Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mikk Salu: kleitides poisid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mikk Salu | FOTO: Toomas Huik / Postimees

Kui vaadata Prantsuse kuninga Louis XV lapsepõlvepilte – kleit seljas, juuksed pea peale patsi kuhjatud – tüdruk mis tüdruk. Selles ei ole midagi ebatavalist, 16.–17. sajandil kandsidki poisid esimestel eluaastatel meie mõistes tüdrukute riideid. Vanadelt õukonnapiltidelt paistavad lapsed nagu printsessid, ei mingeid printse.


See on üks näide, et meeste-naiste käitumine, see, mida tehakse ja kuidas välja nähakse, on sotsialiseerimise tulemus. Selle lähenemisega lõpuni minnes saabki öelda, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon, et me sünnime valge lehena, ilma igasuguste sooliste soodumusteta ning ainult kasvatamine ja õpetamine (tihti nähtamatu ja alateadlik) on see, mis teeb meist mehed ja naised.

Umbes selline on ka sooneutraalse lastekasvatuse (mida ma paar nädalat tagasi Stockholmis Nicolaigardeni lasteaias näha sain) või soopimeda suhtumise, millele viitas Raili Uibo (PM, 18.04), lähtealus.

Vaevalt on tänapäeval neid, kes eitavad vanemate, õpetajate ja laiemalt ühiskonna mõju käitumisele, sealhulgas sellele, mida peetakse mehelikuks või naiselikuks. Kui keegi nii väidaks, oleks see äärmuslik seisukoht. Teisalt, kui jälgida, mida bioloogid, geneetikud, evolutsioonipsühholoogid ja meedikud on viimase kahekümne aasta jooksul suutnud tuvastada, oleks sama rumal väide ka teisest äärmusest. Et oleme puhtad lehed ja meie sool (bioloogilises mõttes) pole mingit mõju meie käitumisele, harjumustele ja eelistustele.

See lihtsalt pole nii. Näiteks kaheksa aastat tagasi avaldati ajakirjas New England Journal of Medicine uurimus, kus vaadeldi haruldase sünnidefektiga lapsi – tegu oli suguelundite deformeerumisega, kus sünnihetkel polnud aru saada, mis soost laps. Vaadeldi neid, kes geneetiliselt mehed (XY kromosoom), aga kellele sünniajal oli määratud naissugu ja keda kasvatati kui tüdrukuid.

Ometi, juba 6.–8. eluaasta paiku hakkasid pooled neist ennast identifitseerima poistena ning kõik vaadeldavad käitusid nagu poisid (võtsid poisiliku soorolli). Ja võib viidata ka ühele teisele uurimusele (Iervolino jt), mis proovis tuvastada geneetilist ja kasvatuslikku osa mängudes. Tulemused: poiste eelistus mängida autodega, mitte nukkudega on suuresti kasvatuse, mitte geenide küsimus, tüdrukute nuku-eelistus on aga suuresti geneetiline, mitte kasvatuslikult suunatud...

Nii ongi. Pilt on palju kirjum, kui äärmused lubavad väita. On nii bioloogiline kui sotsiaalne komponent. Soorollid võivad olla ahistavad, aga võivad olla ka loomulikult kujunenud. See ei ole kaitsekõne praegu kehtivatele soorollidele. Lihtsalt äärmused mõjuvad kirvetööna. Nii see, et meil on meeste- ja naistetööd ning valitsuses on ainult üks naisminister, kui ka pedantselt aetud sooneutraalsus, et kõike on pooleks ja pole mingit vahet.

Tagasi üles