Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Võitlus gaasitorude pärast: lahku või mitte?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Repro

Torust tulevad loosungid gaasi ei asenda, kirjutas riigikontrolli peakontrolör Tarmo Olgo eelmisel nädalal Äripäevas. Tema artikli taustaks on praegu riigikogus käiv vaidlus, kas ja kuidas tuleks Eestis asuv gaasitorude võrk eraldada Eesti Gaasist.


Riigikontroll on seejuures valitsuse kavade suhtes võtnud kriitilise hoiaku.

«See tundub nii kummaline,» kommenteerib seda aga riigikogus gaasivõrgu eraldamist ette nägeva seaduse menetlemist juhtiv reformierakondlane Kalle Palling. «Kas siin on mingi muu huvi mängus? Koostöölepe Venemaa riigikontrolliga või muud sellist?»

Karmid vihjed. Riigikontrolli kommunikatsiooniteenistuse juhatajat Toomas Mattsonit panevad need igal juhul telefonitoru otsas lausa vanduma...

Hetkeseis gaasiturul on järgmine. On Eesti Gaas, mille suuromanikuks on Gazprom. Eesti Gaas ostab Venemaalt gaasi ja müüb seda Eesti klientidele. Eesti Gaasile kuuluvad ka Eestis asuvad gaasitorud.

Seevastu Euroopa Komisjon soovib, et gaasitorud oleksid gaasitootjatest eraldatud. Sisuliselt on tegu osakesega laiemast Euroopa energiapoliitikast, kus eesmärgiks kogu ahelat – tootmine, müük, võrgud – kontrollivate monopolide välistamine.

Praegu käib kibe võitlus just selle ümber, kuidas siis ikkagi üle minna avatud gaasiturule. Mängus on suured summad ja suur poliitika, kaasatud on parimad eksperdid, akadeemikud, kallid advokaadibürood, suhtekorraldajad ja lobistid.

Elering on tellinud uuringuid soomlastelt, audiitorettevõttelt PricewaterhouseCoopers, advokaadibüroolt LAWIN ja Välispoliitika Instituudilt. Eesti Gaas omakorda maksab kopsakaid summasid advokaadibüroo Sorainen juristidele, et need teise poole väiteid ümber lükkaksid.

Esmapilgul on jõujooned selged. Ühel pool on majandusministeerium (esindab valitsust) ja elektrisüsteemihaldur Elering, sest just viimases nähakse tulevikus tõenäolist gaasivõrgu omanikku.

Nemad tahavad gaasivõrgu eraldada ja võimalikult kiiresti. Teisel pool on loomulikult Eesti Gaas / Gazprom, kellele see jälle üldse ei meeldi.

Kui paar kuud tagasi oli Eesti Gaasi positsioon, et eraldamise võiks üldse katki jätta ja ettevalmistamisel oleva seaduse kalevi alla panna, siis praegu on nende eesmärk pigem pidurdamine ja võrgu eraldamine neile sobival viisil.

Eesti Gaas on suutnud endale leida ka liitlasi. Kõigepealt Teaduste Akadeemia, kes on seaduse muutmisele andnud negatiivse hinnangu. Samamoodi on Eesti Gaasi poolele astunud Keskerakond, kelle eelmisel nädalal seaduseelnõule tehtud muudatusettepanekud oleksid justkui gaasiettevõtte memodest maha kirjutatud.

Siiamaani pole suuri üllatusi. Gaasifirma vastuseis on arusaadav, sest kes ikka tahaks monopoli staatust kaotada.

Teaduste Akadeemia kriitika oleks ootamatu juhul, kui poleks teada, et nende energeetikanõukogu esimees Arvi Hamburg, kes sõnastab ja allkirjastab akadeemia seisukohti, on samas ka Eesti Gaasi palgaline ning firmaga seotud juba rohkem kui kümme aastat.

Ka Keskerakonna kriitikast võib aru saada, sest isegi kui jätta kõrvale sellele parteile vahel etteheidetav Venemaa-lembus, on nad ikkagi opositsioonis ja valitsuse plaanide kritiseerimine ongi nende töö.

Mõra lööb sellesse pilti just riigikontroll, kes asunud gaasivõrguvaidluses valitsuse suhtes kriitilisele ja seega just nagu Eesti Gaasi / Gazpromi positsioonile.

Olgo selgitab, et üks riigikontrolli sekkumise põhjuseid oligi just see, et muidu ei julge keegi riigiasutuste poolt kriitilist analüüsi pakkuda. «Sildistamine ongi juba alanud,» lisab ta, viidates eeltoodud vihjetele Venemaa kohta.

