/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2011/01/21/502391t1h9be2.jpg)
Kirjandusterminite leksikon määratleb seotud kõnena luulet, mille vastandiks on sidumata kõne ehk proosa. Lähtekohaks ongi niisiis kõne, rääkimine, teksti ilmsiks tulek, sõna vormistamine sõnumiks, keele saamine teoks. Seotus-sidumatus teksti enda pinnal ei ole siiski piisav eristusjoon luule ja proosa vahel. Ja see paistab just iseäranis silma Jaan Kaplinski (aga tema jälgedes ka näiteks Tõnu Õnnepalu ja Aare Pilve) loomingus, kus luule läheneb ajuti proosana võetavale, ent mis veelgi olulisem, kus proosat läbib väga tugev poeetiline ehk luulele iseloomulik «seotus». Mõni nimetab seda minakesksuseks, lüüriliseks häälestatuseks.