Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Võitlus talunike raha eest sunnib Baltimaad koostööle

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mullune aasta põllumees Avo Samarüütel ootab Eesti riigilt oma põllumeestest hoolimist ja võrdseid võimalusi. Tartumaa Haaslava valla meest hämmastab, et isegi hilisemad liitujad, nagu Rumeenia ja Bulgaaria, saavad Euroopa Liidu otsetoetusi oma põllumeestele rohkem kui Eesti. | FOTO: Sille Annuk

Kui praegu seda asja ei tambi, siis oktoobrikuus ei ole mõtet nina nohistada, ütleb eksministrist europarlamendi saadik Ivari Padar praegu Euroopa Liidus toimuva lahingu kohta, et Eesti põllumees saaks uuel seitsmeaastasel eelarveperioodil teiste riikide põllumeestega vähegi võrdsema toetuse, kui seni välja pakutud.

FOTO: Repro


Töö käib iga päev. Üks Padari kahest nõunikust Brüsselis ongi ainult selle teemaga tegelev endine pikaaegne põllumajandusministeeriumi töötaja.

«Pakutud toetuste ühtlustamise tempo on ühtse põllumajandusturu paroodia,» on Padar kindel, et mitte ükski asi ei veena selle õigsuses, kui ka kaheksa aasta pärast ehk aastal 2020 saab eestlasest talumees toetust ikka vaid 58 protsenti euroliidu riikide keskmisest. Sellise summa on Euroopa Komisjon praegu ette pannud.

Kui keegi veel ei tea, siis üle 40 protsendi Euroopa Liidu eelarvest läheb ühisele põllumajanduspoliitikale (lühendina ÜPP). Küsimus, kui suurt otsetoetust liidu eelarvest saavad ühe või teise riigi põllumehed, ei ole Brüsselis mingi tühiasi.

Eesti põllumehed ja põllumajandusorganisatsioonid on ka ise päris häälekalt oma
õigust nõudnud. Põlvamaa Põllumeeste Liidu juht Mae Alviste ütleb, et meiega on näotult käitutud ja see olukord annab küll põhjust euroskepsise tõusuks.

«Eesti läbirääkijad olid nagunii nõrgad liitumistingimuste osas põllumeestele, aga needki lubadused, mis siis anti toetuste tulevase ühtlustumise osas, pole täitunud,» räägib ta.

Baltimaade ühisrinne

Mullu aasta põllumeheks nimetatud Avo Samarüütel Tartumaalt ütleb kiirete kevadtööde korraldamise vahel, et kui oleme nüüd juba pikka aega euroliidus olnud, mitte enam esimest aastat, siis tahaks teistega võrdseid tingimusi ehk keskmist taset. Üle keskmise ei tahagi.
«Kui seda ei tule, ega siis elu seisma jää, aga natuke oleme kibestunud,» tõdeb ta.

Samarüütlit hämmastab see, et isegi hilisemad liitujad, nagu Rumeenia ja Bulgaaria, saavad otsetoetusi oma põllumeestele rohkem kui Eesti. Ja hämmastab, kuidas Eesti riik oma põllumehi, kes niigi saavad teiste Euroopa riikidega võrreldes väiksemaid toetusi, poob omalt poolt karmimate keskkonnanõuetega, kui on teistel Euroopa piimatootjatel.

Õnneks ei ole see ainult Eesti võitlus. «Balti ketist alates ei ole meil ju Läti ja Leeduga väga suurt tegelikku koostööd olnud, aga praegu küll on,» ütleb Padar.

Sama juttu, et Balti riigid on põllumeeste toetuste asjus ühisrinde moodustanud, kinnitavad nagu ühest suust Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus ning Eesti vabaühenduste esindajana Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees tegutsev talupidajate keskliidu tegevjuht Kaul Nurm.

Just Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees saavutas Nurm koos teiste Balti riikide esindajatega, et see on nüüd esimene Euroopa Liidu institutsioon, kes ütleb oma ametlikus paberis ehk soovituslikus arvamuses põllumajandustoetuste määruste kohta, et 90 protsendini ulatuv otsetoetuste tase tuleb Baltimaades saavutada 2020. aastaks.

Tõsi, sel komiteel ja tema arvamusel on ainult pehme nõuandev roll, mida otsustajad ei pruugi kuulata. Siiski on see tööandjate, ametiühingute, talupidajate organisatsioonide, tarbijakaitsjate jt kodanikuühenduste esinduskogu raport toeks nendele ministritele ja poliitikutele, kelle eesmärk on samasugune.

Nüüd saab Nurme sõnul apelleerida, et kui kodanikuühiskond ja sealhulgas ka talunike organisatsioonid on nii kokku leppinud, miks peaksid poliitikud teistpidi otsustama. «Ma usun, et selle võitluse võidame,» on ta optimistlik.

Reeglid 1992. aastast

Balti riigid on suhteliselt väikese pinnaga ja saavad seejuures teistest palju vähem otsetoetusi. Paljud poliitikud, kellele seda olukorda on põhjalikult selgitatud, on tulnud mõttele, et Balti riike võiks tõepoolest aidata, sest see ei lähe eelarveliselt kuigi palju maksma. «Meile võidakse mingi erand teha,» usub Nurm.

