», kas siis raamatu või praegusel juhul ­ooperi näol, võiks olla see hoob, mis paneks mõistma?

See on ka vastastikune – meil on sama raske lõpuni mõista vabadust ja seda, millise vastutuse vabadus endaga kaasa toob. Ja kuidas sellega õigesti talitada.

Aga nii see just on, raud­eesriie jättis jälje, mis kaob inimeste vahelt ilmselt alles ühe sajandiga.

Kindlasti on «Puhastus» Sofil hästi õnnestunud – ta ei kanna oma sisus mingit ohvrimeelsust või eneseõilistamise tooni, mis on liiga tihti kaasas kirjandusel, mis tuleb postsovetlikest riikidest. See on oluline eripära, tänu sellele aitab ta lääne lugejal mõista, lugeja silme ette ei tule kõrvalisi küsimusi. Eneseõigustamine on alati lokaalne, see huvitab vaid asja seestpoolt tundvaid inimesi.

Olete öelnud, et olete Sofiga mõlemad poliitilise vägivalla ohvrid ning seetõttu on «Puhastuse» ooperiks kirjutamine teile ääretult lähedane ettevõtmine. Kas niivõrd kõnekas sisu seadis piirangud ka muusikale, kas saite end muusikaliselt vabalt väljendada?

See ei asetanud mingeid piiranguid, vastupidi, suur osa ainest sündis peaaegu et iseenesest. Aga oli ka väga raskeid momente, ennekõike kurnas füüsiliselt nii suur töö nii valeliku ainega. Suure osa ajast ooperi tegelased ju kogu aeg valetavad. Seal pidi hoidma mõistuse kaine, et endal orientiirid säiliksid.

Teid teatakse uuendusliku helikeele poolest, samas kasutate temaatikas alati palju ajalooainest ja see kajastub ka muusikas. Kas «Puhastus» on moodne ooper?

Ei. «Puhastus» tugineb vägagi tihedalt klassikalise ooperi traditsioonile, kuid eks ole kuulda ka modernsem toon. Ise teda küll oma loomingu hulgas üldse modernseks ei pea, minule oli oluline, et selle helitöö juured kultuuris oleksid selgelt tunda ja näha.

Kuidas on laabunud koostöö dirigendi ja solistidega ning kuivõrd olete viibinud proovides?

Olengi praegu Helsingis proovides. Töögrupp on olnud siin ooperis üks kõige hinnalisem kingitus ja üllatus. Solistid on fantastilised ja nende õhin nakkab. Dirigent Paul Mäega teen koostööd esimest korda, nii-öelda läbi tutvumise, ja pean ütlema, et koostöö temaga on olnud samasugune õnnistus nagu ülejäänud töögrupigagi.

Mida tunnete enne esietendust, kas on mingeid kõhklusi?

Esietenduse aeg on eriline aeg, sest ta on täielik vastand sellele, mida töö tegelikult tähendab. Kaks aastat töötades olin kogu selle suure projektiga ihuüksi. Ei olnud veel töögrupis kedagi, kõigi otsusteni pidin ise välja jõudma. Ees aga oli massiiv tuhande neljasaja leheküljega ja mitmesaja inimese liikumine oli vaja välja mõelda. Siis, kui teos oli juba praktiliselt valmis ja kui selle ooperi tegemise juurde hakkasid saabuma muud inimesed, oli juba tohutu muutus, ja nüüdne hetk, kus kõik see töö on kandunud kuhugi kaugele eemale ja hakanud elama mingit oma elu, on minu argipäeva seisukohast täiesti eriline.
Mis on teie järgmine suurem töö?

Viimistleda partituur, mis sisaldab jällegi minu enda luuleteksti, sedakorda soome keeles, ja teos nartsissidest ja linnast nimega Norilsk.

«Puhastus»
•    Sofi Oksaneni (pildil) menuromaan ilmus tegelikult esmalt näidendina 2006. aastal. Esietendus Soome Rahvusteatris 7. veebruaril 2007.
•    2008. aastal kohendas Oksanen materjali romaaniks. 2009 ilmus see Jan Kausi tõlkes eesti keeles kirjastuselt Varrak.
•    2010. aastal tõi eesti päritolu inglise lavastaja Liisa Smith «Puhastuse» lavale Vanemuises, 2011. aastal käidi külalisetendusi andmas ka Soome Rahvusteatris. Samal aastal jõudis «Puhastus» esietenduseni New Yorgi teatris La MaMa. Tänavu Eesti Vabariigi aastapäeval tuli aga «Puhastus» välja Londonis Arcola teatris.
•    Mullu kevadel jõudis «Puhastuse» põhjal valminud lavastus nii Stockholmi linnateatri (Stockholms stadsteater) kui Riigiteatri (Riksteatern) lavale.
•    2011. aastal etendus «Puhastus» Eestis Raadioteatris.
•    Hollywoodi kogemusega soome režissöör Antti Jokinen alustas sügisel filmi «Puhastus» võtteid, film valmib tänavu sügisel.

Tagasi üles