Samas on ka nn Vene kaarti ja rahvusvahelist poliitikat täielikult vältida võimatu. Gazpromi toimetamistest Ida-Euroopas on nii palju kirjutatud, et seda pole mõtet üle korrata.

Ka praeguse vaidluse asjaosalised – kes rohkem, kes vähem – viitavad idanaabrite huvidele. Näiteks Teaduste Akadeemia manitseb Eesti Gaasi käest võrgu äravõtmise eest muu hulgas just sellega, et see võib halvendada suhteid Venemaaga. Eleringi juht Veskimägi sähvab vastu, et selle loogikaga lõpuni minnes oleks kõige turvalisem viis energiajulgeoleku tagamiseks astuda oblastina Venemaa koosseisu.

Mis on riigikontrolli sisulised etteheited? Esiteks pole piisavalt analüüsitud, milline on gaasivõrgu eraldamise mõju. Teiseks võib gaasivõrgu eraldamine tõsta gaasi hinda. Kolmandaks: gaasivõrgu eraldamisest üksinda gaasituru ja konkurentsi tekkimiseks ei piisa.

Selge on see, et Eesti Gaas ja ka Keskerakond kasutavad riigikontrolli toodud kriitikapunkte mõnuga ära, et näe, vastu pole ainult meie, vaid ka riigikontroll ütleb sama asja. Selles mõttes on tegu ootamatult sülle kukkunud liitlasega ja valitsusliidu poliitikuid see selgelt ärritab.

Tasub aga näha ka erinevusi. Erinevalt Eesti Gaasist ei ütle riigikontroll, et gaasivõrku üldse ei tohiks eraldada. Ja vastupidiselt Eesti Gaasile ja Keskerakonnale, kes tahavad, et juhul kui eraldamiseks ikkagi läheb, siis valitaks just praegusele gaasiettevõttele sobiv mudel – võrgud tõstetakse Eesti Gaasi bilansist välja uude juriidilise kehasse, aga see uus keha jääb ikkagi viimase kontrolli alla –, pole riigikontroll sellisele mudelile toetust andnud.

Valitsuse arvates – ja seda ilmselt õigustatult – oleks see variant niikuinii näiline, mitte sisuline eraldamine. Muuseas, ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond kaldub riigikogu liikme Urve Palo sõnul eelistama valitsuse, aga mitte Eesti Gaasi / Keskerakonna ettepanekut.

Kommentaar

Taavi Veskimägi
Eleringi juhatuse esimees


Minu hinnangul on hoopis riigikontrolli tegevus täiesti erakorraline. Nad on kolm korda ise selle teema üles võtnud. Ühel korral siis, kui nad saatsid oma arvamusse riigikogule. See on okei.

Inimestel oli oma arusaam ja alati saab öelda, et liiga vähe on analüüsitud, võiks enam analüüsida. See oli nende peamine etteheide. Aga Äripäevas eelmisel nädalal ilmunud [riigikontrolli peakontrolöri] Tarmo Olgo arvamuslugu oli juba täiesti arusaamatu.

Teine argument on olnud, et see (tootmise ja müügi eraldamine võrkudest – toim) toob kaasa gaasi hinna tõusu. Võrgutasu on gaasi lõpphinnas olematu. Võrgutasul ja omandil pole võrgutasu metoodika põhiselt mingit seost.

Lisaks täiesti teadlik valeinfo jagamine, nagu oleks võrgu hind 120 miljonit. Riigikogu majanduskomisjonis kinnitas ka Eesti Gaas ise, et 25 miljonit eurot on reguleeritud põhivõrgu vara väärtus ja 50 miljonit bilansiline. Keegi ei saa vähemalt bilansilisega võrreldes lasta neil vara väärtust üles hinnata. Siis peame tarbijatena maksma kinni vara, mida me juba kord oleme maksnud.

Aga ometi viskas Olgo need valed väited uuesti välja, justnagu vahepeal arutelu polekski olnud. Seda ei oska mina käsitleda teisiti kui pahatahtlikkuse või ma ei tea millena.

Kolmas väide on olnud, et põhivõrgu eraldamine üksi ei anna midagi. Ei annagi. Kuid see on esimene samm. Sõltumatu põhivõrk peab paljuski töötama välja ja realiseerima järgnevad tegevused, sh veeldatud maagaasi (LNG) terminali.

Euroopa Komisjoni uuringu põhjal on 90 protsenti LNG terminale Euroopas ehitanud kas süsteemihaldurid või on seda tehtud nende osalusel. Me ei saa anda Eesti gaasituru arendamist Gazpromi kätte. See oleks absurd.

Tagasi üles