Nurme arvates on juba suur asi, et Eesti on koos lõunanaabritega suutnud koos teema tõsiselt üles võtta. «Paar aastat tagasi seda teemat ignoreeriti täielikult; et nüüd räägitakse, on ka juba edulugu,» räägib ta.

Aga loomulikult on kõik suuremate toetustega riigid hirmul selle pärast, et nende toetused seeläbi vähenevad, kui teistele hakatakse rohkem maksma.

Nurm on ka veendunud, et kogu praeguste toetustasemete alusloogika on vahepeal muutunud.

Kust need otsetoetused tulid? Enne 1992. aastat tagati Euroopa Liidu talupidajatele nende sissetulek turgude reguleerimise kaudu. Olid kõrged tollid, interventsiooni kokkuost ja eksporditoetused.

Siis toimus oluline läbimurre ülemaailmsetel kaubandusläbirääkimistel, kus euroliit oli sunnitud alandama tollitariife. Talupidajatele kompenseeriti osaliselt see kaotus otsetoetustega. Otsetoetuste tasemed määrati selle järgi, millise riigi põllumehed kui palju kaotasid. Keegi sai rohkem ja keegi vähem, olenevalt senisest tootmistasemest.

Kui tuli euroliidu suur laienemine 2004. aastal, kasutati jätkuvalt sedasama 1992. aastast pärit loogikat, kuigi näiteks Eesti puhul ei olnud tulu vähenemisega enam midagi pistmist. Vahepeal on toimunud kaks põllumajanduspoliitika reformi ja nende käigus on jõutud selleni, et tootmine ei ole enam seotud toetustega.

«Kogu põhjendus, miks jätkuvalt on vaja põllumehi toetada, on see, et kuivõrd Euroopa maksumaksjate ootused toidu standardile, keskkonnale ja loomapidamistingimustele on kõrgemad kui mujal maailmas, kutsub see esile suuremad kulutused ja et ebavõrdset olukorda kompenseerida, on vaja otsetoetusi. See on tänapäevane seletus asjadele,» ütleb Nurm.

Tema sõnul on kahetsusväärne, et kuigi toetuste maksmise alus on muutunud, järgivad rahavood ikka seda, mis 20 aastat tagasi paika pandi.

See on teema, millest Euroopa Liidus siiamaani kõva häälega rääkida ei taheta. Räägitakse netosaajatest ja netomaksjatest ja et kellegi toetuse vähendamine kutsub esile sotsiaalseid probleeme – räägitakse kõigest muust, aga mitte toetamise alusest.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on oma missiooniks võtnud kahepoolselt kohtuda enamiku liikmesriikide põllumajandusministritega, et Eesti positsiooni selgitada.
«Vähemalt pooltega olen nüüdseks kohtunud, sealhulgas kõige olulisematega – prantslased, inglased, sakslased. Tagasiside baasil ütlen, et põlluministrite nõukogus on küll olemas valmisolek võrdsustada jõulisemalt otsetoetusi kolme Balti riigi jaoks, kelle toetused on kõige madalamad,» usub ta.

Minister ootab kompromissi

Praegu välja pakutud kujul saaks Eesti põllumehed järgmise seitseaastaku jooksul euroliidu eelarvest toetust 890 miljonit eurot.

«Eesti unelm – 90 protsenti Euroopa Liidu toetuste keskmisest alates 2014. aastast – tähendaks juba umbes 1,5 miljardit eurot,» ütleb Seeder.

600 miljonit eurot on vanas vääringus üheksa miljardit krooni. «Rahalised kaalud ja iga protsendi hind on meie poolt vaadates väga suured,» lausub minister.

Seeder rõhutab, et Eesti ei soovigi ühtse põllumajanduspoliitika puhul saada eelkõige endale rohkem raha, vaid teistega võrdsemaid tingimusi.

«Senine pakkumine on minu arvates vastuolus Euroopa Liidu aluspõhimõtetega võrdse kohtlemise ja võrdsete konkurentsitingimuste osas. Me ei saa sellega leppida,» ütleb ka tema.

Seedri sõnul on võrdsustamiseks kaks võimalust. Üks on, et meie toetused suurenevad, ja teine, et teiste toetused vähenevad. Kolmas tee on, et juhtub mõlemat.

«Küllap juhtubki mõlemat ehk võrdsustumine toimub ümberjagamise teel ja see teebki asja hästi valuliseks. Kui varasematel kordadel on analoogseid probleeme lahendatud sellega, et ÜPPsse on lihtsalt Euroopa Liidus raha juurde pandud, siis praegu on selge, et raha kusagilt juurde ei tule,» räägib minister.

Seeder ei ole päris kindel, kas 90-protsendine tase eelseisva seitseaastaku lõpuks on realistlik eesmärk. «Aga pean kindlasti realistlikuks kõrgemat taset kui 58 protsenti, mis on praegu pakutud. Reaalne tulemus kompromissina võib tulla sinna kahe vahele,» pakub ta.

Minister rõhutab ka seda, et vaatamata kogu õigustatud kriitikale on sündiv tulevane kokkulepe igal juhul Eesti põllumeestele parem kui senine olukord.

«Kindlasti. Ei ole kahtlustki,» on ta veendunud. «Euroopa Komisjoni praegune pakkumine – millega me rahul ei ole – on siiski mäekõrguselt parem kui see pakett, millega me liitusime 2004. aastal ja mida saavutasime eelmise eelarveperioodi läbirääkimistel 2007. aastal.»

Tagasi üles